Ühest seni tähistamata augustitähtpäevast

“Mööda taevaalust kihutavad sünkmustad mitmekihilised pilveräbalad, millede vahelt aeg-ajalt vilksatab mingit õudusünnitavat kollakasrohelist valgust. Maapealse ja taevase märuli liidavad tervikuks alt üles ja ülevalt alla sähvatavad välgud…

Maad mööda läheneb taevani-ulatuv tolmu-, mulla-, liivalaviin, mis võisteldes kiiruses taevas tormlevate pilvemassidega, toob hävingut kõigele ettejäävale…

Just nii on mulle sööbinud mällu üks kauni päikesetõusuga alanud kauge suvepäev –- 12. august 1953. aastal: olin lagedal stepis koos meie lehma Ziinaga. Lehm sõi isukalt hommikust veel kasteniisket rohtu, mina korjasin muulukaid, et neid talvevarudeks kuivatada. Äkktormi saabudes heitis lehm maha ja mina pugesin tema kõhuküüru varju. Lehm küünitas oma pea minu seelikusaba alla peitu, mina aga püüdsin ennast Ziina kaisus nii kössi tõmmata kui vähegi võimalik…”

Nii kirjeldas läbielatut oma mälestustes Eestist lapsena koos emaga küüditatud ja esimese vesinikupommi lõhkamise järel 13-aastasena saastamis- ja radiatsioonitsoonis lööklaine serva alla sattunud Marje Toom.
12.08.1953 lõhati Semipalatinskis N. Liidu esimene vesiniku- ehk termotuumapomm. See plahvatus oli üks võimsamaid, mida N. Liidus üldse korraldati. Ja just see plahvatus oli kõige ökoloogia- ja inimvaenulikum, sest seadeldis lõhati otse peene liiva ning savitolmuga kaetud poolkõrbe lauskjal pinnal. Plahvatus viis pinnase kogu pealmise kihi atmosfääri, sealt koos tormise paduvihmaga alla sadades saastas see kõrge radiatsiooniga 600 km raadiuses ulatusliku maa-ala, tuues haigusi ja hävingut kõigele elavale.

Kõrgele õhku tõstetud peenim ollus aga levis atmosfääri kõrgkihtides isegi üle terve Põhjapoolkera, olles niimoodi ohtlik kõigile sealsetele elanikele.

N. Liit lõhkas 37 aasta jooksul, s.o 29.08.1949 kuni 31.12.1987, kokku 618 tuumaseadeldist, millest 126 plahvatuse osas teavitati maailma üldsust rahumeelse aatomi katsetustest rahvamajanduse vajadusteks, sest päriselt maha vaikida polnud nii suuri pauke võimalik.

Suviti oli aegu, kus keskmiselt sooritati 1 plahvatus iga 22 päeva kohta. 
N. Liidus lõhatud seadeldiste koguvõimsuse trotüüliekvivalent on üle 600 megatonni, mis on võrdne 30 000 ameeriklaste poolt Hirošimale visatud pommi summaarse võimsusega.

Akadeemik Andrei Sahharovi arvutuste kohaselt on selles N. Liidu oma rahvaste vastu peetud väljakuulutamata tuumasõjas ca 6 miljonit hukkunut, ent radiatsiooni poolt kahjustatud invaliide kordi rohkem. Enamiku nendest moodustavad kohalikud elanikud, kuid ka 27–30 rahvusest inimesed, keda oli küüditatud Semipalatinski tuumapolügoonist itta ja lõunasse + STEPLAGi §58-järgsed poliitvangid lääne- ja põhjapool. Kõik nad asusid SUURE SURMA VÄRAVATEL.

Marje Toom on uurinud tuumakatsetuste (s.h Tšernobõli) tagajärgi aktiivselt üle 20 aasta. Ta on ühingu Memento asutajaliige. 16. augustil olid antud teemal osakonverentsid peale Tallinna ka Vilniuses ja Riias. Konverentside materjalid tõlgitakse inglise keelde ning esitatakse nii ÜRO-le kui ka Euroopa Liidule. Ühine eesmärk – teadvustada olematu sõja olemasolu kogu maailmale ja kuulutada 12. august ülemaailmseks leinapäevaks.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 27 korda, sh täna 1)