Rain Sannik – mees selgete sihtidega

Rain Sannik – mees selgete sihtidega

 

Et valget massiivset treppi pidi Rain Sanniku kabinetti jõuda, tuleb mööduda kõigist Eesti Vabariigi siseministrite portreedest. Rain töötab juba kuuendat aastat siseministeeriumi õigusosakonna juhatajana ja tema laualt käib läbi enamik Eesti siseasju reguleerivaid seadusi enne, kui need poliitikute silme ette jõuavad.

Rain peab ennast õnnelikuks inimeseks, kuna saab tegeleda valdkonnaga, mis talle sügavat huvi pakub, ja seeläbi mõjutada ühiskonda paremuse suunas. Tee eduni on olnud aga sarnase käänuga nagu trepp kabinetti. Pärast põhikooli lõpetamist suundus praegune tippametnik hoopis ametikooli ehitust õppima, juuraõpingud kõrgkoolis ei olnud sel hetkel isegi arutlusel.

Raini on aga alati motiveerinud võimalus teha midagi otseselt riigi heaks. Seega tajus ta kiiresti, et ehitus pole ala, mis ka tulevikus sügavamat rahulolu võiks pakkuda. Nii sündiski julge otsus teha kannapööre ja suunduda õigust õppima.
Oma tee leidmisest ja edu saavutamisest me Rain Sannikuga räägimegi.

Kas teil oli juba kooliajal olemas visioon sellest, kuhu minna tahate ja mida teete 10–15 aasta pärast?

Arvan, et ma selle poolest eristusin oma eakaaslastest küll, et teadsin, mida ma üldises plaanis tahan ja mida mul selleks on vaja teha. Ega ma seda kusagil kuulutanud, aga see oli mu iseenda teadmine. Aastaid hiljem pean nüüd oma suureks üllatuseks tõdema, et kuigi ma ei tea, kust see teadmine tuli, aga väga mööda ma ei pannud.

Mulle tundub, et üks keerulisemaid küsimusi noorte jaoks ongi otsustamine, mida oma eluga peale hakata. Arvan, et õnnelikud on need inimesed, kes teavad seda juba kooliajal.

Ega kõik see, mis eesmärgina käsitletav, pole tänaseks veel käes. Ka siin majas olek on tegelikult ainult üks etapp. See ei ole lagi minu jaoks, vaid lihtsalt periood, mis tuleb läbi käia, et edasi liikuda targema ja tugevamana.
Selliste noorte inimestega, kes on mingi valiku ees, olen kokku puutunud paaril viimasel aastal sisekaitseakadeemias vastuvõtukomisjonis.

Seal on äsja gümnaasiumi lõpetanud inimesed, kes tegelikult päris täpselt ei tea, mida nad tahavad. Mõni üksik suudab adekvaatselt põhjendada, miks just selline erialavalik ja kuidas ta näeb iseennast tulevases töös erialal, mille ta sisekaitseakadeemiast saab. Enamik aga ei tea, mida ta tahab…

Mõtleb, et kuhugi peaks ju minema. Üsna tihti on tajutav ka vanematepoolne mõjutamine. Mäletan ka sellist pilti, et sisseastumiseksamitele tuldi koos vanematega. Sellises vanuses võiks aga juba enam-vähem teada, mis võiks olla sinu tee.

Valikuvõimalusi on ju palju. Mida teha, et see päris “oma asi” ära tunda?

Võib-olla õnnestub selle teadmiseni jõuda ka läbi väikeste kõrvalpõigete. Sa arvad, et huvitud millestki ja üritad asja kohta võimaluste piires rohkem teada saada.

Läbi teadasaamise saad aru, et see ei ole päris see, mida sa tegelikult tahad. See ei ole otseselt katse-eksituse meetod, aga varajases teismeeas on soovitatav mõtlema hakata lisaks olevikule ka tulevikule.

Kuidagi tuleb end ju teostada. Iga inimene võiks olla huvitatud ka sellest, et mitte ainult oma isikliku elamisega kuidagi hakkama saada, vaid ka ühiskonda panustada.

Kas teil ei tekkinud pärast ülikooli kiusatust liikuda erasektorisse ja hakata tegema suurt raha?

Mul ei ole sellist kiusatust kunagi olnud. Olen endale alati teadvustanud huvi olla avalikus teenistuses. See huvi ei ole siiani kusagile kadunud, pigem on see süvenenud.

Mind motiveerib teadmine, et saan otseselt midagi teha oma riigi heaks. Ja kui inimene ei pea raha elus kõige tähtsamaks, kui ta saab teha tööd mitte ainult raha pärast, vaid väljakutse ja iseenda teostuse jaoks, siis on ta õnnelik inimene. See pakub igatahes midagi rohkemat kui raha.

Kas oma tee leidmine ja seda teed käimine on tähendanud ka millestki loobumist?

Iga valik nõuab millestki loobumist. Mida kindlam on valik ja selgem tulevikuvisioon, seda kindlamalt tuleb selle nimel ka millestki loobuda.

Sa pead aru saama, et oled ühest või teisest asjast loobunud selleks, et midagi rohkem saada ja läbi loobumiste tegelikult võita. Mina ei ole pidanud loobuma millestki sellisest, mida ma kahetseksin ja mis seda väärt poleks olnud.

Kuhu te suundute? Mis on järgmised eesmärgid, mida olete endale seadnud?

Need eesmärgid on olemas, aga küsimus on selles, kui palju ja täpselt nendest peaks rääkima. Ma olen inimene, kes ei ela ainult tänases päevas. Võtan igast päevast eelkõige selle, mida tulevikus võib vaja minna.

See pagas, need kogemused ja teadmised on hindamatud… Oluline on, et sa tegutsed sihipäraselt ja teadvustad kõike seda, mida olevik pakub tuleviku nimel. Palju lihtsam oleks ju elada päev korraga, aga nii lihtne ei pea ka olema.

Kui peaksite välja pakkuma mingi edu valemi – kuidas saab inimene edukaks –, siis mis see oleks?

Edu valemit ei pruugi olla. Küll on aga mõningad koostisosad, millest võiks püüda edu valemi tekitada. Edukas tahab olla iga inimene, ükskõik mis tasemel ja ükskõik mis valdkonnas. Kas või isikliku elu sfääris.

Aga eelduseks on see, et sa tead, kes sa oled, mis on sinu võimalused ja et oskad ennast üle hindamata ka elus proovile panna… Sa tead, mida sa tahad, ja annad endale aru, et oled võimeline seda tahtmist ka saama. Üsna tihti on elus tahtmised suuremad kui võimalused ja sealt ka pettumused.

Enesekriitiline tuleb kindlasti olla ja mitte alati uskuda kellegi teise-kolmanda jutte.

Neid, ka pedagooge, tasub tähelepanelikult kuulata, aga mitte alati nende juttu lõpliku tõena võtta. Ega nad alati väga hästi tea küll, milleks keegi võimeline võib olla.

Kas teile ennustasid õpetajad kooli ajal suurt tulevikku?

Ma ei mäleta, et keegi oleks kellelegi üldse mingit tulevikku ennustanud. Läksin pärast kaheksandat klassi edasi tänasesse Kuressaare ametikooli, kus õppisin ehituse eriala. See on minu elu keerdkäik, kus ma tegelikult leidsin enda jaoks õiguse valdkonna.

Tol ajal ma isegi arvasin, et võiksin ehituse eriala edasi õppida. Läbi praktilise kogemuse suviti kooliajal ehitustel tööl olles ja tänu isale, kes on olnud elupõline ehitusmees, tekkis selle valdkonnaga mingi side.

Aga kusagil õpingute poole peal sain aru, et see ikka ei ole see, mida mina tahan. Kuna ma olen selline inimene, kes midagi naljalt pooleli ei jäta, siis käisin selle tee lõpuni. Sealt edasi läksin aga juba juurat õppima.

Ei ole vaja ennustada ja unistada suurest tulevikust, vaid tulevikust, millega oled rahul ja kus saad olla kasulik enda ja teiste jaoks.

Ehituselt õigusvaldkonda üleminek on päris kardinaalne ja julge samm. Kas leidus ka inimesi, kes selles otsuses kahtlesid?

Ma ei ole kunagi väga olnud mõjutatud kellegi teise arvamusest. Oma otsused olen ma alati teinud ise. Vahel olen küll tundnud huvi, mida keegi minu võimalikest otsustest arvab, aga kindlasti ei ole see kunagi minu otsuseid mõjutanud. Nendes valikutes olin ma oluliselt iseseisvam kui tänastes valikutes.

Mis teil oma tänases töös silma särama paneb?

Need inimesed, kelle silmad säravad. Ennast ju kõrvalt ei näe, kas need silmad nüüd säravad või ei sära, aga ma aiman, et kindlasti võiks nad särada siis, kui üks väga hea asi on valmis saanud, milleni jõudmiseks on pidanud väga palju vaeva nägema.

Ega see õigusalane töö väga lihtne ole. Siin on üsna tihti erinevad huvid, mis põrkuvad, tuleb kohtuda inimestega, rääkida, arutada ja leida lahendused, mis kõiki osapooli rahuldaksid või oleksid vaadeldavad kompromissina. Ja kui soovitud tulemus on käes, siis on põhjust särada kas või üleni.

Mida tähendab teie jaoks saarlaseks olemine? Kas see on seotud teie identiteediga või on see lihtsalt üks koht, kust pärit olete?

Kindlasti ei ole see lihtsalt üks koht, kust pärit olen. Ma arvan, et iga normaalne inimene peaks oskama hinnata seda kohta, kust ta tuleb, ja neid inimesi, kes seal elavad. On ju need mänginud väga suurt rolli selle inimese kujunemisloos.

Ma ei ole kunagi hinnanud neid inimesi, kes väidavad ennast olevat kosmopoliidid. Muidugi tuleb maailma näha ja ringi käia: mida rohkem, seda parem. Mida rohkem oled ära käinud ja mida pikemalt ära olnud, seda rohkem oskad hinnata ka seda, mis on kodus. Aga alati tuleb jääda selleks, kes oled rahvuselt ja seda staatust ka auga välja kanda.

Mul on väga hea meel, et ma ka oma karjääri Saaremaal alustasin. Kolm aastat Saare maavalitsuses andis palju.

Kui Saaremaalt ära tulin, tundsin puudust võimalusest suhelda vahetult lihtsate Saaremaa maainimestega. Siin Tallinnas erinevates ametites sellist võimalust ei ole.

Oma suved olen ikka üritanud Saaremaal veeta. Puhkus Saaremaal on puhkuse nimetust väärt.

Tulete kunagi ka päriselt tagasi?

Ma ei ole seda kunagi välistanud, aga see kõik oleneb asjaoludest. Kohe tekib küsimus, et mida siin teha ehk kas ma leiaks siin sellise väljakutse, mis pakuks rahuldust ja oleks perspektiivikas.

Variante praeguses eas väga palju ei ole. Võib-olla kaks-kolm, mis mulle ka väljakutsetena paistaksid. Seni tuleb olla kasulik seal, kus see on hetkel vajalik ja võimalik. Samas ega minu praeguses töös Saaremaa asjad mind külmaks jäta. Usutavasti saan selle saare jaoks kasulik olla ka seal, kus hetkel olen.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 553 korda, sh täna 1)