Rein Veidemann: meil oli valida – nüüd või mitte kunagi (3)

Möödunud aastal kirjutas ajakirjanik Kaarel Tarand ajakirjas Diplomaatia Eesti taasiseseisvumispäeva kohta muuhulgas: 20. august on pühade ja tähtpäevade riiklikku loetellu sattunud siiski pigem üksikisikute soovist näida suur, mitte aga seetõttu, et päev oleks osutunud 24. veebruari või 23. juuniga kaalumisel võrdseks. – – – Ülemnõukogu otsus võiks parimal juhul äramärkimist leida ühe reana kodanikuõpetuse programmi peatükis “Põhiseaduse sünnilugu”, ajalooõpikusse ei tohiks see aga mahtuda.

15 aasta jooksul iseseisvuse formaalse taastamise päevast pole augustisündmustest usutavat müüti suurte kangelaste ja kangelastegudega sündinud. On pikk rida üldsusele tundmatuid nimesid teenetemärkide kavaleride aina kasvavas hulgas ja romantik Rein Veidemanni kirglikud õhkamised. On aina õhema sisulise kattega riiklik tähtpäev.

„Kirglikult õhkav romantik“ Rein Veidemann, olite üks neist, kes 16 aastat tagasi hääletas Toompeal Eesti riiklikku iseseisvust kinnitava otsuse poolt. Millisena on teie mälus talletunud 20. august 1991?

Pidasin sel ajal päevaraamatut. Eks sinna talletatu ole ka nüüd mälus. Tsiteerin seda, mida olen kirjutanud päikeseliselt (nõnda siis lootusrikkalt!?) alanud päeva õhtul kell 21.50: „Ajalugu on ühtäkki siinsamas, kogu oma lihtsuse ja suurusega. /- – – / Venemaal kaos ja teadmatus, kõik rippumas juuksekarva otsas.

On vaja astuda samm, mida oleme juba aastaid ette valmistanud. Enam ei ole valida, sest valik ise on meie ees. Nüüd või mitte kunagi. Hetke ülevus hajutab kõik ohud. Ideaalid, võimalus ja tegu on siinsamas, tuleviku väraval. Selle tume ja aimamatu sügavus ahvatleb ja kohutab mind. Aga nüüd tuleb üle selle läve astuda, mõistku järelpõlved siis pealegi meie üle kohut või meenutagu tänades. Nüüd tuleb minna.

Kell 23.04: Eesti iseseisvus on taastatud. /—/ kunagi ehk öeldakse: me üksnes aimame, mida see kõik võiks tähendada ja mida te tundsite. Jah, seda võib tõesti üksnes aimata. See on lootust täis hetk viiskümmend aastat väldanud košmaarsest unenäost, mille jätkumises juba järgmisel hommikul veel hullemal kujul pole meist keegi kindel.“ (Mälestus Golfi hoovusest. Loomingu Raamatukogu nr 41–43, 1993, lk 116)

Kui oluline ikkagi oli see, mis toimus Eesti Ülemnõukogus 20. augustil 1991? Kas Eesti areng oleks 20. augusti otsuseta olnud palju teistsugusem?

Mitte vähem oluline kui Eesti Vabariigi väljakuulutamine 23. veebruaril 1918 minu kodulinnas Pärnus ja 24. veebruaril Tallinnas. See oli keset kaost – aga kaoses oli bolševike Venemaa Eesti Vabariigi väljakuulutamise hetkel nagu ka Nõukogude Liit 1991 – eeskätt vabaduse ja selle eest vastutuse võtmise deklareerimine. Riigiks, kes oskab selle vabadusega ka midagi peale hakata – seesuguseks iseseisvaks ja tõsiselt võetavaks riigiks saamine oli alles ees nii 1918 kui ka 1991.

Milline oleks Eesti areng, kui seda poleks tehtud – see oleks kindlasti teistsugune. Lahknemispunktide kohta käibib seaduspärasus, et ühe tee valimine, mis võib olla ka täiesti juhuslik, välistab kõik teised, ja hakkab „esitlema“ end kui antud olukorras põhjendatud valik.

Kas teil ei ole nüüd, 16 aastat hiljem, vahel tunne, et tookord, taasiseseisvumisotsust tehes kangastus silme ees palju ühtehoidvam ja õnnelikum, kuigi võib-olla materiaalses mõttes veidi vaesem Eesti kui see, mis meil täna on?

Muidugi kangastus. Mina olin siis ja olen tänagi sotsialist, nagu seda oli, muide, üks Eesti Vabariigi algatajaid ja ideolooge Jüri Vilms, kes 1917. aastal asutas Eesti Radikaal-Sotsialistliku Erakonna (septembris–oktoobris 1917 ümbernimetatud Eesti Tööerakonnaks), partei, mis veel pool aastat enne Eesti iseseisvumist pooldas Vene föderatiivse vabariigi loomist, niisuguse liitriigi loomist, mille moodustaksid üksteisega võrdsed osariigid – autonoomsed rahvusvabariigid.

Kui soovitakse analoogiat – siis Rahvarinne, mille asutajate hulka ja juhtkonda on mul olnud õnn kuuluda, alustas samuti impeeriumi demokratiseerimis- ja vabariikide laialdase autonoomianõudega. Aga ei kujutatud ette ei 1917–1918 ega ka 1988–1991, et see autonoomiaseisund võikski olla lõppseisund. Ikka vaheaste täieliku iseseisvumise teel!

Kaks asja tuleb seejuures lahus hoida – riiklus ja ühiskonnakord. Omariiklus sai mulle südameasjaks Rahvarindes tegutsemise käigus. Ühiskonnakord, millest ma unistasin – ja olen paraku unistama jäänudki –, seostus aga Põhjamaade sotsialismi ehk „inimnäolise kapitalismiga“.

„Inimnäolisus“ on mulle tuttav, sest 1960-ndate lõpus oli ENSV-s ainus võimalus alternatiivselt mõelda (ja mõnevõrra ka tegutseda) „inimnäolise sotsialismi“ paradigmas. Aga sellegi idee uputas Nõukogude totalitaarriigi armee Tšehhoslovakkias augustis 1968 verre.

Kas peate normaalseks, et nüüd, 16 aastat hiljem on eestlased võõraste okupatsioonivägede koosseisus näiteks iraaklastele peale sundimas neile võõrast ühiskonnakorraldust?

Ei pea. Militaarkogemuse seisukohast muidugi mõistan meie sõjaväelasi. Aga ma ei usu, et nad ise Eesti valitsejatelt ja poliitikutelt käisid nurumas: saatke meid Iraaki. See oli valitsejate poliitiline otsus, mille taga – nagu minu meelest õigesti osundab Jaan Kaplinski – on Eesti kui klientriigi suhe Ameerika Ühendriikidega.

16 aastat tagasi räägiti ja kirjutati Eestis palju ja hukkamõistvalt eestlaste venestamise püüetest nõukogude ajal. Kas teile ei tundu, et nüüd on meie riik võtnud kursi pigem muulaste sundeestistamisele kui rahvustevahelisele koostööle? Kas see on normaalne Euroopa Liidu liikmesriigis? Teie hinnang Tõnismäel kavandatava, nagu ka seal toimunu tagajärgede suhtes jäi ju võimulolijate tähelepanuta. Mis on rahvussuhetes nüüd teisiti?

Rahvussuhetes oleme tagasi seal, kust alustasime 1988. Viimane Tartu ülikooli ja Saar-Polli tehtud sotsioloogiline uuring näitab seda ilmekalt. On üks osa – kolmandik – demokraatlikult meelestatud ja Eestile heatahtlikult kaasaelavaid ning Eesti saatust jagavaid venelasi ja vene keelt kõnelevaid mitte-eestlasi, kes loevad end selle (1990-ndate vahetusel veel tulevase) riigi asukateks (enamik neist on ka kodanikud) koos sinna juurde kuuluva lojaalsusega ja ootavad ka riigilt eestlastega võrdset kohtlemist. Väiksem ja ealt vanem osa ei kohanegi uue riigi ja uue olukorraga – nad jäävadki tõmmata-tõugata, sest see, mis juhtus, oli neile katastroof.

Kindlasti on eestlaste hulgaski mingi protsent neid, kellele ühiskonnakorra vahetus mõjus totaalse isikliku katastroofina, mida nad nüüd riigile üle püüavad kanda. Eesti venelaste seas on aga üles kasvanud uus põlvkond, kes alles otsib oma riigi-identiteeti, olles mõjutatud ühelt poolt oma vanemate traumadest ja lootustest, teiselt poolt tahtes aga olla võrdselt (eestlastest) eakaaslastega osalised Eesti tulevikuühiskonna ehitamisel. Seesugust jagunemist nägi Rahvarinde rahvuspoliitika ette: Eesti riiki, mis on tagatiseks eesti kultuurile, aga sallib-soodustab ka vene kultuurilise identiteedi kestmist, riiki, mis on määratud nüüd jätkama sealt, kuhu ajalooline realiteet ta asetas: kolmandik rahvast on etnilised mitte-eestlased.

Mulle tundus, et riigina olime juba õige lähedal sellele, kus rahvus on kultuurilise eneseuhkuse ja n-ö intiimsema identiteedi tagaja, riigi ja ühiskonna identiteedist areneb aga välja patriotism, mis ühendab Eesti Vabariigis kõiki selle asukaid, olenemata rahvusest.

Poliitilisest profiidilõikamisest pimestatud, Venemaa poolt provotseerida lastud (aga kahtlustan siin, et mängus olid ka mõned Välis-Eesti ringkonnad, peaminister pälvis ju äsja suure tunnustuse Kanadas) „pronksine sõda“ paiskas meid tagasi olukorda, kus lojaalsete venekeelsete kodanike usaldust on vaja taas võita – nii nagu Rahvarinde aegadel – ja kus pidevalt on vaja jälgida olukorda, et Eesti riigi sisse ei sigineks mõni viies kolonn või koguni, et siia, Eesti riiki ei ehitataks sisse väikest, aga agressiivset Venemaa enklaavi.

On kõige masendavam ja lootusetum, kui rahvusest saab hirmutamise vahend ja konfliktiallikas. 2007. aasta kevadel, Euroopa Liidu liikmesriigina (!) seisime sellele võimalusele ohtlikult lähedal.

Milline on 20. augusti klubi positsioon Eesti ühiskonnas täna? Kas arvate, et neid 69 saadikut, kes hääletasid Eesti 20. augustil vabaks, on tänane Eesti piisavalt väärtustanud ja meeles pidanud? Kas ka Lätis ja Leedus on analoogsed ühendused, kuidas sealseid rahvuskangelasi koheldakse?

Lätis ja Leedus on iseseisvuse taastanud parlamentäärid kõrge au sees oma erilise kogemuse tõttu. Nemad tunnevad, et nad võtsid vastutuse ja järgnevad poliitikute põlvkonnad püüavad seda vastutuse järjepidevust nüüd edasi kanda. Vähemalt on mulle paistnud, et rahva kõrgeima esinduse tasemel seda nii aktsepteeritakse. Neile on pidevalt vaba pääs parlamenti, nad võivad osaleda nõuandjatena komisjonide töös, neil on ka parlamendis oma ruum, eelarve jms.

Meie 20. augusti klubile on küll eraldatud kooskäimiseks ja tegutsemiseks vabariigi presidendi kantselei eelarve realt toetust, Arnold Rüütli resideerimise ajal oli ka Kadriorus üks ruuminurgake, 20. augustil lastakse klubi Toompeale, Riigikogu esimees peab tervituskõne ja pakub veini, suupisteid ja konjakit – see on kõik.

Tegelikult pole sel klubil Eesti poliitilise elu kommenteerijana mingit tähendust. Ikka rohkem veteranide värk koos sinna juurde kuuluva nostalgia ja „oi, tere, sina veel elus, kuidas läheb“- vaimuga. Klubi ise ei saa muidugi sinna midagi parata, et see nii on. Kala elab ja ka mädaneb peast.

20. augusti klubi liiget
professor Rein Veidemanni
küsitles Tõnu Prei

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 68 korda, sh täna 1)