Vallo Reimaa: Eestis on nii palju maakonnamudeleid, kui on maakondi

Vallo Reimaa: Eestis on nii palju maakonnamudeleid, kui on maakondi

 

8. augusti Oma Saar kirjutas Eesti Päevalehes avaldatud materjalile tuginedes regionaalhalduse uuest korralduskavast ning palus seda kommenteerida maavanem Toomas Kasemaal ja Saaremaa omavalitsuste liidu juhil Raimu Aardamil (Raul Vinni, „Maavalitsuste tulevik tekitab eriarvamusi“). Järgmisel päeval teatas regionaalminister Vallo Reimaa, et Eesti Päevaleht oli avaldanud regionaaltasandi reformi teemalise koosoleku jaoks valminud toormaterjali, mis koosoleku lõpuks „muutus tundmatuseni“ (Oma Saar, 9. august). Seepeale saatis toimetus ministrile täpsustavad küsimused ning regionaalminister Vallo Reimaa vastused neile vahendas Oma Saarele Anna-Maria Veidemann.

Siseministeeriumi 6. augusti ametlikust pressiteatest võib lugeda, et regionaalse juhtimistasandi kontseptsiooni põhiideeks on kogu regionaalse tasandi juhtimissüsteemi korrastamine, mis tähendab ühtlasi omavalitsuslike ja riiklike ülesannete lahutamist. Ehk selgitate seda mõtet lähemalt.

Vallo Reimaa: Kui kaardistada seda, kes täidavad täna maakonna tasandil riiklikke ja omavalitsuslikke ülesandeid, siis riiklikke ülesandeid, milleks on järelevalve, kriisireguleerimine jne, täidab maavalitsus.

Omavalitsuslikke ülesandeid täidab omavalitsusliit ja maavanem. Samas, maavalitsuse koosseisus omavalitsuslike ülesannete täitmiseks eriti struktuuri pole, aga maavanemal funktsioon on – tekib kahetine jaotus.

Probleemi teravdab veelgi see, et kui maavanemal on nii omavalitsuslik funktsioon, mis tähendab maakonnahuvide kaitsmist ja omavalitsuste esindamist, kui ka riiklik funktsioon, mis tähendab omavalitsuste üle järelevalve ja kontrolli teostamist, siis need kaks funktsiooni on omavahel konfliktis.

Kui täna on maavalitsustes arvamus, et need sobivad kokku, siis sobivad nad tegelikult kokku ainult ühes tegevusvaldkonnas, see on nõustamine ja konsulteerimine. Aga kui maavanemale peaks jääma ainult otsustamine, mis on selle maakonna omavalitsuste huvi või mis punktides maakonda kaitsta, siis oma otsust ta ise kontrollida ei saa.

Sestap räägime just otsustaja rolli andmisest omavalitsusliidule. Kindlasti ei võta me järelevalveorganilt ära konsulteerimis- ja nõustamisvajadust. Otsustamise protsess liigub mujale ja sellega ei pruugi kaasneda mitte mingit bürokraatia liikumist. See on õigus.

Sellega korrastub kogu teise tasandi juhtimine ning saab selgemaks, kes mida tegema peab. Eestis on praegu nii palju maakonnamudeleid, kui on maakondi, mis tähendab, et riiklikult on süsteem korrastamata.

Kui õhus on n-ö kahetasandilise omavalitsussüsteemi loomine, siis kuidas on kavas nn maaomavalitsus (omavalitsuste liit) kokku panna?
Praegu on vallavõimude esindajad endi seast valinud juhi, kuid ülesannete suurenedes vaevalt suudab üks mees (naine) juhtida nii omavalitsuste liitu kui ka näiteks valda. On räägitud ka eraldi valimissüsteemist, st et maakondlikku liitu hakataks valima eraldi saadikuid, mitte aga omavalitsused ei läheta sinna oma esindajaid.

See idee tuleneb puhtalt endise regionaalministri Jaan Õunapuu mudelist. Mingit kahetasandilise omavalitsussüsteemi mõtet praegu õhus ei ole. Valitsusliidu programmis on fikseeritud omavalitsusliidu tugevdamise mudel, mis ei ole teise tasandi omavalitsuse teema, vaid tähendab seda, et senisest rohkem ülesandeid antakse omavalitsusliidule. See ei tähenda, et omavalitsusliit muutub teise tasandi omavalitsuseks, talle jääb lihtsalt suurem probleemide valdkond lahendada.

Teise tasandi omavalitsuse loomine eeldaks tugevalt formaliseeritud jäiga haldusstruktuuri loomist. Probleem on selles, et mida suuremaks ja tugevamaks muutuvad kohalikud omavalitsused, seda vähem omavalitsuslikke funktsioone jääb maakonnatasandile. Luua teise tasandi omavalitsust olukorras, kus ta jääb üha nõrgemaks, on sügavalt mõttetu.
Omavalitsusliit on absoluutselt teine haldusmudel, see on omavaheline koostöökogu, kus otsustakse, mida tehakse, mida mitte. Mingid funktsioonid paneb paika riik, ülejäänud valib omavalitsusliit ise. Kuna see on seotud kokkuleppega, siis saab seda kokkulepet muuta – liidu kui koostööpiirkonna olemus sellest ei muutu. Koostöö ei muutu kunagi mõttetuks, olenemata sellest, kas on kümme või sada probleemi. Koostöö kui selline on mõlemal juhul vajalik, ta on ideaalne side.

Kuidas hakkaks omavalitsuste liidu puhul toimima häälte jaotus – kas näiteks Kuressaare linn ja Ruhnu vald on mõlemad esindatud võrdse arvu häältega?

See on üks kõige keerulisemaid küsimusi omavalitsusliidu mudeli juures. Kui me eeldame, et ükski omavalitsus ei saa omavalitsusliidust välja jääda, siis peaks seesama hääletusmudel sobima kõigile.

Praegu on omavalitsusliidud puhtalt vabatahtlikud – kui otsustatakse mingi hääletusmehhanismi kasuks ja see ei sobi mõnele omavalitsusele, siis ta astub liidust välja, ja nii on Eestis ka juhtunud.

Kui eeldame ja tahame, et omavalitsusliit oleks ainuke maakonnahuvisid esindav organ, siis ei saa keegi sellest välja jääda. Aga see eeldab omakorda ka, et hääletusmehhanism on ühiselt kokku lepitud kompromiss, sest kui me jätame võimaluse reageerida väljaastumisega, siis on võimalik tekitada ebaõiglust.

Ideaalmudelit antud küsimuses ei ole ja ei saagi seepärast olla, et omavalitsused on nii väga erinevad. Ilmselt tuleb häälte jaotuse kriteeriumide puhul arvesse võtta hästi palju erinevaid elemente – näiteks elanike arv, tulubaas.

Tulubaasis tuleb eristada, milline on reaalne üksikisiku olukord, millega on seotud üksikisiku tulumaks, kui rikas või vaene on antud omavalitsus. Teiselt poolt võib olla hästi palju doteerimisi, lisatulusid ning kogusumma ei pruugigi erineda. Aga kui vaatame, kui palju laekub ühelt inimeselt, siis selgub, et ühe omavalitsuse elanikud on vaesed ja teise omad mitte.

Ka tulubaasi arvestamisel tuleb sisse tuua mitu elementi. Hästi äärmuslik on nn põlevkivivaldade näide. Mäetaguse vald Ida-Virumaal on Eesti üks kõige jõukamaid valdasid oma üldtulude mõttes, aga kui võtame üksikisiku tulude laekumise, siis näeme, et ta on üheaegselt ka kõige vaesema elanikkonnaga vald. Kaks äärmust on koos. Ka tulumaksu puhul ei saa olla ühest lähenemist, see saab olema suhteliselt keeruline mehhanism, mis tekitab kindlasti palju vaidlusi.

Kuidas suhtute teie mõne aasta tagusesse nn oblastite ehk tõmbekeskuste loomisse? Kui mandril ei ole see nii suur probleem, siis saartelt (Hiiu- ja Saaremaa) on küllalt tülikas suhelda näiteks Pärnuga.
Eriti kui selleks peab kasutama ühiskondlikku transporti (Pärnust Kuressaarde sõitvale liinibussile saab vaid siis, kui Tartust on sinna vabu kohti jäänud). Kas Eesti riigis ei peaks siiski olema tagatud võrdsed võimalused kõigi elanike jaoks, st riik peaks toimima riigina piirist piirini?

Suuresti on tegemist müüdiga. Toona tähendas see riigiasutuste süsteemi korrastamist, kuhu reaalselt inimesed teenuste järgi peaaegu ei liigu. Kui omal ajal veel oli mingi vajadus nn tõmbekeskustesse liikuda, siis e-riigi ajastul on need teenused enamasti läinud e-keskkonda ja puudub praktiline vajadus liikuda kohtadesse, kus need keskasutused asuvad.

E-keskkonnast saab tuua näite maksuameti varal, mis tähendas paljudele maksuameti töötajatele koondamist, sest deklaratsioonid läksid e-keskkonda ning kadus vajadus suure mahuga bürokraatia järele.

Samal ajal on olemas institutsioone, kus on reaalne teenindusvajadus, näiteks politsei. Kuressaare liikluse üle ei saa teostada järelevalvet Tallinnast.

Igal juhul on riigiasutuste süsteem juba korrastatud ja sellel ei ole maavalitsustega mitte kõige vähimatki pistmist.

Palju on räägitud valdade ühendamisest. Siin-seal on juttu olnud, et alla 2500 elanikuga vallas ei pruugi jätkuda kompetentseid inimesi valla juhtimiseks (seda näitavad kas või kollektiivpuhkused). Saaremaal on palju juttu olnud ka võimalikust ühest või kahest omavalitsusest – milline on siin teie arvamus? Praegu on jäetud ühinemised omavalitsuste endi otsustada, kuid kas ei oleks õigem mingil hetkel asi n-ö jõuga ära teha?

Tänane poliitiline hoiak on selline, et ei toetata jõuga liitmist, vaid soositakse vabatahtlikku liitumist. Reaalne elu näitab, et see on küll aeglane protsess, kuid pika aja vältel viib sama tulemuseni. Praegugi on ministeeriumis ootel uued liitumisega seotud sooviavaldused, samas ei saa öelda, et neid oleks massiliselt. Poliitilist valmisolekut täide viia kiiremaid lahendusi täna Eestis ei ole.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 117 korda, sh täna 1)