Kirev Muhu tikand ja Muhu Caesari salat (2)

Kirev Muhu tikand ja Muhu Caesari salat

 

Meie Muhu restorani külastus sattus aja peale, mil president Muhumaal viibis. Üldiselt oli restoranis rahulik ja külastajaid mõõdukalt. Kui lauda olime istunud, vaatasime põhjalikumalt ka ringi.

 Stiilne paik: toolid olid nikerdatud, laual seisid nõukaaegsed piimapudelid, söögiriistad olid omapärases kasetohust korvis ja seintel rippusid Muhu tikandiga vaibad.

Menüüd uurides jäi silma Muhu stiilis Caesari salat, mille me üsna kindlalt ära proovida tahtsime, ja jaanalinnuwokk, mis eksootilise linnuliha poolest erilisena tundus. Tellisime need ja jäime eelroogasid ootama.

Siinkohal peaks ära mainima, et hoolimata üsna rohkest restoranikülastajate hulgast, teenindati meid kiiresti. Ettekandja tõi eelroad umbes 5–10 minutit pärast tellimuse esitamist. Kui olime Muhu stiilis salatiga lõpetanud, ei pidanud me kaua ootama, kuni saabusid põhiroad: jaanalinnuwokk ja peekonipasta.

Muhupärase Caesari salati kohta võib öelda, et tegemist on äärmiselt eestistatud roaga. Mitut sorti roheline, mida Caesari originaalretsept tegelikult ette ei näe, ei rikkunud maitseelamust ning mõjusid maole enne liha söömist hästi.

Jaanalinnuwokk koosnes jaanalinnulihast, mitmest erinevast maitsetaimest, mille nimetusi ma kahjuks ei tea, ja suurest riisiportsust keset seda kõike. Liha maitses kummaliselt – me ei osanud seda millegagi võrrelda. See ei meenutanud linnu- ega loomaliha.

Jaanalinnuliha on omaette maitseelamus. Peekonipasta oli klassikaline. Õnneks heas mõttes klassikaline. See oli tehtud erilistest pastamakaronidest, mitte suvalistest 7-kroonistest karbikestest.

Milline mulje jäi üldisest õhkkonnast? Kell oli 8 õhtul. Tundus, et Muhu restoran ja selle väliterrass on kujunenud kohalike eelistatud kogunemispaigaks – noored saavad kokku, söövad midagi, joovad õlut ja puhuvad juttu.

Õhkkond oli hubane, samas oli restoranis ka õhku ennast, mida lämbel õhtul hingata. Muhu restorani avarad ja jahedad ruumid on kindlasti üks põhjus, miks seal hea istuda on.

Menüüd olid kolmes keeles. Eesti, soome ja inglise – kõige enam pidavat saari just neid keeli kõnelevad inimesed külastama. Nagu ka paljudes muudes kohtades olid Muhu restoraniski olemas lastetoolid ja ka mõningane lastele mõeldud toiduvalik.

Mulle meeldis, et selles restoranis mängis eestikeelne kodune ja armas muusika. “Kui on meri hülgehall” Liisi Koiksoni esituses ja mitmed muud palad sobisid sellesse õhtusse suurepäraselt. Ja need kirevad vanad ja uued seinal rippuvad vaibad – tundsin taas, kui hea on kodus olla.

Kas midagi häiris ka? Natuke häiris see, et teenindaja oli väga ilmetu ja klientide suhtes pigem isegi negatiivse hoiakuga. Tundus, et tal on pikk tööpäev seljataga ja ta ei viitsi enam meiega tegeleda. Arvasime, et iga lisasoov ja-tellimus suurendab tema meelepaha ja otsustasime, et parem ei hakka teda endast välja ajama, jätame magustoidu söömata. Maksame arve ja lahkume.

Hinna- ja kvaliteedisuhe oli paigas. Ei saa nõuda, et haruldasest jannalinnulihast tehtud roog maksaks sama palju kui sea- või veiselihapraad. Seega ei olnud kahju selle eest 150 krooni loovutada. Teiste toitude hinnad olid nagu igal pool mujalgi.

Enamik Muhu restoranis kasutatavaid toiduaineid pärineb saartelt. Kohalikku päritolu on isegi jaanalinnuliha.
Aga kõige parema ülevaate saab söögikohast siiski seda ise külastades. Käige ära!

NB! Kahju on, et mõned söögikohad reageerivad etteheidetele nii tuliselt. Eriti teravaltreageeritakse teenindust puudutavale kriitikale ja püütakse järgmisel korral mind kas ära osta või veel halvemini teenindada – ma ju kirjutasin nendest ettekandjatest, kes ei soovi oma tööd teha jne.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 63 korda, sh täna 1)