Vabadus pole iseenesestmõistetavus

Esmaspäeval, 20. augustil möödub 16 aastat päevast, mil 69 rahvasaadikut hääletasid Eesti riikliku iseseisvuse poolt ning taastasid vabariigi suveräänsuse. Tõik, et minu isa oli üks neist 69-st saadikust, muudab 20. augusti minu jaoks iseäranis pühaks.

Mäletan seda 1991. aasta augustikuu päeva kui eilset. Olin küll toona väike, kuid adusin igati õhus olevat (ootus-) ärevust, pinget ja teadmatust.

Vaatasime perega Ülemnõukogu erakorralist istungit otseülekandena ja kui kell 23.04 oli Eesti iseseisvus taastatud, siis olid kõigil pisarad silmas – nii ülev ja lootustandev oli see hetk. Isa jõudis Nõmmele vanavanemate juurde veidi pärast keskööd. Meile oli soovitatud ööbida kodust väljaspool, sest käimas oli augustiputš.

Oli karta, et öösel asuvad tankid ründama raadiot, televisiooni ja teletorni ning võib-olla ka Toompead, ja et siis võib minna haaranguteks. Vanaisa avas soome tuttavate poolt kingitud konjakipudeli, mida oli hoitud vaid väga erilisteks ja pidulikeks sündmusteks ning nõnda tõstetigi klaasid riigi taassünni tervituseks.

Meeleolu oli kurbmagus – ühelt poolt oli kauaoodatud vabadus lõpuks käes, kuid et ta jõudis kätte nii kriitilisel ajal, võisime temast järgmisel silmapilgul ilma jääda. Tol hetkel me ei teadnud, kas vabadus kestab loetud öötunnid või jääb kestma aastateks, loodetavasti igaveseks.

Õnneks lahenes poliitiliselt ülipinev olukord veretult ning pea 16 aastat nautisime vabadust ja rahu, uskudes, et Eestis suudetaksegi vältida füüsilisi massikonflikte.

Käesoleva aasta aprillisündmused tõestasid kahjuks vastupidist ning mõjusid paljudele tõelise šokina. Ka mina tundsin neil aprillikuu ärevatel päevadel sedasama hirmu ja masendust, mida augustiputši ajal. Meile tuletati meelde, kui habras ja kergesti haavatav vabadus on.

Iseseisvus pole enesestmõistetav

Me ei tohi unustada seda meeletut vabadustahet ja ühtsustunnet, mis meil ärkamisajal oli. Niipea kui me oma suveräänsust enam hinnata ei oska, võime ta kaotada. Vabadusega kaasneb alati vastutus ja me peame olema valmis seda vastutust enda kanda võtma.

Iseseisvus tähendab ju ka sõltumatust, iseendaga toimetulekut ilma suurema toetuse ja abita. Loodan kogu südamest, et saame selle raske ülesandega hakkama ning suudame oma maad ja rahvast kaitsta ning armastada, nagu me oleme seda teinud aastasadu.

Meie maa ja rahva tulevik pole lõpuni prognoositav, sest see oleneb suuresti maailmasündmuste üldisest käigust. Vabadus tähendab aga algatustahet, õigust enda eest mõtelda ja oma elu parandada. Tuleb julgeda võidelda parema ja turvalisema homse nimel, sest nõutus ja mitte midagi tegemine võivad osutuda liiga riskantseks.

Kust võtab meie rahvas oma jõuvarud, et astuda vastu väljakutsetele?

Noored on Eesti tulevik. Usun, et minu ja mu eakaaslaste aktiivsete mõtete ristumisest kooruvad lõpuks välja need ideed, mis elu vabas Eestis edukalt edasi viivad ja meie tuleviku huvitavalt mitmekülgseks ja tulemusrikkaks teevad.

Anton Hansen Tammsaare on kirjutanud: “Ka väiksed peavad armastama, nagu oleksid nad suured, sest armastus on see, milles ka väiksed võivad olla suured, kõige suuremad. Ja ütelge nüüd ise, kas on meie rahval midagi karta, kui meie teda kõigest südamest armastame, kui rahvas ise ennast kõigest südamest armastab? Ei, niisugusel rahval ei ole midagi karta, tema peab elama, sest armastus on elu.”

Austagem ja armastagem oma maad ja rahvast! Hoidkem eestlust ja iseseisvust!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 30 korda, sh täna 1)