Külm sõda külma piirkonna pärast

Tundub, et Lääne ja Venemaa vastasseisus on avatud uus, Arktika rinne. Igatahes reageerisid paljud lääneriigid väga valuliselt, kui venelased augustikuu alguses viisid põhjapoolusel asuva mere põhja oma rahvusliku trikoloori. Eriti negatiivselt suhtusid sellesse sammu need lääneriigid, kes on valmis iga hinna eest vastustama Moskva pretensioone loodusressursside poolest rikkale ookeanipõhjas asuvale mandrilavale.

Lippudega vehkimisest

„Ma ei tea, mille nad sinna ookeani põhja heiskasid – kas see oli metallist või kummist lipp või lihtsalt mingi lina. Igatahes ei anna see venelastele mitte mingeid seaduslikke aluseid pretendeerida ookeani mandrilavale.

USA suhtub venelaste sellistesse pretensioonidesse väga skeptiliselt,”
teatas augustikuu alguses riigidepartemangu (välisministeeriumi) esindaja Tom Casey, kui ta kommenteeris Vene ekspeditsiooni „Arktika-2007” tulemusi. Veelgi emotsionaalsemalt aga reageeris venelaste tegevusele Kanada välisminister Peter MacKay.

Ta ütles: „Tundub, et me elame XV sajandil. Ei saa ju sõita mööda maailma ringi, kuskile huupi oma lippe laiali pilduda ja seejärel teatada: „See kõik kuulub meile!””

Moskva võimukoridorides reageeriti taolistele avaldustele operatiivselt. „Mind üllatas väga minu Kanada kolleegi avaldus selle kohta, et kuskil keegi vehib riigilippudega. Keegi ei vehi lippudega huupi, vaid nii on alati käitunud kõik esmaavastajad,” märkis Venemaa välisminister Sergei Lavrov, vihjates ilmselt ameeriklaste käitumisele, kes 1969. aasta suvel suure propagandistliku kära saatel heiskasid USA lipu Kuul.

 „Meie ekspeditsiooni eesmärgiks oli ja on tõestada, et tegelikult ulatub meie mandrilava põhjapooluseni,” selgitas Venemaa diplomaatia ülem.

Väidetavalt toetub teadusele

Kuid just selle tõestamine, et arktilise Põhja-Jäämere põhjas asuvad veealused Mendelejevi ja Lomonossovi ahelikud on geoloogiliselt tegelikult Siberi kontinentaalse platvormi ja seega Vene Föderatsioonile kuuluva mandrilava jätk, annab vastavalt 1982. aastal sõlmitud ÜRO mereõiguse konventsioonile Moskvale juriidilise õiguse pretendeerida 1,2 miljoni km² suurusele alale ookeani põhjas. „Meil jääb vaid loota, et meie teadlaste poolt ekspeditsiooni käigus põhjapooluselt võetud pinnaseproovid tõestavad nüüd seda, mida me juba ammu oleme tõestada püüdnud,” märkis Sergei Lavrov.

Maailmas ei kahelda, et Venemaa huvi põhjapooluse vastu ei oma pelgalt vaid teaduslikku iseloomu. Vastavalt USA geoloogiateenistuse andmetele on Põhja-Jäämeres umbes 25% kogu maailma nafta- ja maagaasivarudest. Sellele lisaks võivad seal leiduda rikkalikud teemandi-, kulla-, plaatina-, nikli-, vase- ja muud loodusvarad.

Spetsialistide prognooside kohaselt vabaneb kliima glo-baalse soojenemise tõttu suurem osa Põhja-Jäämerest juba aastaks 2040 püsijääkattest, mis oluliselt lihtsustab juurdepääsu piirkonnale ja teeb kõne all olevate loodusressursside ekspluateerimise palju odavamaks.
Tülikad juriidilised vaidlused

Kuid Põhja-Jäämeres olevate ressursside kasutuselevõtmine on mõeldamatu ilma territoriaalküsimusi lahendamata ja piiride ümberjagamiseta.

Juba 2001. aastal esitas Venemaa ÜRO vastavale komisjonile avalduse, mis puudutas Euraasia kontinentaalse šelfi piire, kuid tookord lükati venelaste nõudmine tagasi ja seda põhjusel, et neil „puudus piisav tõendmaterjal”. Just nende tõendmaterjalide hankimiseks organiseeritigi sel aastal põhjapoolusele teaduslik ekspeditsioon koondnimetusega „Arktika-2007”.

Idee saata teadlased Arktikasse Vene kontinentaalse šelfi piire otsima kuulub tuntud polaarteadlasele akadeemik Artur Tšillingarovile, kes praegu kuulub ka Venemaa riigiduuma koosseisu. 2005. aasta novembris tegi ta, esinedes võimupartei Ühtne Venemaa kongressil, erakonna juhtkonnale ettepaneku Arktika küsimustega aktiivsemalt tegeleda, kaasates selleks ka valitsust. Selle idee realiseerimiseni jõuti alles tänavu.

Rahakad toetajad

Ekspeditsiooni „Arktika-2007”, mis startis 24. juulil Murmanskist laeval Akadeemik Fjodorov ja jäälõhkujal Rossija, ametlikuks korraldajaks oli Venemaa Teaduste Akadeemia okeanoloogiainstituut. Ekspeditsiooni korraldamiseks sõlmis instituut lepingu kommertsorganisatsiooniga Polaaruuringute Fond – selle struktuuri rajajaks on Venemaa polaaruurijate assotsiatsioon.

Vene majandusväljaande Kommersant küsimusele, kes ikkagi lõppkokkuvõttes kogu ekspeditsiooni rahastas, keelduti vastamast. Ettevõtmise üks korraldajatest Artur Tšillingarov märkis vaid, et „ekspeditsioon korraldati vene ja välismaa ärimeestelt saadud annetustest ja mitte ühtegi rubla riigieelarve raha selleks ei kulutatud”.

Ekspeditsiooni „Artika-2007” koosseisus oli kaks küllaltki varakat inimest. Üks neist on Vene riigiduuma saadik Ühtse Venemaa ridadest Vladimir Gruzdev, kellele kuulub supermarketite kett Seitsmes Manner.

Teine rahakas isik oli Rootsi farmaatsiatööstuse miljonär Frederick Paulsen. Et osaleda ekspeditsioonil, pidi rootslane mitteametlikel andmetel kinni maksma jäälõhkuja Rossija sõidu poolusele ja tagasi. See olevat talle maksma läinud suurusjärgus 100 000 dollarit päevas.

Võimude heasoovlikkus

Seega, kui uskuda ekspeditsiooni korraldajate sõnu, siis puudus neil riiklik finantseerimine. Kuid sellele vaatamata suhtusid Vene võimud kogu ettevõtmisse väga heatahtlikult ja isegi soosivalt.

Pärast seda, kui batüskaafid Mir-1 ja Mir-2 sooritasid põhjapoolusel 2. augustil sukeldumise enam kui 4 kilomeetri sügavusele, helistas ekspeditsiooni liikmetele president Vladimir Putin isiklikult. Presidendi eriti suure kiituse osaliseks sai Vene riigilipu asetamine ookeanipõhja. Selle lipu oli eritellimusel valmistanud Kali-ningradis asuv firma Fakel ja see on tehtud titaanist.

Kõigele lisaks lasti ookeanipõhja kapsel läkitusega tulevastele põlvedele. Venemaa võimupartei Ühtne Venemaa üks liidritest Mihhail Margelov ütles aga ajakirjanikele, et ekspeditsiooni „Arktika-2007” taga seisavad palju tõsisemad huvid. „Meid ei huvita mitte ainult probleemi poliitiline, vaid ka selle majanduslik ja teaduslik külg, sest kontroll Põhja-Jäämere üle – see on ka mastaapne geoökonoomiline projekt.”

„See on löök USA huvidele”

Mitte vähem tõsiselt suhtus venelaste ekspeditsiooni ametlik Washington. Valge Maja tundis ettevõtmise vastu huvi selle algusest peale, sest juba 26. juulil keerles laeva Admiral Fjodorov ümber USA luurelennuk.

Üsna pea avalikustati, et Arktikasse siirdub ka ameeriklaste delegatsioon, mille organiseerijaks on üks USA okeanoloogiakeskusi – Massachusetsis asuv Woods-Hole’ instituut. Kuid 6. augustil saabus teade, et Seattle’ist sõitis poolusele jäälõhkuja Healy, mis allub USA rannakaitsejõududele ja kuulub Pentagonile.

Nagu teatas USA riigidepartemangu esindaja Tom Casey, puudub USA-l praegu võimalus venelasi takistada ja teatada oma nõudmistest Põhja-Jäämere osas.

Põhjus on lihtne – USA kongress pole 1982. aastal sõlmitud ÜRO mereõiguse konventsiooni ratifitseerinud. See aga tähendab, et USA pole komisjoni koosseisus, mis peaks määratlema kontinentaalse šelfi piirid. Samas kinnitas härra Casey aga, et kongress „ratifitseerib kõnealuse dokumendi kohe pärast suvehooaja lõppu”.

Muide, veel käesoleva aasta mais toetas mainitud dokumendi kiiret ratifitseerimist USA mõjukas vabariiklasest senaator Richard Lugar, kes ütles: „Kui me seda konventsiooni, mida toetavad Pentagon, merelaevastik, president Bush ja kogu meie energiatööstus, kohe ei ratifitseeri, siis on see otsene löök USA huvidele.”

Kui otsustada aga riigidepartemangu reaktsiooni järgi, siis reageeris Washington Vene riigilipu heiskamisele ookeanipõhjas peaaegu kui Arktika pärast sõja kuulutamisele. Järelikult on konventsiooni ratifitseerimine kongressis vaid aja küsimus ja pärast seda võib Valge Maja asuda otsustavasse võitlusse põhjapoolusel olevate rikkuste pärast. Kõik see tähendab aga, et Arktikas tekib veel üks rinne Venemaa ja Lääneriikide vahelises võitluses.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 60 korda, sh täna 1)