Merest, riigist ja kõrbelaevadest

Üks vana lugu. Eesti spordiajaloost on teada üks kurioosne lugu. Meie üks esimesi maailmanimesid spordis Georg Lurich sai kunagi Buhhaara emiirilt kingiks kaamelid, mis oli selline kingitus, millest Väike-Maarja mees loobuda ei saanud. Nii pidi suur spordimees tooma kaamelid Eestisse ning paluma sugulasi, et need ehk loomad enda hoolde võtaksid.

Suure spordimehe sugulased käisidki kingitud kaamelitega mööda laatasid ja näitasid uudishimulikele siinkandis tundmatuid elukaid. Selle vana loo lõpp on siiski kurb, sest kingitud kaamelid jäid siin haigeks ja surid. Kuigi nende kodumaal on samuti külmad ööd, osutus Eestimaa kliima küll väga vastupidavatele loomadele siiski oma niiskusega ülejõukäivaks.
Miks aga tuletada seda vana lugu taaskord meelde ja siduda seda veel merega?

On hea meel, et Orissaare gümnaasiumis on mereklasside baasil alustatud edukalt ka piirivalve eelkutseõppe läbiviimist. Seda, et mereharidust on võimalik saada Saaremaal juba koolipingis, võib nimetada väga loomulikuks olukorraks. Kuid kutseõppe andmine on sedavõrd oluline, et see ei tohiks takerduda meie hariduspoliitika bürokraatia taha.

Meie ajaloos on koole vaid harva loodud ainult riigi toel. Ikka on inimesed olnud valmis panema omalt poolt midagi juurde, et saaks palgata häid õpetajaid või siis viia koolid sellisesse korda, et seal oleks hea õppida.

Tahaks meenutada oma vanavanaisa, kes olles vallavanemaks, andis oma maast tüki, et saaks ehitatud külakool. Teised vallamehed andsid metsa ja lõid ise käed külge, et kool valmis saaks. Ja see kool sai valmis ning andis põlvkondadele noortele haridust, mis aitas neil elus hakkama saada.

Haridus on sedavõrd oluline valdkond, et siin ei saa asju edasi lükata. Saaremaa haridussüsteemi arengu seisukohalt on oluline üle lugeda ajalooline kokkulepe, kus Orissaare gümnaasiumi juures antava merendusliku hariduse (ja gümnaasiumi enda) arenguks sai sõlmitud ühiste kavatsuste kokkulepe, millele kirjutasid alla nii Saare maavanem (maakond), Orissaare vald, Orissaare gümnaasium, Saaremaa
Laevakompanii kui ka Mereakadeemia ja tema merekool.

Sellist jõudude kokkupanekut peaks igati toetama ka riik, sest riigi tasemel tuleks mõelda juba aegadele, kui meil rohkem lapsi tahab tulla haridust saama. See, et vahepeal meil koolipinkides kurvastavalt vähe lapsi istub, on tänaseks juba paratamatus. Seda olukorda kahjuks enam täna parandada ei saa ega ka klasse välismaa laste koolitamisega täita, viimanee idee kuulub paraku tulevikus naljakatena tunduvate poliitiliste ideede hulka.

Kutseõpe, kui see toimub kutsekoolide või rakenduskõrgkoolide baasil, vajab head kutseõppe keskkonda. Töömeheks saab õpetada ikka reaalset tööd tehes ning heade oskajate juhendajate olemasolul. Töötegemist mängida on lausa patt, tööd tuleb teha alati tõsiselt. See on täna kutseõppe puhul Eestis kõige valusam probleem, ka merehariduses ning piirivalvurite õppes.

Meil on vaja kontsentreerida jõud, et tagada merendusliku hariduse saamine süsteemselt ja heal tasemel. Ei tule noorest inimesest head meremeest, kui ta juba võimalikult vara ei saa kätte tunnet, mida tähendab meri ja töö merel. Selleks tuleb kõigepealt lahendada õppelaevade (õppimiseks kasutatavate laevade) küsimus.

On arusaamatu, et samal ajal kui riigis kurdetakse, et merendusliku hariduse arendamiseks napib raha, ostavad avalik-õiguslikud kõrgkoolid – mis muuseas on samuti ikka suuremas osas otse maksumaksja rahast finantseeritavad – endale vanu laevu!? Pole mõtet rääkida siin aegadest, kui isegi Tartus asuval Riigikohtul oli olemas oma purjejaht.

Meie ajakirjanduses pahandati endise Suurbritannia kaitseatašeena töötanud kolonelleitnandi Glen Granti sõnade peale, kes ütles ju tegelikult ausalt välja oma soovi eesti ametnikele. Ta olevat püüdnud suunata ministeeriumi töötajaid, et nad ei tunneks end piiratuna ning julgeksid võtta riske. “Kui see, mida te teete, ei toimi, siis tuleb seda muuta. Raisata raha, jätkates millegagi, mis ei toimi, on kriminaalne.

Te raiskate avalikku maksumaksja raha. Iga tund, kui te ei ründa midagi, mis ei toimi, on kriminaalne.” Ehk tasub nõustuda, et inglise kaitseväelasest härrasmehel
oli meie olukorra mõistmise suhtes terav pilk, kuigi ehk sõnastus sõdurlikult karm.

 Kui tulla nüüd loo alguse juurde tagasi, siis vaadates meie riigi kaitsevõimet, jääb kõrvaltvaatajale küll mulje, et meil on oht osutuda ühel päeval samas olukorras olevaks, nagu oli meie kuulus spordimees Georg Lurich, kui ta ei saanud keelduda kõrge kõrbevõimukandja kingitud kaamelitest.

Meie vähesed sõdurid kannavad üha enam kõrbevormi ja kallis sõjatehnika ei sobi ilma ülevärvimiseta meie metsadesse kuidagi ei suvel ega talvel, sest see on liialt kõrbeliiva värvi võõbatud.

Meie sisejulgeoleku tagamiseks peaks vaatama aga sagedamini kaardile, et näha, et oleme tegelikult mereriik, meid ümbritseb üheltpoolt meri ja ida poolt mere mõõtu Peipsi-Pihkva järv. 

Kui me mõtleme oma riigi kaitsele või siis sisejulgeoleku tagamisele tõsiselt, siis peaks selge olema, et Orissaares võiks olla välja arendatud gümnaasiumi juures spordikool ning merenduslik haridus koos
Mereakadeemia merekooli ja akadeemia osaga peaks saama vajalikuks baashariduseks nii meie meremeeste kui ka kaitseväelaste, piirivalvurite järelkasvule.

Algama peaks see kõik aga lausa algkoolist, kus jahisadamast peaks olema võimalik minna merele juhendaja silma all kevadest sügiseni väikese jahiga ning talvel jääpurjekaga. Juba varakult peaks olema võimalik oma käega katsuda ning proovida praktikas kõike, mis teeb noorest mehest või täna ka huvilisest saare naisest meremehe.

Meile meeldib rääkida, et Eesti on tervikuna mereriik, sel juhul on Saaremaa aga kindlalt mereriik ja mereriigis peab merenduslik haridus olema kõrgel tasemel.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 41 korda, sh täna 1)