Asendusema Piret Harmon: Olen väga rahul lõpptulemusega (3)

Asendusema Piret Harmon: Olen väga rahul lõpptulemusega

 

Kuidas see juhtus, et üks Saaremaa Piret nüüd Californias elab? See oli 14 aastat tagasi, kui võtsin pähe tavatu mõtte üsna lühikese tutvuse järel abielluda ning kolida mehe sünnimaale.

Tagantjärele vaagides oli see küllalt riskantne ettevõtmine, sest Ameerika Ühendriikidest ei teadnud ma suurt rohkem kui kooli ajalooõpikud ja mõned üksikud teleseriaalid olid tutvustanud. Üleöö tehtud otsus oli kindel ja julgestuseks teadmine, et koduuks Saaremaal on alati avatud.

Esimesed kolm kuud võõral maal olid päris vahvad – kõik oli uus ja huvitav, päranisilmi uurisin ümbritsevat ja ahmisin sisse uusi muljeid. Koduigatsus ikka aeg-ajalt kimbutas, aga selle vastu aitasid telefonikõned, ema saadetud ajalehepakikesed ja hiljem ka püsiv internetiühendus. Pärast esimesi kuid saabus raskem ajajärk: uus ja huvitav enam polnud, aga kodutundest oli asi vägagi kaugel.

Et tühjust eemale peletada, otsisin ajalehekuulutuste kaudu töövõimalusi. Samal ajal käisin raamatupidamis- ja arvutikursusel. Minu karjäär Californias algas keemilises puhastuses klienditeenindajana. Vaatamata sellele, et taskus oli inseneridiplom Tallinna tehnikaülikoolist, tuli mul alustada ametiredeli alumiselt pulgalt.

Kõik tööandjad huvituvad lisaks CV-s äratoodud hariduskäigule ja töökogemustele ka iseloomuomadustest ning sobivusest töökollektiivi. Sel eesmärgil küsitakse alati eelnevate ülemuste ja kolleegide kontaktandmeid ning kontrollitakse hoolega potentsiaalse kandidaadi tagapõhja. Kui algus juba tehtud, läks aasta-aastalt pisut lihtsamaks oma kohta siinses ühiskonnas leida ja jalgealust kindlustada.

Kas tunnete end seal piisavalt koduselt?
Loomulikul tuli ette päevi ja nädalaidki, kus igapäevased toimetused tundusid mõttetud, taevas hall (isegi päiksepaistelises Californias) ja tulevik udune. Kangust ja visadust mul aga jätkub ning selle toel upitasin ennast madalseisudest välja. Samal ajal pead murdes küsimustega: “Mis on minu roll elus?” ja “Millise jälje jätan endast maha?”

Üks kõige väärtuslikum arusaamine minu jaoks on olnud see, et elu ei ole must-valge, vaid selles on alati pooltoone ja mitmeid vaatenurki. Selle asemel, et vastuvaidlemist mittesallival toonil kuulutada, mis on ainuõige ja mis täielik jama, on alati võimalik esmapilgul tavatut ideed, inimest või sündmust vähemalt aktsepteerida, kui mitte just heaks kiita.

Minu elu Californias on suurelt osalt olnud just iseenese otsimine ja leidmine. Seda põhiliselt endale väljakutsete esitamiste ja proovile panemiste kaudu. Mõne saavutuse üle olen uhke, mõned katsetused on jäänud ebaõnnestunud kogemusteks, millest annab midagi õppida. Magistrikraadi omandasin Concordia International University Estonia’st olles selles koolis vist üks ainukesi kaugõppetudengeid Ameerika Ühendriikidest.

Rääkige oma perest. Kes on teie abikaasa, millega tegelevad teie lapsed?
2002. aasta kevad oli ja jääb minu elus väga tähendusrikkaks: Minu elu Californias on suurelt osalt olnud just iseenese otsimine ja leidmine. Seal abiellusin ma teist korda, ostsime abikaasa Ediga ühise kodu ja teenisin välja magistridiplomi. Esimesest abielust on mul energiline ja taibukas tütar Marielle, kellel on veel mõned aastad keskaastme koolis käia. Lisaks sellele on meie peres kolm täiskasvanud last mehe eelmisest abielust.

Nagu paljud ettevõtmised minu elus oli ka meie esimene kohtumine Ediga tavapäratu – see sai alguse interneti tutvumisleheküljel. Pärast paari põhjalikumat meilivahetust ja pikemat telefonikõne kohtusime silmast silma ühes restoranis. Aeg kulus märkamatult ja õhtu lõppedes olime mõlemad veendunud, et juhuse tahtel olime kohanud väga erilist inimest oma elus.

Kooselatud aastad on meid mõlemaid kuigipalju muutnud, teravaid iseloomunurki ümmargusemaks lihvinud ja süvendanud lugupidamist ning armastust teineteise vastu. Meile meeldib koos aega veeta nii kodu ehitusprojektidega tegeledes, eesootavaid huvireise planeerides kui ka veiniklaasi taga maailmaprobleeme arutades. Praeguseks on ka Marielle sellisesse vanusesse jõudmas, et saame teda enamikku ühisettevõtmistesse kaasata.

Kui võtsin vastu otsuse elada ja kasvatada laps üles Ameerikas, siis teadvustasin endale – väljavaated, et Marielle minu eestimaise ellusuhtumise ja väärtushinnangud omaks võtab, on kehvavõitu. Usun, et kõiki asjaolusid ja “segavaid” tegureid arvesse võttes olen siiski olnud üsna edukas – temas on omajagu eestlaslikku pragmaatilisust, visadust ja korraarmastust.

Kuigi ta tihtipeale arusaamatuses õlgu kehitab või otse vastu vaidleb – teadupärast olen siinkandis ainuke ema, kes pesu triigib, igal laupäeval neljakäpukil lapiga mööda põrandat tolmurulle taga ajab ja plastikaatkotte taaskasutamise eesmärgil peseb –, on ta samas nentima pidanud, et enamikul minu veidratest nõudmistest on praktilised tagamaad ja mõistlikud põhjendused.

Läheme nüüd selle põneva teema juurde, et olete sünnitanud kolm last asendusemana. Psühholoogiliselt on tavalisel naisel seda võib-olla pisut raske mõista. Kuna olete andnud nõusoleku meie lehele avameelselt sellest teemast rääkida, siis esimene küsimus – miks te seda teete?

Tõepoolest on see teema, mis tavaliselt kutsub esile väga erinevaid reageeringuid. Paraku on surro-gaatema rollile pühendumine minu viimane suur ettevõtmine. Otsustasin selle “projektiga” jõudu katsuda siis, kui sattusin mõned aastad tagasi ajalehekuulutusele, kus otsiti surrogaatema kandidaate.

Huvi tekkis, aga loomulikult tahtsin algatuseks selle teema kohta rohkem teada saada. Tegin omal käel uurimistööd ja kogusin piisavalt informatsiooni, enne kui otsustasin ühe agentuuriga, mis tegeleb kunstliku viljastamise ja asendusema teenuste vahendamisega, ühendust võtta.

Mõned naised töötavad koos potentsiaalsete vanematega ka ilma vahendusfirmade abita. Kogu see protsess hõlmab aga erinevaid meditsiinilisi, seadusandlikke ja ka rahalisi aspekte ning seetõttu on soovitatav kaasata professionaale, kes oskavad nõustada ja vältida riske.

Nüüd sellele mõeldes oli see minu poolt üsna egoistlik otsus, mille peaeesmärgiks endale ja maailmale midagi tõestada. Mida siis?

Väljakutseid oli palju: et saan selle projektiga hakkama, et surrogaatvanemad väärivad ema ja isa austavat nimetust samapalju või isegi enam kui lastega tavaabielupaarid, et rasedus ei ole haigus või puue (nagu inglise keeles liigitatakse – disability), et lapse kandmine ja sünnitamine ei tähenda ilmtingimata kogu eluks paksuks ja väljaveninuks muteerumist jne.

Mida ma ei osanud aga ette kujutada, oli see, kui fantastiliselt rikastavaks ja silmiavavaks see protsess minu ja minu pere jaoks osutub.

Kui tavaline see Ameerikas on ja kas sellel maal võib surrogaatemana tegutseda igaüks?
Kuigi Ameerika Ühendriikides on surrogaatema abil lastesaamine olnud võimalik juba aastakümneid, on see siiani teema, mida käsitletakse reservatsiooniga. Huvitav on see, et kui enamasti suhtutakse inimestesse, kes on surrogaatema kaudu lapsevanemateks saanud, väga mõistvalt, siis tunduvalt vähem arusaamist ja toetust saab osaks selle teenuse pakkujale.

Tulevased vanemad ja surrogaatema kandidaadid käivad läbi tihedast sõelast. See tähendab põhjalikku ankeetküsitlust, intervjuud, meditsiinilist kontrolli ja psühholoogilist testi. Eeldus asendusemaks kandideerimisele on, et naine peab olema vähemalt üks kord last kandnud ja sünnitanud, terve ja rahaliselt kindlustatud, samuti on seatud ka vanusepiir esimest korda surrogaatemaks olemisele.

Katsete ja testide eduka läbimise järel saadeti mulle fotodega illustreeritud tutvustuskirjad kümnelt potentsiaalselt lapsevanemate paarilt. Probleeme lastesaamisega on tänapäeval uskumatult paljudel abielupaaridel. Põhjusi on mitmeid ja lahendusi ainult mõni üksik. Adopteerimine on Ameerikas pikk ja vaevarikas ettevõtmine ning väljavaated oma koduriigist tervet imikueas last lapsendada peaaegu olematud. Sagedasti on paarid katsetanud nii kunstlikku viljastamist kui ka adopteerimist, enne kui hakatakse otsima surrogaatema.

Suur osa abielupaaridest on juba neljakümnendates eluaastates ja geograafiliselt on nad pärit üle kogu maailma – näiteks meie agentuur abistas lisaks ameerika paaridele ka jaapanlasi, itaallasi, türklasi, mehhiklasi, venelasi ja veel paljude maade kodanikke. Kõigis nendes riikides on seadusega lubatud surrogaatlapsi saada ja nende üle vanemlikke õigusi omada.

Hoopis teine lugu on surrogaatemaks olemisega. See on ebaseaduslik paljudes maadest ja isegi suuremas osas Ameerika osariikidest. Californias on see võimalik ja seetõttu tegelevad agentuurid nii kodumaiste kui ka teiste riikide klientidega, surrogaatemad elavad siin ja laste sünnikoht saab olema USA.

Miks osutus teie väljavalituks just see geipaar?
Raske oli valida mulle saadetud kirjade vahel. Lugesime mõlemad abikaasaga neid põhjalikult ja korduvalt, enne kui tegime valiku meie tippkolmiku osas. Järgisime loomulikult agentuuri soovitust leida inimesed, kellega hästi sobiksime ja eduka meeskonna moodustaksime.

Nendest kolmest paarist jäid sõelale Mark ja Sam New Yorgist. Mina olin algusest peale seisukohal, et teen oma otsustuse inimeste ja nende isikuomaduste, mitte soo või seksuaalse orientatsiooni järgi. Meie väljavalitud paaril on samad väärtushinnangud ja ellusuhtumine nagu meilgi. Nad on elanud koos juba 15 aastat ja ainuke asi, mis takistas neid täisväärtuslik pere olemast, olid lapsed.

Esimesest kohtumisest, milleks oli õhtusöök San Francisco lennujaama läheduses paiknevas restoranis (neil tuli ju selleks tundidepikkune lend ette võtta), alates tundsime end üksteise seltskonnas väga mugavalt ja olime kindlad, et tahame selle paariga koostööd teha.

Kas võiksite või tahaksite rääkida pisut lähemalt sellest, kuidas see protseduur tegelikult käib?
Surrogaatemaks saamiseks on kaks võimalust: AF (artificial insemination ehk kunstlik viljastus) ja IVF (in vitro fertilization ehk katseklaasiviljastus). Esimesel juhul kasutatakse surrogaatema oma munarakke. Seetõttu on eelneva hormoonravi vajadus väiksem ja protsessil vähem kõrvalnähtusid. Teisel juhul viiakse surrogaatema emakasse süstla abil juba viljastatud munarakk.

See operatsioon on valutu ja lühike, võttes vaid mõnikümmend minutit arstikabinetis. Sellele eelnev hormoonravi on aga mõnevõrra tüütum ja ebamugavam, sest sisaldab nii mitu kuud kestvat tabletikuuri kui ka igapäevaseid süstimisi. Embrüode ülekande kordaminek oleneb paljudest teguritest. Valmis tuleb olla ka vähemalt paariks järjestikuseks katsetuseks. Meie projekt sai uskumatult ladusa alguse.

Pärast kolme embrüo ülekandmist ja kahte aeglaselt venivat ootusnädalat andis veretest lootust ja veel mõned nädalad edasi kinnitas ultrahelipilt, et kandsin kaksikuid. Kuna minu lähitutvuskonnas pole kunagi mitmikuid sündinud, siis võtsin uudise vastu segaste tunnetega, mis kõikusid uudishimust ärevuseni.

Kas kõik need üheksa kuud kulgesid probleemideta?
Kõigile ettevaatlikkusele manitsevatele nõuannetele, hoiatustele ja ettekirjutustele vaatamata kulges see rasedus täiesti tavaliselt. Ei kogunenud ülearused kilod ega teinud selg liiga. Minu toetusmeeskond – Ed, Mark, Sam – oli fantastiline. Nad olid alati käepärast või telefonikõne kaugusel.

Tulevased isad võtsid mitmel korral ette lennureisi idarannikult Californiasse, et minuga koos arsti vastuvõtul käia ja oma silmaga ultrahelipildilt oma tulevaste tütarde südamelööke jälgida. Iganädalastes meilides ja telefonikõnedes kõlas uudishimule lisaks alati siiras hoolimine minu käekäigu ja huvi meie pere tegemiste vastu.

Üks lisaboonuseid geipaariga töötades on see, et nad püüavad vähem surrogaatemale instruktsioone jagada, usaldades tema kogemusi ja intuitsiooni rohkem kui naised tavapaaridest. Meenub vahva kingitus, mis saabus kulleriga minu kodutrepile – suur pakk tosina erimaitselise jäätisega.

Eks Mark ja Sam olid kusagilt lugenud, et lapseootel naistel on suur jäätiseisu, ja oletasid, et mul on see kaksikute tõttu kahekordne. Mulle aga magus ei istunud, eelistasin hoopiski vürstikaid toite. Küll aga oskasid Ed ja Marielle sellest kasu lõigata ja nautisid jäätist mõnuga.

Millised reeglid on surrogaatemale lapsekandmise ajaks kehtestatud?
Koostöö algul sõlmitud lepingus on pisiasjadeni kirjas mõlema osapoole kohustused ja õigused nii rasedusperioodil kui ka edaspidi.

Põhjendamatuid piiranguid polnud – mul tuli järgida tervislikke eluviise, hoida vanemate ja agentuuriga pidevat ühendust ja viimasel kolmel kuul oli mul keelatud Californiast lahkuda, selleks, et kindlustada sünnituse seaduslikkus, mis paljudes piirkondades puudub.

Kõik lastesse puutuvad otsused olid tulevaste vanemate teha – näiteks, mida teha võimalike kolmikute või enamate laste sündimise puhul või mida teha siis, kui veel sündimata lapsel avastatakse raskekujuline pärilik haigus. Kui ohus oleks olnud minu tervis või heaolu, siis oleks otsuse langetamine minu ja arsti õlgadele langenud. Õnneks ei tulnud meil nende probleemidega pead vaevata.

Ja sünnitused kulgesid teil probleemideta?
Kõige suuremaks küsimuseks raseduse lõpukuudel oli: millal on kõige tõenäolisem sünnitusaeg? Tulevased isad tahtsid kindlasti sünnituse juures olla. Mitmikud võivad aga kergesti sündida ka 7. raseduskuul ning New Yorgist kohale jõudmine võtab ju omajagu aega.

Lõppkokkuvõttes otsustasid nad saatusega mitte mängida ja kolisid umbes poolteist kuud enne ametlikku tähtpäeva ajutiselt Californiasse. Paar nädalat hiljem otsustas minu arst, et aeg on küps ja 13. juuli varahommik leidis mind haiglapalatis sünnituseks valmistumas. Meeskond ootas vähe eemal diivanil, et vajaduse korral toeks olla.

Kas lapsed tuleb ära anda kohe pärast sünnitust?
Kaksikud Holly ja Sophia sündisid mõneminutilise vahega ja sealt edasi võtsid beebide isad toimkonna üle – nende ülesandeks sai tüdrukute eest hoolitseda. Ed jäi minu eest hoolt kandma.

Arstid ja õed olid alguses pisut segaduses, kui ühes palatis oli ema ilma lasteta ja teises mehed kaksikutega, aga pärast meie ühist selgitustööd oli imetlejaid ja õnnitlejaid palju. Juba järgmisel päeval saadeti mind koju ning paari päeva möödudes tunnistati ka Holly ja Sophia sobivaks suure maailmaga tutvust tegema.

Marki Chicagos elavad vanemad võtsid ette puhkusereisi, et oma vastsündinud lastelastega tutvust teha. Vastne perekond veetis veel umbes nädala Californias, enne kui pikale lennusõidule New Yorki asuti. Enne teele asumist veetsime koos mitu toredat õhtut ja tänutäheks tõid Mark ja Sam meile mulda istutamiseks sidruni- ja laimipuu istikud.

Öelge ausalt, kas oli raske ära anda lapsi, keda oled kuid oma üsas kandnud?
Seda on mult palju küsitud. Ausalt, ei ole. Terve lapsekandmise aja elasin mõttes kaasa uue pere sünnile, nende nimevalimise vaidlustele, lastetoa sisustuse valimisele ja samal ajal nautisin juba ette raseduse lõppedes saabuvat vabadust. Natuke nukker oli küll, kui isade-tütarde paar viimasel päeval autoaknast lehvitades lennujaama poole suundus, aga see tunne oli võrreldav kurbusega headest sõpradest lahkudes.

Kas olete sõpradeks jäänudki? Kui palju te teate kaksikute edaspidisest elust?
Siiani kestev soe ning tugev sõprus on kindlasti lisaboonuseks selle ettevõtmise eest. Lepingus on tavaliselt kindlaks määratud, millal surrogaatemale laste fotosid saata ja teda tähtsündmustega kursis hoida.

Meie vahekord on kujunenud hoopis teistsuguseks – peame sidet meili kaudu ja telefoni vahendusel ning oleme alati teretulnud külalised nende idaranniku kodus. Lisaks eelpool mainitud isadele ja tütardele on nende pere suurenenud veel ühe liikme võrra. Möödunud suvel lisandus kaksikutele Max ja seda jälle minu abiga.

Munarakudoonor oli sama, kes tüdrukute puhul, aga bioloogiliseks isaks seekord teine partneritest. Ei tea, kas põhjuseks oli minu mõned lisa-aastad võrreldes esimese surrogaatprojektiga või see, et kandsin poissi, aga raseduse lõpp oli tunduvalt raskem. Viimasel kuul võitlesin peavalude, kõrge vererõhu ja veepeetusest tingitud kohutava pundumisega.

Kui vererõhk ei tahtnud 200 pealt enam alla tulla, otsustas arst sünnitustegevuse esile kutsuda. Nägin välja nagu õhupall.

Kahjuks ei jätnud see otsus piisavalt aega isadele New Yorgist õigeks ajaks kohalejõudmiseks. Kõik läks hästi, abikaasa toetusel sain edukalt hakkama ka selle sünnitusega ning kui Mark ja Sam järgmisel päeval minu palatiuksel seisid, siis oli Max neid juba ees ootamas.

Kuidas suhtusid teie surrogaatemaprojekti abikaasa ja tütar? Olid nad sellega algusest peale päri?
Kokkuvõttes olid mõlemad surrogaatprojektid minu elus omamoodi põnevad, pingelised, silmiavavad ja paljupakkuvad. Kuigi Ed suhtus algul minu ideesse kahtlevalt ja pigem eitavalt, tunnistab ta tagantjärele, et see protsess tugevdas ja rikastas meie vahelist suhet ja lisas lugupidamist teineteise suhtes. Ma ei kujuta ettegi, et oleksin sellele teele asunud ja sama edukalt finišisse jõudnud ilma tema toetuseta.

Minu käest on ka küsitud, kuidas ma seda ettevõtmist tütrele selgitasin. Lastega on tunduvalt kergem kui täiskasvanutega, kuna neil ei ole veel tugevalt sissejuurdunud eelarvamusi. Mariellel ei olnud üldse mingit probleemi, kui talle teatasin, et plaanin aidata kedagi, kes väga tahab oma peresse lapsi, aga ei ole ise võimeline neid saama.

Teine surrogaatprojekt jääb minu jaoks viimaseks. Saavutasin oma eesmärgi ja olen väga rahul lõpptulemusega. On aeg mõtted järgmiste ettevõtmiste peale suunata…

Piret Vatsfeld-Harmon

Sündinud oktoobris 1968 Viljandis.

1979. kolis pere Saaremaale.

1986. lõpetas Kingissepa 1. keskkooli (Saaremaa ühisgümnaasiumi) matemaatika ja füüsika eriklassi.

1991 lõpetas Tallinna tehnikaülikooli ehitusteaduskonna.

1991–-1993 töötas EKE Projektis Viljandis, PI Est’is ja AS-is Datel Tallinnas.
1993 kolis Ameerika Ühendriikidesse.

1994–1999 töötas Stallion Technologie’s.

2000 lõpetas Concordia International University Estonia.
1999–2005 töötas AT&T’s.

Aastast 2005 töötab Santa Cruzi linnavalitsuse veeosakonnas finantsjuhina.
Abielus, üks laps ja kolm võõraslast.

Ema, isa ja vend perega elavad Kuressaares.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 454 korda, sh täna 1)