Pidula võlud ja valud

Pidula võlud ja valud

 

Vesa Lappalainen, perfektse eesti keelega soomlane, ärimees, jurist ja õppejõud, väärtustab algupärast ja ütleb, et temal on muinsuskaitsega küll head kogemused. Ta jätkab innukalt: “Kõik, kes on kaasatud Pidula mõisa taastamisse, on entusiastid. Isegi ehitusmehed. Juba paar aastat abiks olnud ehitajad ei läinud buumiga kaasa Soome, vaid tulid jälle Pidulasse tööle.”

Miks Lappalainen pole ikkagi Soomes mõisahärra?

“Soomes on mõisaid vähe müügil. Enamasti on mõisad aadliperekondade käes. Vähemasti nii vanad ja väärtuslikud, nagu on Pidula. Kui nad ei ole läinud pankrotti.” Eestist otsis ta alul suvilakrunti, siis kasvas mökki-unistus mõisaks, mis sai teoks 1997.

Et mõis oli enne pikalt tühjana seisnud ja lagunes, siis on tööd palju. Projekti koostas restaureerimisele keskendunud arhitektuuribüroo Vana Tallinn. Sealsetest tegijatest tõstab Lappalainen esile selle valdkonna elavat legendi Aet Maasikut. Teine klassik – Leila Pärtelpoeg – on teinud sisustuskavandeid.

Milline on taastamistööde kontseptsioon? Lappalainen: “Autentsus ja ausus, et oleks õige asi, see on olnud meie ideeks.” Seega mitte vana aja võltsing ega euroremont. Ühtegi aega pole halvaks peetud, baroki kõrval on mitmed detailid pärit 1930ndatest – kooli ajast.

Kõige kallimaks tööks peab ta “kaasaja” sissetoomist – vesi, kanalisatsioon, elekter jne.

Lappalainen plaanib talle kuuluva Pidula mõisa peahoone muuta hotelliks ja hakata pakkuma mahetoitu (mitte ainult porgandit ja kaalikat, vaid ka näiteks lambaliha). Et mees korrastab mõisa rahulikult, hoole ja armastusega, läheb sellega veel veidi aega.

Kuid ka praegu on Pidulas toimunud mitut sorti ettevõtmisi. Nii tehti härrastemajas lastefilmi “Ruudi” sisevõtted, Theatrum etendas kohalikest inimestest pajatavat tükki “Elu sees”, mõisas on tehtud jaanituld ja korraldatud kontserte ning kunstiakadeemia restaureerimistudengite praktikat.

“Muinsuskaitsega tasub koostööd teha,” kiidab rõõmsameelne mõisahärra. “Näen oma kogemusest, et nende suhtumine on muutunud paindlikumaks. Seal on ka uus ajastu, soovitakse olla abiks, toetada vanade hoonete omanikke rohkem.” Nüüd on selleks ka rohkem võimalusi, kuna muinsuskaitse võib toetada omalt poolt rahaliselt või siis aitab otsida finantseerijat.

“Vanade kinnistute omanikud tekitavad sageli konflikte sellega, et nad ei saa aru, et sellel, kes muretseb endale vana lossi või mõisa, on omanikuvabadused piiratud.” Muidugi, ka puhta platsi peale ehitades tuleb muretseda ehitusluba, järgida ehitusmäärust, tuleohutust, arvestada naabritega.

Vesa: “Piiramatut vabadust polegi ehitamises olemas. Ilmselt on uuesti iseseisvunud Eestis palju inimesi, kes soovivad siiski uusi asju teha. Vana hoonega on isegi lihtsam, tal seinad püsti. Mina Pidulas taastan ja restaureerin, mul ei ole olnud suurt vajadust uuesti jalgratast leiutada. Minu iseloomuga see vist sobib. Tuleks teha just nii, et vana hõng tuleks tagasi.”
Jah, Pidulal on see hõrgu eheduse maik tõesti man.

Mis koht see Pidula õieti on?

Väidetavalt oli Pidulas keskajal 1240. aastal rajatud pidalitõbiste varjupaik, mis olla andnud kohale ka nime. Mõisa lõi 16. sajandi lõpul Joachim Sträcke. 17. sajandist kuni 1772. aastani kuulus mõis von Stackelbergidele, siis aga oli see kuni Vabadussõjani von Tollide käes. 1970-ndateni oli mõisas kool, siis kolis kompleksi Vene piirivalve. 1990-ndatel vahetas peahoone korduvalt omanikku, kuni 1997 jõudis Lappalaise valdusse.

Hilisbarokne kohalikust – Selgase – dolomiidist arhailine peahoone pärineb ilmselt aastast 1728. Hoone puhul väärivad rõhutamist head proportsioonid ja maitsekad detailid nagu fassaadi räästakarniisid, efektsed kantkivid, poolkelpkatus, 19. sajandi sammasportikus ning algupärased luukidega aknad. Härrastemaja keskmeks on hästisäilinud mantelkorsten.  Ühes kambris on seni ainus Saaremaal avastatud maalitud talalagi.

Hästi hoolitsetud suurel pargil on nii prantsuspäraseid motiive (ristuvad alleed) kui ka vabakujulise inglise pargi jooni. Väidetavalt asub osa pargist endise maalinna kohal. (Lühendatult nädalalehest Eesti Ekspress 30.10. 2006, Karin Paulus „Positiivse programmiga Pidulas“.)

Sellega on end juba saarlaseks pidava aktiivse ettevõtja kohta nagu kõik öeldud. Vesa A. Lappalaise ettevõtmistest on aga eestikeelses pressis veel küllaga teavet, nii üleriigilistes väljaannetes kui ka maakonnalehtedes.

Tänavune suvi on töörikas

Sellel suvel on Pidula mõisas tehtud ära jällegi suur hulk tööd. Tallinlastest töömalevlased ehitasid kohalike meestega ürdiaeda ja uus kaevuraketiski on valmis. Tänavugi tehti jaanituld ja alles hiljaaegu võis publik nautida meeleolukat kontserti. Restaureeritavas mõisahoones esinesid Argentiina muusikud – Duo Piarango, klaveril José Hernan Cibils ja charango’l Patrick Zeoli.

Juba ligi kümme aastat mõisa restaureerimisega tegelenud ettevõtja Ain Kaldre jäi töödejuhatajana hiljutiste abilistega, Tallinna noortega, rahule.
„Tööd olid nende jaoks küll üsna keerulised, nagu kiviaia lappimine, kuid malevlased said hakkama,“ hindas Kaldre linnanoorte töötahet.

Ain Kaldre sõnul on just viimastel aastatel mõisa uuendamisel päris kõvasti tööd tehtud. Hoonel on seinu tugevdatud. Majal on uued aknad ja uksed.
„Kui maja ükskord valmis saab, siis on siin külaelanikele tööd ja see peaks selliseks toredaks pärliks kujunema kogu ümbruskonna jaoks,“ arutles Kaldre.

Kogenud ehitusmehena arvas Ain Kaldre, et kui peremehel euroliidu vastavatest fondidest raha taotlemine õnnestub, siis teeksid ehitusmehed aasta või poolteisega hoone lõplikult valmis.

Selle suve põhitööks oli ürdiaia rajamine

„Me ehitame sellist ürdiaeda, nagu see võis mõisates olla 100 või 150 aastat tagasi. Eksperdiks on Mirja von Knorring Soomest. Tema on vanades mõisates rajanud üle kümne ürdiaia. Teeme siia sellise aia, nagu need on Euroopas olnud. Kahjuks ei tea me täpselt Saaremaa mõisate omapära, aga küllap need olid ühesugused igal pool, nii Prantsusmaal, Saksamaal kui ka Skandinaaviamaades.

Pidula aed tuleb umbes 200 ruutmeeri suurune. Kiviaed selle ümber on 70 cm kõrgune,“ selgitas Lappalainen.
„Ürdiaia teises otsas puhastasime ligi kümne meetri sügavuse kaevu. See töö võttis mitu nädalat. Nüüd on ka uhke raketis valmis,“ tundis peremees ühe vajaliku ehitise valmimisest heameelt.

Aastaid on Vesa A. Lappalainen taotlenud ajaloolise mõisa restaureerimiseks raha Euroopa Liidult. Vaatamata täiuslikult vormistatud projektidele pole euroametnikud Saaremaa äärealade arendajale tihanud punast krossigi anda. Lappalainen pole aga optimismi kaotanud.

„Optimismi ei tohi kunagi kaotada. Kui see kaob, siis on kõik kadunud. Sellise mõisa taastamine on niikuinii selline romantiline unistuste projekt. See ei saa olla puhtalt äriprojekt. Samas ilma ka hakkama ei saa, sest remont on ikkagi väga kallis. Enamik töid tuleb käsitsi teha. Seni on kõige suuremahulisem töö olnud fassaadi remont,“ teavitas mõisahärra.

Ta usub, et Pidulal on Saaremaa turismimaastikul väga oluline roll. Seda ennekõike tänu suurepärasele mõisahoonele ja -pargile.

„Sellel paigal on eriline aura. Kui esmakordselt siia sattusin, siis mõistsin seda kohe. See mõis tõmbab ligi igasuguseid häid asju, inimesi ja tegevusi. Võtame kas või viimase kontserdi. Mina ise seda välja ei pakkunud. Kontserdikorraldaja helistas ja küsis, kas sobib, mina vastasin, et muidugi sobib. Igal suvel peaks siin toimuma vähemalt üks tasemel kultuurisündmus,“ mõtiskles kultuuri toetav ettevõtja.

Nüüdne mõisa omanik ei väsi kiitmast üleaedseid, Kerkelite peret. Kadunud Eimar Kerkel hooldas oma initsiatiivil mõisaparki aastakümneid. Tänu talle oli park alati hästi hooldatud ja püsib siiani pilkupüüdvana.

Lappalaise sõnul on tal naabritega vedanud. Saarlased on soomlase omaks võtnud ja see teeb võõrsilt tulnud ettevõtjale rõõmu. Heameelt tunneb ta sellegi üle, et Kuressaarest saab nüüd Pidulasse sõita mööda mustkattega teed.

„Kui rahastamise korda saame, siis läheb veel paar aastat, võib-olla ka kolm, kuni kõik siin korda saame, kaasaarvatud ka pargi,“ prognoosis mõisahärra tööde kulgu.

Kihelkonna vallavalitsus on soomlase taotlusi pidevalt toetanud.
„Arvan, et see mõis pakub tulevikus huvi mitte üksnes Pidula kandi inimestele, vaid tervele vallale ja miks mitte veel laiemale üldsusele,“ ennustas Vesa A. Lappalainen.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 134 korda, sh täna 1)