Kas keeld on lahendus? (1)

Kas keeld on lahendus?

 

Liiklusohutusega tegelevate ametnike põhiline mure on jätkuvalt halvenev liiklusolukord. Maanteeamet on tänulik igale inimesele, kes on vaevaks võtnud oma arvamust liiklusolukorra kohta ja muret selle pärast väljendada.

Kiirustamise lõpetamine on igati aktsepteeritav üleskutse, kuid sisaldab endas mitut aga. Ka Euroopas, Aasias, Põhja- ja Lõuna-Ameerikas ning Austraalias ollakse sama meelt – kõikjal juhtub palju õnnetusi ja hukkub inimesi just liigse kiirustamise tõttu.

Ametlikus keelendis siis teeoludele, ilmastikule, sõidukile ja juhi võimetele ning terviseseisundile mittevastava kiirusega sõitmise tõttu. Pikaajalised vaatlused liikluse vallas ning tehtud uuringud ütlevad, et õnnetuse tõenäosus kasvab üle 50%, kui rikutakse kahte tingimust, ja on 85% tõenäoline, kui rikutakse kolme.

Kõigi tingimuste korraga rikkumisel juhtub liiklusõnnetus 100-protsendilise tõenäosusega. Eesti põhimaanteed on üldiselt heas korras, kuid jäänud veidi kitsaks, on ehk liiga kurvilised ning mets või võsa kasvab kohati teeservale ligemal kui vaja.

Lisaks järgivad aastakümneid tagasi rajatud teed ka maastiku künklikkust rohkem, kui seda eeldaks tänapäeva liiklejale (kellest viiendik on veel algajad) ohutumat keskkonda pakkuv tee. Kõik see ahendab juhi vaatevälja ja takistab saamast varakult teavet eespool toimuvast.

Iseseisvas Eestis on tekkinud edukuse sündroom – tundub, et kõik keelatu on seda vaid siis, kui kõrval seisab politseinik või prokurör. Inimlikkus, kaastunne, osavõtlikkus, teistega arvestamine ning selle demonstreerimine kuulub kaotajate leeri ideoloogiasse. Inimesed ei taha saada täiskasvanuks, ise mõelda ja otsustada.

Sest seda tehes tekib ka vastutuse koorem. Kui vastutaja ei ole mugav persoon, siis määratakse vastutama keegi teine või pisendatakse olnut lihtsalt peaaegu olematuks. Inimesed tuleb üles äratada ning teatada, et varsti unenägu lõpeb.

Euroopa Liit on karm reaalsus ning teave riikide vahel üha tihedamalt liikumas. See tähendab, et ka tühisemad liiklusrikkumised, mille kohta tehakse kanne politseiregistrisse, hakkavad piirama inimeste edaspidiseid võimalusi. Seda peaksid noored arvestama ja teadma.

Kuid kõik liiklusohutuse ja liikluse probleemistikku puutuv ei ole elementaarselt ja üheselt muudetav ega korraldatav. Euroopa Liidu vanad riigid on need vaevad üle elanud möödunud sajandi 80-ndatel ning teinud avalikkuse survel paljutki, mida kümme aastat hiljem ja nüüdki jälle ümber tehakse. Vanade riikide vigu tasuks meil vältida.

Liiklemine on demokraatlik nähtus. Tuletagem meelde, et liiklemine, ühest paigast teise vaba liikumine, on igaühe õigus ning selle soodustamiseks ja ohutuse parandamiseks on loodud infrastruktuurid ehk teed ja tänavad. Lisaks on liiklejate ohutuse tagamiseks loodud reeglid, need riikide vahel ühtlustatud ja ÜRO Euroopa majanduskomisjoni riikide poolt heaks kiidetud ühtse Viini Teeliikluse konventsiooniga 1968. aastal. Konventsiooniga on ühinenud 59 riiki ning seda täiendatakse ja parandatakse pidevalt.

Kiirusepiirangud teedel ja tänavatel on riigiti tõesti erinevad. 20 km/h samm on praktikas kinnitust leidnud optimum. Diskussioon on Euroopas olnud linnakiiruse osas. Paljude uuringute põhjal on optimaalne linnakiirus 50 km/h, on ka pakutud selle piiri alandamist, kuid siin riikide vahel konsensust pole ning täiendavaid kiirusepiiranguid on riigiti erinevaid, nt Helsingi kesklinnas kohati isegi 30 km/h. Ka kiiruste tõstmise praktika linnades on olemas, luuakse kiirmagistraalide võrke, et efektiivsemalt võimaldada liiklust linnaosade vahel või äärelinnadega.

Ohtlikud möödasõidud

Kuidas suhtuda ettepanekusse keelustada möödasõidud? Tehniliselt, arvestades kõiki rahvusvahelisi kokkuleppeid, oleks liiklusmärkidega võimalik möödasõidu lauskeelamine. See ei oleks aga liiklejale mõistetav. Liikluskorralduse üks põhitõdesid on, et piirang oleks liiklejale põhjendatud ja arusaadav. Ei usu, et ükski autojuht nõustuks sõitma mõndagi kilomeetrit 40 km/h sõitva traktori järel, liiati veel pikemat teed.

Kas keeld lahendaks olukorda, pealegi kui seda ei järgitaks? Kas asendada vabadus teha möödasõitu sisuliselt diktatuuriga, kus nõrgim (aeglasim) juhib, või teha „rehepappi“ – valida kaasliiklejate seast nn loll jänes või veel parem, „dirigent“, kes uhab täiega ning seada tema taha end kenasti ritta? Esimene jääb vahele, tagumised kehitavad õlgu ja teevad rõõmsa näo. Et näe, just kihutas must mööda ja ma ainult vaatan, kuhu ta nii ruttu sõidab.

„Dirigendi“-variant aga tuletab mulle jälle ajalugu meelde. Elektroonilised kiirusemõõtjad ongi just selliste nippide vältimiseks välja mõeldud ja kasutusse võetud. Tuleb see meilgi, kui seadused võimalusele vastavaks kohendatakse. Prantsusmaal tõi sellise süsteemi kasutuselevõtt märkimisväärse liiklussurmade vähenemise, ja seda neljandat aastat järjest.

Möödasõiduvõimalus on liikluse loomulik demokraatlikkuse eeldus. Iga juht vastutab ise oma tegevuse eest ja otsustamine on inimese vaba tahte avaldus. Kuidas see haakub seadusepügalaga, on juba politseiametniku ja kohtuniku otsustada, kui vaba tahe otsustas rikkuda kehtivat seadust. See on ka demokraatia, et mitte igamees ei pea korda, vaid ikka selleks seatud ja volitatud isikud seda teevad.

Nagu ikka paljudel juhtudel on põrgutee sillutatud heade kavatsustega. Meie teedel ei saa kahjuks raskeveokid eriti tee ääri mööda sõita tee ja sõiduki teatud konstruktsiooniliste iseärasuste tõttu. Kuigi Eesti maanteid ei saa pidada ülikitsasteks, napib asfaltpinda.

Kui väga täpselt sõita ja külma närvi säilitada, siis selge ilmaga mahuvad ka kõik kolm kohakuti sattuvat juhti ühele teele, kuid väga ohtlik on see siiski, sest õhuvahe kipub kitsaks jääma ning sõidukite vahele tekkiv tugev õhuturbulents võib autod ikkagi juhitamatuks muuta. Seega ei saa ka niisugust lahendust soovitada.

Liikluseeskirjas on möödasõit üks rangemalt reglementeeritud toiminguid. Üldise möödasõidupiiranguga siis juba topeltkeelamine vaevalt et talitseb neid hulljulgeid, kes seda juba täna teevad. Kannatajaks oleks need, kes täna oskavad ja suudavad ohutult mööda sõita.

Näiliselt lihtne skeem pole sugugi lihtne, vaid tekitab hulga probleeme juurde, sealhulgas ka rahvusvahelisi. Diktatuurne sõidusujuvuse saavutamine – kõik sõitku ühesuguse kiirusega – tekitaks veelgi närvilisema liikluse.

Ekstravagantsete ettepanekute arutamine loob iseenesest võimaluse aruteluks ning ka nähtuste ja põhjuslike seoste paremaks tunnetamiseks ja selgitamiseks. Maanteeamet tänab liiklejaid, kes ei pea paljuks oma muret ja ettepanekuid avalikult jagada. Tänases liiklusolukorras ei tundu absurdsena ükski ettepanek, mis aitaks inimkaotusi ära hoida.

*(Vt ka ühiskonnateadlase Enn Uuseni ettepanekuid 15. augusti SL Õhtulehe arvamusartiklis.)

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 21 korda, sh täna 1)