Kohanimed on meie esivanemate pärand (3)

Kohanimed on meie esivanemate pärand

 

Heitke pilk kohanimedele Ameerika kaardil. New York (Uus York, linna järgi Põhja-Inglismaal), Washington (samanimelise poliitikategelase järgi), Los Angeles (hispaania keeli ‚inglid’), sekka peotäis Londoneid, St. Petersburge, Frankfurt…

Ameerika on maa, mis on kaetud kolonisaatorite kultuuriga. Kunagiste põlisasukate kasutatud kohanimesid, nagu Oshkosh või Saskatchewan kohtab harva ja siis ka hullusti inglisepäraseks moonutatuna.

Põlisasukate füüsilist hävitamist ei peeta tänapäeval enam heaks tooniks, kuid „vähem tsiviliseeritud” alade kultuuriline koloniseerimine toimub tõhusasti ka tänapäeval – ka meie oma Muhus ja Saaremaal.

Pean silmas eeskätt vanade talunimede vahetamist uute ja võõrapäraste vastu, mida harrastavad peamiselt välismaalased ja turismiettevõtjad.

Muhust võib tuua näiteid, kus vana talukoha nimi on asendatud väidetavalt sumerikeelse väljendiga (Vana-Tähvenast sai Namaste), uusomaniku perekonnanimega (Jaanist sai Salo) või tüdrukunimega (Andrusest sai Riinu; naisõigusluse seisukohast on see muidugi kahetsusväärne, aga Eesti põlistalusid on alati nimetatud peremehe, mitte perenaise nimega).

Mõnel juhul on siiski võimalik vahet teha, et üks (võõrapärane) on äriettevõtte nimi ja teine (algupärane) selle koha oma, kus antud äriettevõte tegutseb. Turundusega kaasneva reklaami tõttu kipub aga ärinimi pahatihti kohanime summutama.

Müügiedu tagaajamisel ilmneb ka enesekolonisatsiooniks nimetatud nähtus, kus põlisasukad ise hakkavad oma kultuuritraditsiooni uue ja juurtetu vastu välja vahetama. Kinnisvaraturul edukam olemiseks nimetatakse kinnistuid mitte nende ajalooliste nimede järgi, vaid püütakse leida midagi romantilisemat – merikotkad, pääsusilmad, siniallikad ja muud seesugust.

Põlised kohanimed kannavad endas meie keele- ja ajaloomälu kõige sügavamaid kihte. Meie president Lennart Meri armastas toonitada, et eestlased on üks vanimaid rahvaid Euroopas, olles samal kohal elanud enam kui viis tuhat aastat.

See väärikas ajalooline pärand kajastub ka meie kohanimedes, maastiku liigendamise ja maastikuobjektide nimetamise traditsioonis. Veel viiskümmend aastat tagasi oli vanematel inimestel varuks oma kindel nimi igale külateekäänakule, heinamaasiilule ja suuremale kivilegi. Praegu, mil paljud sarnastest maastikuobjektidest on kaotanud oma praktilise tähenduse, kaovad kiiresti ka teadmised nende nimede kohta.

Otseselt inimasustusega seotud kohanimed, peamiselt talunimed, on senimaani olnud pisut paremini alal hoitud. Needki ei säili aga iseenesest – nende alal hoidmiseks on vaja põlisasukate kogukondade teadlikku pingutust.

Kui teie külla ilmub uus maa- või majaomanik, rääkige talle, mis on selle talukohta põline nimi, kuidas kutsutakse tema maa peal asuvaid loodusobjekte. Kui ta on kohalikku kultuuri austav inimene, siis võtab ta teid kuulda ega nimeta oma kinnisvara järjekordseks suvaliseks Mererannaks, Kullerkupuks või Kadakaväljaks, vaid kasutab edasi vanu talu- ja kohanimesid.

Mitte keegi teine või kolmas ei saa meie eest meie esivanemate pärandit hoida.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 51 korda, sh täna 1)