Kalapüüdja küsib, mereteadlane vastab

Alljärgnevalt vastab Eesti Mereinstituudi teadur Markus Vetemaa mõningatele kõiki kalureid ja kalapüüdjaid huvitavatele küsimustele, mida esitas talle Saarte Kalurite Ühingu eestkostja Hillar Lipp.

Hallhülge arvukus on viimastel aastakümnenditel suurenenud kaheksakümnendate aastate alguse madalseisuga võrreldes umbes kümnekordseks. Praegune arvukus tekitab kalandusele juba tõsiseid probleeme. Soomes ja Rootsis reageeriti sellele juba üheksakümnendate aastate lõpus hülgejahi taaslubamisega. Kas ka meil ei tuleks minna hülgejahi taaslubamise teed?
Tõsi, lisaks sellele kehtestati Rootsis ka küllalt hea kahjude kompenseerimise süsteem, mille alusel näiteks aastal 2006 jaotati kahjukannatavate kalurite vahel välja umbes 2,2 miljonit eurot. Kahjustusi hinnati umbes 5 miljonile eurole. Seega sai korvatud peaaegu pool tekitatud kahjust. Ka Eestis on olemas hülgekahjustuste kompenseerimise süsteem, ent rohke bürokraatia tõttu kasutavad kalurid seda väga vähe.
Hülgekaitsjad ja kalurid on siin väga erineval arvamusel. Selge on aga see, et kui hüljeste arvukus suureneks kunagisele tasemele, siis lõpeks rannakalandus – varu, mida kunagi kasutasid valdavalt hülged, on ju praegu kalurite käsutuses. Kalurite survele vastu tulles on Põhjamaades igal aastal suurendatud ka jahilubade arvu, mis aastaks 2007 on summaarselt umbes 800 hallhüljest. Lisaks eelnevale on kalurid saanud mõrdade hülgekindlaks muutmiseks taotleda toetust, mis on ulatunud 70–80%-ni püügivahendi maksumusest. Viimast meedet loodetakse peatselt kehtestada ka Eestis, kuigi toetusmäär võib jääda 60% peale.

Lisaks hüljestele on kaluritel tekkinud uus vaenlane – kormoran. Kas ja kuidas peaks nende vastu võitlema?
Kormoran Phalacorocorax carbo sinensis on Eestis võõrliik, kelle varasema esinemise kohta Eesti territooriumil andmed puuduvad. Paraku on kõnealune linnuliik tänaseks saanud Eestis väga tavaliseks, kelle arvukuseks aastal 2007 loendati juba umbes 11 500 pesitsevat paari. Kuigi mõned linnukaitsjad apelleerivad siiani väitele, et kormoranide negatiivne mõju kalavarule ei ole mudelite tasemel tõestatud, võib selle jutu kohta lühidalt öelda siiski nii, et Eesti looduses ei ole kasutamata ressursse. Isegi kaluritele mitte huvi pakkuvad liigid (näiteks emakala) võivad olla oluliseks toiduks röövkaladele. Lindude kasvav arvukus saab tähendada vaid vähem kala kellelegi teisele.
Mereinstituudi täpsemad analüüsid näitavad seda, et kormoranide levimisega kaasnevaks suurimaks probleemiks on eelkõige lindude mõju mõnes eriti kriitilises piirkonnas nagu näiteks kudealadel Käina lahes või Kasari jõe suudmealal. Vähesed kahtlevad selles, et taoliste piirkondade kaluritele sulgemine on kalade sigimise võimaldamiseks äärmiselt oluline. Kormoranid ei tunnista paraku aga ei keelualasid ega alammõõte. Ja seetõttu on näiteks pärast Käina lahele kormoranide koloonia tekkimist kudev särg sealt praktiliselt kadunud. Tuleb aru saada, et kormoranide arvukuse jätkuva kasvu lubamine tähendab otseselt kaluritele käsutusse jääva varu vähenemist.

Miks ei ole varasemas ajaloos olnud sellist konflikti kalanduse ja kalurite vahel nagu praegu Euroopas?
Vastus on lihtne – varem polnud looduskaitset. Rannakülade elanikud hoidsid lindude arvu madala. Isiklikult pean riiklikuks tegematajätmiseks seda, et kalatoiduliste loomade-lindude puhul ei ole populatsioonide suurusele kehtestatud mingeid, isegi mitte soovituslikke piire. Maismaaimetajate puhul on sellised piirid ammu määratud. Kui näiteks põtrade arv kasvab optimaalsest märksa suuremaks, siis reageeritakse sellele kiiresti laskmiskvootide suurendamisega. Ning sellisele populatsioonide mõistlikule piiramisele vastustavad ennast vaid äärmuslikud looduskaitsjad.

Kas teile ei tundu, et kaluritele on liiga palju piiranguid seatud nii Saaremaa vetes kui ka mujal Eestis. Miks?
Selle põhjuseks on loomulikult asjaolu, et paraku ei jagu kala piiranguteta püügiks. Seega tuleb kalavarude kasutamist reguleerida kas keeluaegade, suletud piirkondade, püügivahenditele seatud piirangute, piirkoguste või siis loetletud meetmete mingi kombinatsiooniga. Tuleb tõdeda, et kalavarude halva seisu põhjuseks ei ole alati sugugi mitte ainult kalurid: üha enam kasvab kalatoiduliste lindude-imetajate arv ja ka mere üldisel saastatusel on kalavarudele selge negatiivne mõju.

Miks siis karistatakse kalureid pidevate piirangutega, kui nemad pole toimuvas ainusüüdlased?
Asi on lihtne – kala lihtsalt ei jätku. Ja piirangute leevendamine tooks pärast väikest hetketulu veelgi suurema pikaajalise majandusliku kahju. Samas peab nentima, et paralleelselt kalurite püügisurve optimeerimisega tuleks näiteks kormoranide arvukuse piiramise osas juttude tasemelt jõuda reaalsete tegudeni. Eesti Mereinstituut on niisugusele vajadusele tähelepanu juhtinud juba aastaid, ent paraku pole teadlaste võimuses teha muud kui anda vaid soovitusi. Kahjuks ei ole need soovitused kukkunud kuigi viljakale pinnasele, sest ühiskonnas tervikuna ei ole kalurite mured sugugi kõige tähtsamad. Linnukaitsjate surve on siiani blokeerinud igasuguse reaalse tegevuse.

Kuidas on tulevikus lood angerjapüügiga? Paljude kalurite kõrvu on jõudnud kuuldused, et EL soovib angerjapüüki piirata või isegi keelustada.
Kahjuks on kuuldustel tõepõhi all, sest kõik märgid viitavad liigi arvukuse pidevale langusele. Angerja arvukuse vähenemisele on püütud leida erinevaid põhjendusi alates liiga intensiivsest püügist kuni kliima soojenemiseni, millest tingituna on Euroopasse klaasangerjaid transportiv Golfi hoovus muutnud oma suunda ja tugevust. Hoolimata eri faktorite täpsest rollist saab angerja arvukuse langusele paraku reageerida vaid ühtemoodi – püügi vähendamisega. Eestis ei ole seda seni veel tehtud, ent näiteks Rootsis on riik võtnud eesmärgiks aastal 2007 vähendada püüki võrreldes viimaste aastatega 40%. Selle eesmärgi saavutamiseks on vähendatud olulisemate püüniste arvu. Sisuliselt lubatakse angerjapüüki jätkata vaid neil kaluritel, kellele see on ajalooliselt olnud kõige olulisemaks sissetulekuallikaks. Ilmselt ei saa ka Eesti tulevikus läbi ilma angerjapüüki piiramata.

Viimasel ajal on palju juttu olnud Läänemerre ehitatavast Saksa-Vene gaasijuhtmest. Kas see hakkab keskkonda mingitmoodi mõjutama?
Analüüsides seda probleemi puhtalt looduskaitselisest aspektist (ja jättes välja poliitika), võib ilmselt eeldada, et valmisehitatud juhtme mõju merekeskkonnale ei saa tõenäoliselt olema kuigi suur, sest mingit reostust see ju ei erita. Eeldades muidugi, et selle ekspluateerimise käigus ei teki häireid. Valdavalt hakkab see ju paiknema ka suurtes sügavikes, mida kalad kuigi laialdaselt ei kasuta. Soome lahes näiteks kulgeks toru osaliselt suisa hapnikuvabas ,,surnud tsoonis”.
Hoopis teine lugu on objekti ehitamisega. Milliseid ja kui suuri mõjusid ehitamine tekitab, ei ole paraku kuigi detailselt uuritud. Hüpoteesina on välja pakutud, et ehitamise käigus võidakse näiteks kahjustada pärast sõda merre uputatud keemiarelva konteinereid. Kokkuvõtteks on lugu nõnda, et just gaasijuhtme ehitamisega seotud ebaselgus, uuringute vähesus ning informatsiooni kasin avalikustamine on keskkonna-inimestes laialdast negatiivset reaktsiooni tekitanud. Torujuhtme ehitamisele peaks kindlasti eelnema keskkonnamõjude igakülgne ja põhjalik uuring.

Mida kujutab endast projekt „Merekaitsealad Läänemere idaosas”?
See projekt hõlmab mitmeid alateemasid. Kalanduse seisukohast olulisemad on kalaliikide inventariseerimine ehk kõigi, ka väikeste ja seega kalurite püügivahenditesse tavaliselt mitte sattuvate liikide leviku ja arvukuse hindamine. Lisaks sellele tegeletakse hüljeste ja looduskaitse vahelistele konfliktidele lahenduse leidmisega. Paljudele on teada, et hüljeste uppumine kalurite mõrdades on küllalt tavaline asi. Kui hallhülge arvukus on jõudsalt kasvamas ja selline kaaspüük populatsioonile otseselt negatiivselt ehk ei mõjugi (samas on imetajale uppumissurma põhjustamine kindlasti taunitav – eks jahimehedki ju hoolitse selle eest, et surm tabaks looma piinavabalt), siis viigerhülge puhul on lugu teine. Viigrite arv on endiselt väike ja iga isendi surm väga kahetsusväärne. Teisest küljest on hallhülge kasvav arvukus muutumas kaluritele üha tõsisemaks probleemiks. Nakkevõrkudega püük on kohati võimatu ja ka mõrdadesse pidevalt hüljeste poolt rebitavad augud jätavad kalurid tühjade kätega.
Üheks lahenduseks on selliste mõrdade konstrueerimine, mis üheaegselt välistavad nii hüljeste sissepääsu kui tagavad ka kaluri saagi puutumatuna säilimise. Esimene eesmärk saavutatakse mõrrasuule suuresilmalise mõrralina etteasetamisega, mis laseb läbi küll kala, ent mitte märksa suuremat hüljest. Teiseks, kalakamber (mõrra kõige tagumine osa, millesse koguneb saak) tehakse nii tugevast materjalist, millele hülge hammas peale ei hakka. Ja kuigi hüljes võib läbi lina mõne kala ,,ära lätsutada”, jääb suurem osa saagist siiski kahjustamata. Just sellised mõrrad on praegu katsetamisel ka Saaremaa vetes. Võttes nüüd kogu jutu kaarega kokku võiks öelda ka seda, et kui meil õnnestuks vähendada hüljeste kaaspüüki mõrdades, siis võiksime igati puhta südamega lubada kihnlastele-ruhnlastele ka nende soovitud hallhülge jahi taaselustamist. Miks keelata eestlastele seda, mida soomlased-rootslased oma rannaelanikele lubavad?

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 34 korda, sh täna 1)