Saklas sai jälle kolhoosiaega tunda

Saklas sai jälle kolhoosiaega tunda

 

EK(B)P Saaremaa Komitee büroo kuulas ära sm Kuninga teadaande Sakla külas läbiviidud organisatsioonilisest ja poliit-massilisest tööst. Partei maakonnakomitee märkis, et läbiviidud töö tulemusena on Sakla külas loodud kõik vajalikud tingimused põllumajandusliku artelli loomiseks ja et seal on moodustatud initsiatiivgrupp üheksast kehviktalupojast ja keskmikust, maakonna esimese põllumajandusliku artelli initsiaatoreist.

6. septembri õhtul istus Vakul 17 Uue-Lõve endist talupidajat ja oma esimesel üldkoosolekul, kus võeti vastu põhikiri, valiti selle juhatus ja esimees, revisjonikomisjon ja tolle esimees, volinikud.

ENSV Ministrite Nõukogu esimees tervitas koosolijaid valitsuse nimel, öeldes, et tuleb teha tõsist, loovat tööd, hoiduda paraaditsemisest. Vajaduse korral võib valitsuselt saada abi spetsialistide ja nõuannete näol, kuid tuleb põhiliste ülesannete lahendamist läbi viia oma jõuga, mitte alati loota välisabile.

Esimese üldkoosoleku järel astus kolhoosi enamik Sakla küla talupoegi. Polnud väljaõppinud raamatupidajat. Ei olnud agronoomi ega zootehnikut. Punanurgas organiseeriti raadio ühiskuulamisi ning kirjanduslikke õhtuid. Kaks korda kuus tehti seinalehte…

Niisuguse lühiülevaate annab laupäeval Saklas enam kui paarisajale inimesele jagatud väike trükis „Meenutame kolhoosiaega“.

Sakla külaarengu seltsi eestvedamisel tulid kohale Eestimaa esimese kolhoosi kunagised liikmed ja üsna arvukalt külalisi. Tervitajate hulgas olid ka „kuulsusrikka“ leninliku pioneeriorganisatsiooni esindajad. Läbi huumoriprisma vaadati aastakümnete taha ja taidlejate esitatud paroodiaprogramm võttis publikul suunurgad naerule.

„See oli meie nooruseaeg ja elu. Miks mitte siis seda meenutada. Vanemad inimesed ja ajalugu tundvad noored teavad, mis sai neist, kes kolhoosi ei läinud. Algus oli raske. Sellest on palju kirjutatud. Eestlased on aga harjunud raskusi võitma. Ja mis seal salata, kasvas kolhoosnike jõukuski.

Eesti esimesest kolhoosist sai Valjala ühismajand kolme suure osakonnaga, kus kokku töötas koguni 42 kõrg- ja keskeriharidusega spetsialisti.

Paljudelt meestelt ja naistelt võttis töötamine kolhoosi „viljastavates“ tingimustes tervise. Neid inimesi peame austama. Nad jäid ka raskel ajal maale truuks, tehes tööd südamega. Ikka selleks, et meil oleks leib, piim ja liha laual,“ rääkis Sakla külaarengu seltsi eestvedaja Linda Raad.

Mikrofoni juurde astusid kokkutulnuid tervitama Valjala vallavanem Kaido Kaasik, volikogu esimees Liilia Eensaar, ajaloolane Bruno Pao, kes on kirjutanud raamatu nii Valjala vallast kui ka Eesti esimese kolhoosi tegemistest, omaaegse rajooni põllumajandusvalitsuse juhataja ja EPT rajoonikoondise juhataja Taivo Lõuk, kauaaegne maavalitsuse peaspetsialist Ülo Metsmaker ning suurmajandi peazootehnikuna ja esimehena töötanud Enn Pukk. Igaühel neist olid oma mälestused ja sõnum, kuidas praegu maal edasi elada.

Valjala mail on põllupidamine õnneks praegugi päris heal järjel. Valla volikogu esimees Liilia Eensaar juhib ka Valjala põllumajanduse osaühingut. Põllumajandusettevõttel läheb hästi. Talvine loomasööt on varutud, lehmade piimatoodang kolhoosiajaga võrreldes enam kui kahekordne.

„Tänu meie valla põllumajandusettevõtetele ja teistelegi firmadele jagub
inimestele tööd. See on peamine,“ rõõmustas Linda Raad.
Tänu tehtu eest eakatele tegijatele ja praegustele tööandjatele

Sakla külaarengu selts pidas karikakraõite, tänukirja ja rukkileivaga meeles eakaid inimesi, kelle noorus möödus suurmajandi põldudel, lautades, töökodades ja teistes tootmisüksustes. Samamoodi avaldati tänu neile, kes panid õla alla toetamaks laupäevast sündmust.

„Püüdsime põlvkondade vahelist kontakti tugevdada. Mõnegi noore inimese meelest oleme meie ju stagnandid, kes rügasid tööd selleks, et ordenid rinda saaks või kolhoos punalipu. Arvan, et tollal selle peale ei mõelnud keegi. Tööd tehti südamega. Hiljem oli ka tasu vääriline,“ tuletas ligi 30 aastat lüpsjana töötanud Linda Raad kolhoosiaega meelde.

Endised kolhoosnikud olid tänulikud korraldajaile, kes rahva nn süldipeoks kokku kutsusid.

„Kõik oli kena. Tore oli jälle vanu tuttavaid näha. Õlu maitses nii kui muiste ja süüa sai nii nagu vanasti lõikuspidude või talgute aegu. Laulud ja tantsud meeldisid. Tuju tegi kohe ülevaks. Kolhoosiski sai nalja, tehti väikesi tempe, eks neid krutskeid tuletati siingi meelde,“ rääkis oma nime lehemehe ees saladuses hoidev osaline.

Valjala POÜ juht Liilia Eensaar ei salanud, et praegugi saab ta ära kasutada neid kogemusi, mida kunagi suurmajandi tööst kaudselt tallele pandud.
Kõned peetud, kontsert kuulatud-vaadatud, kõht täis söödud ja kesvamärjukestki maitstud, läks tantsuks. Ansambli Anna Minna viiside saatel tegid tantsutuure nii nooremad kui vanemad.

Avatud oli ka Lembit Kadariku raadiomuuseum. Uudistajaid jagus sinnagi. Sakla kolhoosimuuseumi tarvis talletati kogu sündmus videolindile.

Õllest polnud puudust tunda,
meistritel võib kiitust anda

See, kes maitses seda märga,
mängis mitu päeva härga.
(Sakla süldipeo laululehelt)

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 108 korda, sh täna 1)