Me tahame ise ennast tundma õppida…

Me tahame ise ennast tundma õppida…

 

XII saarte päevad, V saarte folklooripäevad Abrukal.

„Kas ka folklooripäevadele?” küsib kapten ja vaatab mu noogutuse peale eemal autoparklas alles koguneva rõõmsa seltskonna poole. ”Peale mahub 12 inimest,” ütleb kapten ja läheb ülejäänud rahvast laevale kamandama. Asume kohe teele, sest folklooripäevade alguseni on jäänud vaid tund ja meie alles teisel pool merd. Abruka paistab silmapiiril üsna kutsuvalt.

Abruka sadamakail ootab üks kastiga auto. Kuna olen saarel esimest korda, ei tea täpselt, kuhu edasi minna. Küsin autojuhilt teed ja kas ehk on kastis ka minu jaoks ruumi. Teed juhatatakse meeleldi, ent kui ütlen, et olen ajakirjanik, võin rõõmsalt jala astuma hakata. Ülejäänud seltskond lehvitab mulle mööda sõites. No pole viga.

Kilomeetri jagu kaunist loodust on igati enam väärt jalutamist kui autokastis loksumist. Hiljem märkan, et olen koguni enne teisi kohale jõudnud. Küllap neile tehti saarel väike tutvustav ring.

Abruka muuseumi juurde on kogunenud kenake hulk rahvast. Inimesi mahub nii majja, söögilaua taha kui ka eemal paikneva telkla juurde. Muuseumis ja telkla juures on märgata huvitavaid ülespanekuid.

Hiiumaa (Suure)mõisaprouad, nagu märgib nimi nende särkidel, on kodukandist kaasa võtnud lehmagi, kes muudkui ootab lüpsjaid. Küllap neid kolme päeva jooksul sinna ikka satub.

Kui ei ole surmatõbi, siis saab ikka taimest abi…

Esmalt kogunebki rahvas Abruka vastse vabaõhulava juurde. On nii muhulasi, hiidlasi, Vormsi rahvast, üks noor pere, kes esindab nii Pranglit kui Ruhnut, ja muidugi juba mainitud saarlasi.

Pärast folklooripäevade ühe korraldaja Rein Orni tervitussõnu saavad jutujärje folklooriasjatundja ja ekspresidendiproua Ingrid Rüütel, Eesti Saarte Kogu naiskogu esinaine Laine Tarvis ja Kaarma vallavanem Ülo Vevers.

Ingrid Rüütel:
Loodus on meile tähtis ja taimed on meile tähtsad. On mõned rahvad maailmas, kes ei ole seda unustanud, ja on teised, kes põhiliselt elavad suurlinnades ja ei tea taimedest ega loodusest midagi. Eestlased on kuskil seal vahepeal. Meil ei ole traditsiooniline seos loodusega katkenud. Nagu öeldakse, ma ei tunne kedagi, kes ei tunne kedagi, kes poleks elus joonud näiteks taimeteed. Kas või piparmünditeed. /…/ Meie esivanemad tundsid loodust ja taimi palju paremini kui tänane põlvkond. Meil on neilt palju õppida.

Sel aastal keskenduvad folklooripäevad ravimtaimedele. Kui möödunud aastal Vormsil räägiti rahvuslikest elementidest kaasaegses käsitöös ja ülemöödunud aastal Hiiumaal võeti vaatluse alla rahvariided, siis sedapuhku on Tartust Eesti kirjandusmuuseumi folkloristika osakonnast tulnud meile rääkima teadur Renata Sõukand.

Mis asja aga eriliselt huvitavaks teeb, on see, et ta ei ütle, mis ravimtaim millise haiguse vastu aitab, vaid räägib eesti rahvameditsiinis kasutatud taimeravist19. sajandil. Kui palju on üldse ravimtaimi uuritud ja rahva käest sellekohaseid teadmisi kogutud.

Edasi tutvustab iga saar oma ravimtaimi. Mida korjatakse ja kuidas neid kasutatakse. Kui Saaremaal on populaarsed traditsioonilised ravimtaimed, nagu naistepuna, kõrvenõges, teeleht, piparmünt jne, siis nt Abrukal kasutatakse rohkem viirpuud, kastanit, lodjapuud jt.

Toredasti kõlab ütlemine, et abrukalaste terviseeliksiiriks on kolm kadakamarja, mis iga saareelanik päevas ära sööma peab. Samuti kiidetakse karulauku, mida hiljem saarel ringi matkates otsime, ent hilissuve tõttu ei leia. Karulauk on kevadine ravimtaim.

Hiiumaalt tulevad teadmised kohalikelt päris-pärismaalastelt ehk siis inimestelt, kes on elanud Hiiumaal põlvkondi. Muuseas jääb meelde nõuanne, et aaloed ehk tuleroosi võib panna sügavkülma, et oleks ka talvel hea rohi põletuste raviks käepärast võtta.

Vormsi kõneleja annab ühe eriliselt huvitava retsepti reuma vastu, soovitades kadakakasvud segada mereadruga ja keeta siis 15 minutit. 90-aastase nänne tarkused Muhu saarelt käsevad soolatüügastest vabanemiseks määrida neile vereurmarohtu.

Mis meil siin Abrukal veel on

Lõunauinakuks telkipugemise asemel jalutan hoopis mere äärde. Abruka kivine ja kõrkjaid täis rand ootab, ent suplejaile mõnulemiseks paika siin siiski pole. Liiga palju kive, liiga madal vesi.

Üksik nukker paat meenutab möödunud aastal meie seast lahkunud teatrimeest Mikk Mikiveri ja mingit loogilist rada pidi jõuan mõttele, et nüüd võiks siin kohtuda kirjanik Jüri Tuulikuga. Nii näeks ta, milline üks ajakirjanikupreili tänasel päeval saarele sattunud on. Samas, kas see ongi nii teist moodi kui tema „Abruka lugudes”…?

Lõunapausi ajal saan jutule kolme toreda Hiiumaa esindajaga, kes mind naljaga pooleks haneks püüavad tõmmata. Kui küsin Hiiu murde kohta, räägivad nad vahva loo pitsust. Keegi oli oma mandri-külalisele öelnud, et käis õhtul saunas, istus pitsu seljas ning pesi end.

Pärast, kui mandriinimene julges pärida, et miks teine saunas koera seljas istus, selgus, et pitsu tähendab hiiu keeles pinki. Naljakaid lugusid jagub terveks ülejäänud lõunapoolikuks – nii et naabritega on meil ikka vedanud küll. Tegelikult.

Kell 14 siirdume rändama ravimtaimede radadele. Ligi 100-inimeseline seltskond jagatakse nelja gruppi, et giidide saatel Abruka loodust lähemalt uurida. Mina olen Sirje Azarovi grupis, kes lubab, et meie tee viib sinna, kuhu tavaline Abruka külastaja ei satu. Saaremaa muuseumi bioloogist giid on hästi ette valmistanud, sest meie teekond kulgeb ühe taime juurest teise juurde.

Metsas võib märgata kummalisi seeni, mis kord üllatavad vanal kännul, teinekord käsnana keset teed. Ikka ja jälle on seente sisse pugenud ämblikud, sipelgad või suuremad mardikad. Kuigi hiljem kodus ma oma üllatuseks puuki ei leiagi, jalutab metsaringkäigu ajal siiski üks mu käe peal. Tänuga mõtlen tagasi, kui vahva oli sellise teadliku seltskonnaga üht saart uurida.

Siis kõik naised maha istusid…

Sellal kui pisem seltskond end vabaõhuköögi poole sätib, et seal ürditeed keeta, tuleb suurem hulk inimesi taas lava juurde, et pidada aru hoopis tõsistel teemadel. Laine Tarvise eestvedamisel räägitakse saarte kultuuri elujõulisusest. Leitakse, et tuleb luua tugev initsiatiivgrupp, kes konkreetse asjaga süvitsi tegeleks, säilitamaks vanu kombeid, traditsioone, oskusi.

Ingrid Rüütel toob näitena välja Hiiumaa torupillimängu, mis on eriline ja ainulaadne, ning just seda peabki hoidma, kaitsma ja tulevastele põlvedele edasi õpetama. Rein Orn arvab, et kooliõpilastele tuleks rohkem vanu kombeid, traditsioone jms tutvustada. Aga kuidas seda teha ja kes teeks, seda ta veel öelda ei oska.

Räägitakse sellestki, et tuleb teha koostööd Eesti rahvaluulearhiivi folkloristidega, et ei uuritaks ainult ühtesid ja samu inimesi ning valdkondi. Et otsitaks inimesi, kes oskavad teha niisugust käsitööd, mida tänapäeval imeharva osatakse jne. Eesti Saarte Naiste Nõukoja Suur Mokalaat on ka viimane, millest mul õnnestub osa võtta.

Enne sadamasse minekut saan rüübata kahte sorti ürditeed, mis maitsevad nagu maarohuteed ikka – ülihästi! Kindlasti olen nüüd ka hoopis tervem.

V folklooripäevad lõppesid Abrukal eile hommikul ja järgmisel aastal lubati taas kohtuda Ruhnus.  

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 64 korda, sh täna 1)