Osavõtmatus

Eestlane on loomu poolest omaette hoidev ja kinnine rahvas. Kasvatustavadki näevad ette, et pole viisakas endale tähelepanu tõmmata, ei valju häälega rääkimise ega muu tegevusega, mis võib teisi häirida. Mäletan, et ülikooliajal olid mõned õppejõud meie kursusega püsti hädas – tahaks diskuteerida, aga keegi ei avalda arvamust! Aga kus sa ikka väitlema õpid, kui kogu kooliaja sisendati, et klassiruum on selleks, et vaikselt istuda ja laps räägib üldsegi siis, kui kana pissib.

Aga selle pinnalt jõuan ma ühe mureni, mida teiega jagada tahan. Sellest, kuidas vahel on hädavajalik tulla tavanormidest välja ja reageerida vastavalt hetkevajadusele.

Kuulsin juhtumist Kuressaare kesklinna välikohvikus, millest rääkis mulle üks välismaalane. Kaunist suvepäikest olid teiste hulgas nautima tulnud kaks sõbrannat, kellest üks silmnähtavalt beebit ootamas. Välikohvikus oli palju rahvast, nii eestlasi kui ilmselt ka turiste.

Ühel hetkel kukkus lapseootel noor naine meelemärkusetult toolilt maha. Mis järgnes, oli see, et mitte keegi ei reageerinud. Ei astunud ligi ega helistanud ka abi kutsumiseks. Seesama välismaalane üritas naisterahvast meelemärkusele tuua, sõbranna ei teadnud, millisel numbril abi kutsuda, ettekandjad varjusid ebameeldivusi kartes kohvikusse.

Lõpuks siiski suudeti helistada kiirabisse ning noor naine viidi haiglasse. Loodetavasti lõppes kõik tema ja beebi jaoks õnnelikult ning selle loo kõige raskem tagajärg oli välismaalase šokk ümbritsevate inimeste käitumise pärast.

Mõtlesin selle üle pikalt – mida võisid kõrvaltvaatajad mõelda. Kas nad ei sekkunud seepärast, et mitte endale tähelepanu tõmmata? Või oldi õnnelikud selle üle, et üks ju juba asus appi, mis siis meie enam? Või ei tahetud lasta oma mõnusat olemist sellisest vahejuhtumist häirida? Või kardeti midagi äkki valesti teha? Või mõeldi niisama õelalt nagu enneaegse Ralfi ema puhul, et kas rasedana peaks üldse kodust välja ronima ja ringi liikuma? Või selline lihtsalt ongi meie olemus?

Mulle meeldib olla eestlane. Aga vahel on vaja unustada nii iseenda olemus kui ka õpetussõnad ja kuldreeglid, reageerida intuitiivselt ning vastavalt hetke-
situatsioonile. Sellest võib oleneda
ootamatult palju.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 34 korda, sh täna 1)