Inimkaubandus 21. sajandil

Inimkaubandus 21. sajandil

 

ÜRO hinnangul kasutatakse maailmas ligi 12,3 miljoni orja tööd. Nendest ligi 20% on illegaalsed immigrandid. Suurem osa inimorjadest on pärit vaestest riikidest. Maailma kõige probleemsemaks piirkonnaks peetakse Aasiat, kus ekspluateeritakse ligi 10 miljonit inimest. Ladina-Ameerikas on orje ligi 1,3 miljonit ning Aafrika riikides ligi 660 000.

Suurema osa orjadest moodustavad lapsed ja naised. Alaealiste lapsorjade arv kasvab nendes piirkondades, kus toimuvad relvastatud konfliktid etniliste ja religioossete gruppide vahel.

Sellistes kohtades sunnitakse lapsi sõduriteks või kasutatakse neid seksuaalteenuste pakkujatena.

Orjatööd võib kohata praktiliselt igas eluvaldkonnas: ligi 20% orjadest kasutatakse riikide julgeolekus militaarjõuna. 11% orjadest ekspluateeritakse seksuaalselt, 64% on hõivatud sellistes legaalsetes sfäärides nagu ehitus, kaubandus, põllumajandus jne.

Inimkaubandusel on palju erinevaid põhjusi. Need on keerulised ja sageli võimendavad üksteist. Kui vaatleme inimkaubandust ülemaailmsel turul pakkumise-nõudluse suhtena, esindavad ohvrid pakutavat poolt ja neid kuritarvitavad tööandjad ja seksuaalselt ärakasutajad nõudluse poolt.

Pakkumist mõjutavad mitmed tegurid, sealhulgas vaesus, võõrsil elamisega eeldatavasti kaasnev ja ahvatlev kõrgem elustandard, puudulikud sotsiaal- ja majandusstruktuurid, tööhõivevõimaluste puudumine, organiseeritud kuritegevus, vägivald naiste ja laste suhtes, naiste diskrimineerimine, korruptsioon valitsuses, poliitiline ebastabiilsus, relvastatud konfliktid ning kultuuriga seotud traditsioonid, näiteks “traditsiooniline orjus”.

Mõningates ühiskondades valitseb eeskostetraditsioon, mis tähendab, et pere kolmanda või neljanda lapse võib elama ja töötama saata mõne kaugemalt sugulase (sageli mõne “onu”) juurde lootusega, et laps saab vastutasuks hariduse ja õpib mingi ameti. Seda traditsiooni ära kasutades esinevad kaubitsejad sageli tööhõiveametnikena, sundides vanemaid oma lapsi kaugele tööle saatma, seejärel aga müüakse lapsed prostituutideks, teenijateks vms.

Lõppkokkuvõttes saab perekond minimaalse tasu (kui üldse), laps jääb koolihariduse ja väljaõppeta, on perekonnast lahutatud ning majandusliku olukorra paranemisega seotud lootused luhtuvad.

Nõudluse poolel on inimkaubandust soodustavateks teguriteks näiteks seksitööstus ja järjest suurenev nõudlus eksp-luateeritava tööjõu järele. Seksiturism ja lastepornograafia on muutunud üleilmseks äriks, mille arengule aitavad kaasa erinevad tehnoloogilised uuendused, näiteks Internet, mis suurendab tarbijatele kättesaadavaid valikuid ning võimaldab sooritada tehinguid kohe ja peaaegu tuvastamatult.

Inimkaubanduse levikule aitab kaasa ka ülemaailmne nõudlus odava, kaitsetu ja ebaseadusliku tööjõu järele.

Kaasaegsed orjad – odav ja kaitsetu tööjõud

Hoolimata tänapäeva arenenud maailmas kehtivatest õigusriigi põhimõtetest ning inimõiguste ja vabaduse kaitsega tegelevate rahvusvaheliste organisatsioonide olemasolust, pole inimkaubandus võõras ka meie ajastule.

Põhiliselt satuvad inimkaubitsejate kätte arengumaade naised ja lapsed, kes parema elu ja kõrgemate sissetulekute nimel on nõus illegaalselt võõrale maale rändama.

Kuritegevus, majandusraskused, korrumpeerunud valitsused, sotsiaalne ebavõrdsus, poliitiline ebastabiilsus, loodusõnnetused ja relvastatud konfliktid on sünnitanud säärase XXI sajandi orjakaubanduse, mis rahuldab nõudlust odava ja kaitsetu tööjõu järele. Lisaks sellele rahastatakse inimkaubandusest saadud rahaga rahvusvahelisi kuritegelikke sündikaate, soodustatakse korruptsiooni valitsuses ja rikutakse õigusnorme.

Europoli hinnangul ulatub igal aastal Kesk- ja Ida-Euroopa inimkaubandusse sattunud naiste arv 120 000-ni. Sellest arvust parema ettekujutuse saamiseks võiks võrdlusena välja tuua, et selliste iga-aastase ohvrite hulga korral oleks Eesti ligi 6 aastaga naistest tühjaks veetud. Praegu langeb Eestis inimkaubanduse ohvriks aastas keskmiselt 100–500 inimest.

ÜRO narkootikumide ja kuritegude ameti raportis on välja toodud peamised inimkaubanduse transiitmaad. Kõige enam läbivad inimkaubitsejad Saksamaad, Prantsusmaad ja Kreekat. Levinuimad põhisihtriigid on Belgia, Saksamaa, Kreeka, Tai, Iisrael, Itaalia, Jaapan, Holland, Türgi ja USA.
Inimkaubanduse ohvrid satuvad põhiliselt seksiorjadeks, elundidoonoriteks, orjatööle vabrikutesse ja kaevandustesse

Orjakaubandusest vaba pole ükski riik

Nüüdisajal on inimkaubanduse põhisihtkoht Euroopa. Mida enam on meedias hakatud kirjutama seksuaalsest eksp-luateerimisest, seda enam on inimkaubitsejad hakanud oma ohvreid rakendama sellistes sfäärides nagu põllumajandus, majapidamis- ja ehitustööd. Tulevad need ohvrid aga enamasti endistest Nõukogude Liidu vabariikidest, Ida-Euroopast, ent samas ka Aafrikast.

Põhja-Ameerika inimkaubanduse marsruudid kulgevad eelkõige Kanada ja Mehhiko kaudu. USA-sse veetud inimesi sunnitakse tööle põhiliselt prostituutide ja koduteenijatena, aga ka taludes põllutöölistena ja tööstuses. Suurem osa USA-sse sattunud tänapäeva orjadest on pärit Aasiast ja Ladina-Ameerikast. Viimasel ajal on kasvanud ka Kesk- ja Ida-Euroopast sisseveetavate orjade arv.

Ladina-Ameerikas ja Kariibi mere piirkonnas sunnitakse tihtipeale orjama piirkonna põlisasukaid ja maaelanikke, kes on sattunud võlaorjusesse või kes pärinevad alamatest ühiskonnakihtidest. See regioon on nii tänapäeva orjade päritolupaik kui ka transiidi- ja sihtkohamaa. Põhiliselt ekspluateeritakse inimesi seksuaalteenuste ja teenindussfääris.

Aafrika inimkaubanduse ohvrite eripäraks on, et paljud neist on pärit teatud etnilistest ja religioossetest gruppidest. Mõnes Aafrika riigis on orjanduslik süsteem niivõrd ühiskonda kinnistunud, et mitmed tuhanded inimesed sünnivadki juba orjadena. Suurema osa Aafrika orjatööjõust moodustavad lapsed.

Lähis-Ida piirkonna inimkaubanduse ohvrid on enamjaolt pärit Aasiast ja Aafrikast. Nad on sunnitud töötama oma võlgade katteks. Näiteks on paljud Lõuna-Aasia ja Ida-Aafrika poisid inimkaubitsejate vahendusel transporditud Lähis-Ida piirkonda selleks, et ekspluateerida neid kaamelikarjastena.

Lõuna-Aasia miljonid mehed, naised ja lapsed on orjastatud ja sunniviisiliselt tööle rakendatud põllumajanduses, kodumajapidamistes, seksikaubanduses, klaasitööstuses. Pikaajalise sotsiaalse ja etnilise diskrimineerimise tagajärjel on vaesemad pered langenud võlaorjusse ja need võlad tuleb neil maksta tasuta tööga.

Maailmas on ligi 9 miljonit lapsorja

Kongo Demokraatlikus Vabariigis tegutsev mässuliste rühm värbas Natalia, kui ta oli 12-aastane: “Ühel päeval ründasid mässajad minu koduküla. Ma peitsin ennast ära ja vaatasin, kuidas nad mu sugulased ära tapsid ning mu ema ja õed vägistasid. Ma mõtlesin, et kui ma nendega liitun, olen kaitstud. Armees õpetati mind relva kasutama ning ma täitsin valvuri kohustusi.

Teised sõdurid peksid ja vägistasid mind pidevalt. Ühel päeval tahtis komandör, et ma temaga abielluksin, ning ma püüdsin põgeneda. Nad said mu kätte, peksid mind piitsaga ning vägistasid mind igal öösel ja seda pikka aega. Kui ma olin alles 14, sündis mul laps. Ma ei tea isegi seda, kes mu lapse isa on. Ma jooksin uuesti minema, kuid ma ei tea, kuhu minna, ning mul ei ole lapsele midagi süüa anda. Ma ei julge koju minna.”

Rahvusvaheliste organisatsioonide andmetel on maailmas ligikaudu 9 miljonit lapsorja, kes töötavad kerjuste, prostituutide ja sõduritena ning lihttöölistena vabrikutes, tehastes ja kaevandustes. Töötamise tasuks on vaid toit ja peavari.

Kuidas satuvad lapsed orjadeks? On juhtumeid, kus vanemad on müünud oma lapsi. On juhtumeid, kus vanemad on usaldanud lapsi õpipoisiks mõne meistri kätte. Põhiliselt satutakse lapsorjaks siiski varguste ja võltstöökuulutuste läbi.

Lapssõdurid on inimkaubanduse omalaadne ja raskekujuline esinemisvorm. Kümneid tuhandeid alla 18 aasta vanuseid lapsi on sunniviisiliselt värvatud osalema relvastatud konfliktides, teenima valitsusarmeedes, relvastatud miilitsas või mässuliste rühmades.

Mõned lapsed röövitakse ja sunnitakse väeteenistusse; teised hakkavad sõduriks ähvarduste sunnil või altkäemaksude ja võltside palgalubaduste ahvatlusel.

Laste puhul, kes loodavad sõduriks saades tagada endale täis kõhu, riideid ja peavarju, ei saa sellist otsust pidada vaba tahte avalduseks. Relvastatud konfliktidesse kaasatud lapsed otsivad meeleheitlikult võimalust ellu jääda. Oma emotsionaalse ja füüsilise ebaküpsuse tõttu on lastega lihtne manipuleerida ning neid on ka lihtsam vägivallale sundida.

Paljusid lapssõdureid sunnitakse kasutama alkoholi või narkootikume, et nad ei oleks vägivalla suhtes tundlikud ja võitleksid paremini.

Lapssõdureid tapetakse ja vigastatakse palju sagedamini kui täiskasvanud sõdureid. On teada, et mõned relvastatud rühmad “märgistavad” lapssõdurite näod või rindkered noa või klaasikilluga.

Seks on müünud, müüb praegu ja ka tulevikus

Seksikaubandus on hiigeltulude sissetoomisel narkootikumide ja relvakaubanduse järel kolmandal kohal. Paljud sattuvad seksikaubandusse koduriigi vaesuse ning kehvade elu- ja töötingimuste tõttu.

Näiteks Togo kodanikud müüvad inimkaubitsejatele oma lapsi lootuses, et lastel veab ja nad leiavad rakendust jõukamate regioonide kohvi- ja kakaoistandustes. Pakistanlased müüvad oma lapsi kaamelikarjasteks Pärsia lahe piirkonda samadel motiividel. Vene, ukraina ja valgevene naised satuvad rahvusvaheliste sutenööride kätte kaugeltki mitte soovist rohkelt seksida.

Riikides, kus keskmiseks palgaks on 30–50 dollarit, kõlab rahvusvaheliste tööagentuuride pakutav 500-dollarine kuupalk muinasjutulise summana. Paljud ei suuda niisugusele rikastumisvõimalusele vastu panna. Näiteks valgevenelannad ja ukrainlannad on kaasatud seksikaubandusse ligi 30 maailma riigis. Enamjaolt aga Saksamaal, Poolas, USA-s ja Ladina-Ameerikas.

Mitmeid aastaid tegelesid postsovetlikus ruumis elusa toote ekspordiga kõik, kes vähegi viitsisid: turismifirmad, nn tutvumisagentuurid ja muud ettevõtjad. Ajalehed trükkisid rahumeelselt ära kuulutusi, milles pakuti tööd 18–24-aastastele kompleksivabadele neidudele.

Au pair’i töö pakkumine tütarlastele mugavas ja uhkes Aadria mere äärses majas osutus aga hoopiski lõputuks õudusunenäoks: neid transporditi üle piiri auto pagasiruumis, viidi räpasesse Aasia bordelli, kus neid ootas jõhker ja vägivaldne seks, suguhaigused, peksmised, veri, nurisünnitused ja nälg.

Vabastatud seksiorjade rehabilitatsiooniga tegelevate psühholoogide sõnul on sellises “äris” olnud tüdrukuid väga raske ära harjutada paberi, liiva, mulla söömisest, uste ja aknalaudade närimisest.

Seksikaubandus on praeguse seisuga organiseeritud kuritegevuse kõige perspektiivikam tuluallikas. Rahvusvaheline seksikaubandus areneb kõige jõudsamalt ja seda eelkõige toda valdkonda reguleerivate õigusaktide puudumise tõttu, mis aitaksid seksikaubandusega võidelda.

Paljudes riikides on olemas seadused, mis karistavad ebaseaduslikke immigrante, kuid jätavad seejuures sisuliselt tähelepanuta ega karista kuigi raskelt neid inimesi, kes tegelevad niisuguste immigrantide riiki sissetoomisega.

Praegu on Ida-Euroopa riigid ja endised Nõukogude Liidu liikmesriigid põhilisemad prostituutide eksportijad nii Lääne-Euroopasse kui ka Põhja-Ameerikasse ja Lähis-Ida rikkamatesse regioonidesse. Eurooplased arvavad, et paljud SRÜ riikide rahvusvahelist inimkaubandust puudutavad seadused ei vasta isegi miinimumtingimustele.

Kuni seksiorjade päritolumaade majanduslik olukord ei parane ja nõudlus seksiorjade järele riikides, kus neid kasutatakse, ei kahane, pole lootuski, et rahvusvaheline seksiorjakaubandus maailmast kaob.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 354 korda, sh täna 1)