Haridussüsteemi tuleb muuta (5)

Haridussüsteemi tuleb muuta

 

Haridussüsteemi on reformitud aastakümneid ja vist pole olnudki sellist aega, mil poleks järjekordsetest ümberkorraldustest räägitud. Ometigi ütles Tartu ülikooli rektor Alar Karis üsna hiljuti välja tõe, et Eestis on üle paarisaja keskkooli ja gümnaasiumi, kuid tema poolt juhitava kõrgkooli üliõpilaste koosseis formeerub ainult viiendikust. Ülejäänud koolide lõpetanute teadmiste ja ettevalmistuse tase on nii madal, et nad pole konkureerimisel suutelised ülikooli sisse saama.

Põhjusi on kindlasti mitmeid, kuid ilmselt tuleb tunnistada ka, et meie keskkoolide ja gümnaasiumide süsteem vajab tõsist korrastamist. Kunagi oli aeg, mil sooviti, et kõik lapsed saaksid kuni keskkooli lõpetamiseni oma kodukoolis õppida. Maakohtades, kus majanduslikud võimalused ja ruumid võimaldasid, loodi keskkoolid. Mõnestki nende seast võime praegu lugeda ainult ajaloost. Nad on taas muutunud põhikoolideks. Paljud tegutsevad aga ka edasi. Et neist paljude õpilaste teadmiste tase suurtele gümnaasiumidele alla jääb, on tõsi.

Võõrkeelt õpetades olen kogenud olukordi, mil äsja keskhariduse saanud ja vähemalt 9 aastat keelt õppinutel puuduvad sellest isegi algteadmised. Selgitades sõnade järjekorda lauses, palus üks noor neiu selgitust, mis on alus. Olen noorte käest uurinud, miks neil nii kehvad teadmised on. Mõni on öelnud, et väikeses maakeskkoolis polnud vastava eriala õpetajat.

Keeletunde andis õpetaja, kelle tunnikoormus seda võimaldas. On olnud neidki, kes on öelnud, et ei olnudki vaja õppida – rahuldav hinne saadi niigi kätte. On koole ja klasse, kus lõpuklassile on juba septembris öeldud, et sel õppeaastal tuleb korralikult õppida ainult neid õppeaineid, milles tuleb ja soovitakse kevadel riigieksamid sooritada. On olnud neidki, kes on öelnud, et neid hoiti ja veeti analoogiliselt põhikoolile klassist klassi edasi. Kõige markantsem näide on olnud, kui vastati, et õpetaja olnud alkohoolik ja ta ei suutnud mingeid teadmisi anda. Kui palju neis ütlustes puhas tõde on, on iseasi.

Tavaliselt ei piirdu kehvad teadmised ühe õppeainega. On isegi koole, mille puhul võib juba nende nime kuuldes öelda, et sealt pole midagi loota.
Eeltoodu põhjal tekib küsimus, miks on vaja üldse keskkoole ja gümnaasiume, kust ei saada vajalikke teadmisi. Kes on lõpuks süüdi, et noored inimesed lõpetavad kooli ja nad pole paljude eakaaslastega konkurentsivõimelised?

Alg- ja põhikoolides on muidugi ülitähtis, et õpilasi ei oleks klassis mitte üle 25–30. Õpetajal peab olema võimalus tegeleda iga õpilasega ning vajadusel ka mõjutada neid õppetööst osa võtma. Selles eas peavad välja kujunema distsipliini- ja õpiharjumused. Keskkoolieas nendega probleemi ei tohiks enam olla. Lisaks pole ju ka keskkooli- või gümnaasiumiharidus kohustuslik, nagu seda kaheksakümnendatel aastatel üle suure impeeriumi sisse viia taheti. Gümnaasiumis oleks mõne õppeaine tunde võimalik läbi viia ka mitmele paralleelklassile korraga (ajalugu, ühiskonnaõpetus jne.) Samas pole see mõeldav aga võõrkeelte puhul, kus on hädavajalik, et iga õpilane saaks tunni jooksul suu lahti teha ja kõnekeelt harjutada.
Kõigest eelnevast tuleneks lihtne lahendus. Kõik väikesed keskkoolid ja gümnaasiumid, kus õpilaste arv väike ja kus vajalikku teadmiste taset ei suudeta kindlustada, tuleks reorganiseerida põhikoolideks. Eestile piisaks tegelikult poole väiksemast arvust gümnaasiumidest.

Eesti praegune koolisüsteem pärineb ju nõukogude ajast. Tavaliselt on meil keskkoolideks ja gümnaasiumideks koolid, kus alustatakse õpinguid seitsmeaastaselt ja lõpetatakse üheksateistkümneselt. Ei tea Lääne-Euroopa riiki, kus see oleks samamoodi. Gümnaasiumides on meie mõistes ainult 10-12. klassid. Viimastes on mitmeid paralleelklasse ja õpetajad on parema ettevalmistusega. Üldiselt on gümnaasiume arvuliselt vähe. Näiteks Stockholmi koosseisu kuuluvas Sollentuna kommuunis, kus elab umbes 50 tuhat elanikku, on üks 1700 õpilasega gümnaasium. Sealsed juhid arvavad ise, et 1700 õpilast ühes koolis on liiga palju, 800-900 õpilast kooli kohta oleks piisav.

Eestis on tehtud katseid gümnaasiume ja põhikoole lahutada. Kord tuldi selle kavaga välja Pärnus, ning see ei saanud teoks. Nüüd üritatakse seda Viljandis. Tavaliselt põrkuvad need üritamised tohutule vastuseisule. Plaani hakatakse ilma sisulise analüüsita maatasa tegema. Mõnikord piirduvad ka plaani üritajad ainult majanduslike näitajatega. Tõestatakse, kui palju muutuks koolide pidamine majanduslikult ratsionaalsemaks. Sellest muidugi ei piisa. Analüüs peaks hõlmama ka kasu, mida saadakse õpilaste teadmiste taseme tõstmisel. Kui neist asjadest hakatakse rääkima järjekordsete valimiste eel, kasutavad erinevad erakonnad või valimisliidud selle oma kampaanias osavalt ära. Paljud lapsevanemad, kelle lapsed veel alles algklassides, kuid õpivad keskkooli või gümnaasiumi nime kandvas koolis, ei taha kuuldagi, et nende võsukesed peavad peale põhikooli lõpetamist hakkama uut kooli otsima ja neisse sissesaamisel teiste omasugustega konkureerima. Muudatusi ei taha ka enamik õpetajaid. Mugavam on ju endistviisi jätkata. Oma osa mängivad ka poole sajandi jooksul kujunenud traditsioonid. Meil on olnud keskkool ja see peab jääma. Tulemuseks on, et kõik jääb nagu on seniajani olnud.

Muutusteks on aga aeg ülimalt küps. Kui tahame, et kõik keskkoolide ja gümnaasiumide lõpetajad oleksid kõrgkoolidesse astumiseks võrdselt küpsed ja võrdväärsed partnerid, siis teist lahendust ei ole. Eestis on olemas üksikuid gümnaasiume, kus puuduvad algklassid ning nende tulemused näitavad, et lõpetajate teadmiste tase on teistest peajagu üle. Kas meil on õigust oma nappe ressursse raisata ja anda niinimetatud keskharidust, mis ei võimalda noortel inimestel tegelikult elus edukalt edasi saada? Probleemi lahendamisega ei tasuks küll venitada.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 52 korda, sh täna 1)