Jalutuskäik Kuressaare linna kaunimate "arhitektuurimälestiste" juurde

Jalutuskäik Kuressaare linna kaunimate "arhitektuurimälestiste" juurde

 

Meie linna tekib pea igal aastal mõni suur ja uhke hoone. Mõni kivist, mõni rauast, mõni klaasist. Ja kõik ahhetavad või siis laidavad. Aga pealekauba on linnas maju, mida võib otse sirgelt nimetada tondilossideks. On nagu kellegi omad, aga midagi ei toimu. Seinad soditud, aknad puruks. Oma Saar külastas neid „kaunitare” ja soovib oma emotsioone nüüd ka lugejatega jagada.

Esimese peatuse teeme endises sõjaväekasarmus Kaare 3.
Maja pärineb aegadest iseseisvuse ja iseseisvuse vahel. Siin asus ennevanasti NSVL-i armee kodu. Sõdurid marssisid ja tegid igasugu harjutusi ja asju ja kaitsesid isamaad. Praegu on maja seisnud tühjana juba aastakümneid.
Linna heakorra järelevalve spetsialisti Lembit Rätsepa sõnul on omanikule tehtud korduvaid ettekirjutusi. Hoone lahtised aknad on ohtlikud, poisikesed käivad siin turnimas ja mängimas.

Kindlasti on Kuressaare üks kuulsamaid tööstushooneid vana leivakombinaadi maja aadressil Kohtu 7a.
See oli koht, kus toodeti kuulsat Borodino leiba, mis mandril oli kingituse ja kaubana väärt kulla hinda. Kui poisikestel vedas, siis sai õhtusel ajal akna kaudu töölistelt sooja saia-leiba, mis oli nii kuum, et pidi käes hüpitama.
Praegu seisab maja tühjana ja Lembit Rätsepa kinnitusel on hoov oodikute kogunemiskoht, kus nad lärmavad ja endast erinevaid tooteid maha jätavad. Ka selle hoone omanikule on tehtud mitmeid ettekirjutusi. Viimati oli lubatud aknad siiski kinni lüüa.

Kuressaare vanuselt teine hoone asub Pikk tn 44 kaubahoovis. Kui 30 aastat tagasi seisid uste ees uhkelt kauplusautod, siis praeguseks on tegu lihtsalt sissevajunud katusega hütiga. Kaks aastat tagasi keelas muinsuskaitse hoone lammutamise, kuigi omanikul oli plaan ehitada krundile hotell. Maja on korduvalt põlema pandud ning seetõttu pole sellest ehituslikus mõttes midagi järel, kuid muinsuskaitsjate jonn ei lase selle varega ka midagi mõistlikku peale hakata. Lembit Rätsep laiutab vaid käsi ja ütleb kommentaariks: „Jõledus!” Samas kinnitab ta, et isegi kui ta väga tahaks, et see koht ilusaks saaks, ei ole temal võimu ajalookaitsjatele vastu astuda.

Enne kui linnasüdamesse tekkis raamatukogu, pidi rahvas oma lektüüri tooma Tolli 1 asuvast majast. Kuigi hoone seina peal on silt, et midagi müüakse, siis eksitavalt käib see hoopiski järgmise maja kohta. Tabavalt on keegi kavalpea kirjutanud majaseinale „SULETUD”, lisades sinna kõrvale ka ebatsensuurse väljendi korrakaitsjate kohta. Kuigi üks silt viitab ka Meka poele on kauplus ise juba ajalugu. Rätsep kommenteerib, et omanikule on tehtud ettekirjutusi hoone ümbruse kohta, kuid fassaadi kohta ei ole tal midagi öelda.

Kui nõuka-ajal polnud mujalt midagi saada, siis tasus kindlasti külastada sõjaväepoodi „Vojentorg” Kauba tn 7. Uhke maja seisab nüüd tühjana, seina ehtimas saladuslik täheühend SNOF. Katuseviilul uhket agaavi-taolist taime meenutavat skulptuuri kandva hoone kohta ei oska Rätsep midagi öelda. Probleeme ei olevat, mis siis, et midagi ei toimu.

Tolli 24 oli omal ajal naiste iluparadiis. Pole vist Kuressaares naisterahvast, kes poleks selles hoones käinud endale keemilisi lokke tegemas või soengut veneaegsete imevärvidega kaunimaks muutmas. Kuigi maja taga käib kibe ehitustöö, tekitamaks uut spaad, ei paista endises naistejuuksurihoones midagi toimuvat. Ka järelevalve spetsialist kinnitab, et ei tea selle maja kohta suurt midagi.

Sellised need on, majad mis on jäänud laokile ja kelle saatusest ei tea me praegu veel midagi. Keegi ei ütle, et need on ainsad taolised hooned, mis Kuressaares ripakil, kuid silma riivavad nad just oma suurusega. Pealegi asuvad neist nii mitmedki Kuressaare nn Vanalinna tsoonis.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 103 korda, sh täna 1)