Purjelaeval ei lõpe töö mitte iial (1)

See on vana kõnekäänd, mis peab paika ka tänapäeval. Kõik, mis liigub, see ka kulub. Purjelaeval ei liigu mitte ainult laev ise, vaid sajad otsad, plokid ja muu kraam. Mida suurem purjekas, seda rohkem on tööd ja vilet.

Maailma suurim purjekas
Maailma suurim ja ka üks vanimaid õppelaevana töötavaid purjekaid on „Sedov“. Laev sai valmis 1921. aastal ja on olnud Venemaa omandis pärast II maailmasõda. Enne kui alus 1914. aastal Arktikas hukkunud vene polaaruurija Georgi Sedovi nime sai, oli tal olnud veel kaks nime ja mitu omanikku.
Praegu on “Sedov” Murmanski merekooli õppelaev. Laeva põhimeeskond on 52-liikmeline, kellele lisandub veel üle 100 merekooli kursandi. Igale reisile müüakse kuni paarkümmend piletit turistidele. Igaüks võib kopsaka rahasumma eest osta pileti mõnele pikemale reisile.
“Sedovi” kapten Maksim Rodionov selgitab, et mingeid piiranguid laeval sõidupiirkonna osas ei ole ja pikemad sõidud viivad Arktikasse ja Atlandile. Viimasel ajal ei ole juhtunud olema ka väga suuri torme. Korraga ümber maailma „Sedov“ sõitnud ei ole, nagu seda tegi “Kruzenstern” mõni aasta tagasi. Üldiselt on laev täna üsna samasugune, nagu ta oli tehasest välja tulles. Olulised sõlmed on muidugi 80 aasta jooksul mitmeid kordi välja vahetatud.
Aga suur on „Sedov“ tõesti. Laeva pikkus on 117,5 meetrit. See on sama kui panna meie Väinamerel kurseerivale parvlaevale Viire otsa veel paarkümmend meetrit ja peale neli masti, kõrgeim neist 58-meetrine.

Rauast laevad ja rauast mehed
“Sedov” ja enamik teisi suuri kaasaja purjekaid on rauast. Mehed ei saa seal aga kuidagi puust olla. Purjede rehvimine ja tuulde seadmine käib läbi meeste käterammu. Abiks on vaid plokid ja kõige raskemates kohtades ka vintsid.
Iga madrus peab oskama masti ronida ja tööd teha mitmekümne meetri kõrguses tuules kõikuval raal. Kui vanasti oli suur oht sealt kõrgustest alla prantsatada, siis nüüd aitavad elusid hoida vähemalt turvarihmad, mis igal masti tõusval madrusel ümber on ja mille teine ots kinnitatakse alati kuhugi külge.
Kui tuult on, suudab selline suur purjekas liikuda üsna võrdväärselt tänapäeva reisilaevadega. Muidugi on nüüd igal suuremal purjekal ka mootor. Muidu on aga kõik nagu muiste.

Suur võidusõit
Igal aastal vähemalt üks kord kogunevad maailma suuremad purjekad suurele võidusõidule. The Tall Ship`s Race’i (Suurte Purjekate Võidusõit) nimelist võistlust korraldab heategevuslik organisatsioon Sail Training International. Organisatsiooni eesmärgiks on kaasa aidata purjetamise populariseerimisele noorte hulgas. Sel aastal startisid purjekad Taanist ja sõitsid võidu kuni Soome laheni. Suurem vahepeatus oli Kotkas. Teekond viis laevad mööda ka Saaremaast, kuigi siit mööduti nii kaugelt, et meie rannast neid näha polnud. Võistlevad nii suured kui keskmised purjekad ja ka kaasaegsed purjejahid. Kõik muidugi omaette klassides. Ja nagu olümpialgi ei ole kõige tähtsam võit, vaid osavõtt.

Purjetamine kõigile
Århus–Kotka etapil oli suurtest laevadest nobedaim norrakate Statsraad Lehmkuhl.
Seegi purjekas on õppeotstarbeline. Siin ei sõida aga kaasa merekooli kursandid, vaid pardale võib astuda iga huviline alates 12. eluaastast. Alla 16-aastasel peab siiski pardal kaasas olema täiskasvanust saatja. Vanuse ülempiiri ei ole, ainult üle 70-aastased “madrused” peavad esitama arstitõendi tervisliku seisundi kohta. Muidugi tuleb reisi eest maksta, aga kaasasõitja ei ole reisija, vaid meeskonna liige, kes teeb kõiki purjelaeval vajalikke töid.
Purjetamine on spordiala, mida saab harrastada hällist hauani. Takistuseks ei ole siin ka puue. Mõni suur purjekas on spetsiaalselt ehitatud nii, et ka puudega inimene, isegi ratastoolis, saaks meeskonna liige olla. Just nimelt meeskonna liige, mitte reisija. 1986. aastal esimese reisi teinud valge kaunitar Lord Nelson on ehitatud nii, et pool meeskonnast võib olla puudega. Isegi pukspriiti pääseb purjeid seadma ratastoolil.

Peeter I lipulaev
Ilmselt on Peeter I lipulaeva Standart samanimeline kaasaegne koopia kogu suurte purjekate peres üks omanäolisemaid. 1703. aastal ehitas Peeter laeva valmis viie kuuga, 1994. aastal alustatud koopia ehitus kestis viis aastat. Laev valmis aga sama elegantsena nagu tsaari lemmik seda omal ajal oli. Kuigi esmapilgul ei erine see tolleaegsest purjelaevast suurt millegi poolest, on tänapäeva laeval siiski ka ohutuse mõttes mootor ja kõik kaasaegsed navigatsiooniseadmed. Need saab aga vajadusel alati ilusti kappi ukse taha peita ja sõita vaid kompassi, tuule ja vaistu järgi.

Eesti lipp
Purjekad võistlevad suurel võidusõidul mitmes grupis. Kõige suuremad omaette, siis veidi väiksemad ja veelgi väiksemad. Oma grupis saavad lüüa kaasa ka kaasaegsed jahid.
Eesti lipu all laevu sellel sõidul ei osalenud. Küll oli aga võistlustel üks eesti meeskond. St. Ivi nimeline jaht purjetab küll Rootsi lipu all, aga meeskond on Maarjamaalt.
Kapten Margus Zahharovile on The Tall Ship`s Race’ist osavõtt juba traditsiooniline. Jahi fotoalbumis on pilte nii Vahemerest kui ka Atlandilt ja ka sellest, kuidas Rootsi kuningas ise talle auhinna kätte annab.
Võistkonna põhituumiku moodustab Marguse enda pere, pooled võistlejad peavad olema noored. Vestluses St. Ivi pardal läks elavaks aruteluks, kas sellel etapil kapteniks olnud Helen Ormus oli kogu võiduajamise noorim kapten või mitte, täpset statistikat ei olnud käepärast. Helen oli etapi lõpptulemusest veidi löödud, sest pikka aega oli St. Iv võistlust juhtinud, kuid jäi lõpuks oma klassis neljandaks.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 124 korda, sh täna 1)