Kirovi oblasti Nagorski rajooni neljas spetsposjolok (1)

Kirovi oblasti Nagorski rajooni neljas spetsposjolok

 

See oli koht, kuhu viidi suurem osa 1941. aasta juunis Saaremaalt küüditatud inimestest. Kuigi pärast Stalini surma, nn Hruštšovi sula ajal need inimesed rehabiliteeriti ja neil lubati kodumaale tagasi pöörduda, jäi Saaremaa siiski nõukogude ajal paljudele neist suletud piirkonnaks. Siit ka põhjus, miks suur osa neist inimestest praegu mandril elab.

1960. aastatel lõid Saaremaalt 1941. aastal küüditatud inimesed oma traditsiooni – igal aastal kogunetakse augustikuu eelviimasel laupäeval kellegi juures kodus, et üheskoos minevikku meenutada.

Viimased kuusteist aastat on need kokkusaamised toimunud Saaremaal – varem, enne Nõukogude Liidu kokkuvarisemist oli ju sellise ürituse kodusaarel korraldamine võimatu, sest julgeoleku valvas silm oli kõikjal.

Niisiis said nädal tagasi, 18. augusti keskpäeval Kuressaare linnas Ülo Roosi Tuule tänaval asuvas hubases kodus kokku 18 inimest, kes parima aja oma elust kaugel võõrsil veetnud. Peremees ise viidi Siberisse juba pooleteistaastasena. Tõsi, tänu ühele julgele naisterahvale õnnestus tal juba 7-aastasena sealt tagasi tulla. Suurest perest jäi ellu vaid kaks last.

Ülo ise meenutas: „Oli üks julge naine, Koosta Siina. Ta kogus kokku seitse pätajalga, sh ka minu, ja tõi nad kodumaale tagasi… Vaid tänu temale räägime täna eesti keelt, sest seal anti ju meile kõigile uued nimed.“

Mida üldse kujutab endast nagorskilaste klubi?

Kirovi oblastis asuvas Na-gorski rajoonis moodustasid enamiku Saaremaalt 1941. aastal küüditatud inimesed. Praegu elavad paljud meist mandril, kuna pärast vabanemist meid keegi siia ei lubanud. Siit ka põhjus, miks okupatsiooni ajal kõik meie kokkutulekud vaid mandril toimusid. Siia ei lubatud ju sõita, selleks oli vaja eriluba.

Loa taotlemiseks oli aga vaja kutset. Ja siis nad uurisid, mis põhjusel te ikka sinna Saaremaale sõidate. Kui võimud oleksid tookord tõelise põhjuse teada saanud… see oleks ju paragrahvi alla läinud. Vaid viimased 16 aastat, pärast Eesti taasiseseisvumist, oleme saanud võimaluse siin Saaremaal koguneda.

Kuidas te siis varem seda üritust korraldasite?
Nõukogude ajal sai neid näiteks korraldatud sünnipäevade tähistamise sildi all. Need on toimunud nii Tallinna lähistel kui ka Pärnu- ja Raplamaal. Kuid sellest hoolimata oli aeg-ajalt pahandusi, sest kohalikud parteilased said kuidagi ikka meist teada. Ka mind on nõukaajal nende kokkutulekute korraldamise pärast ähvardatud. Minu õde Inga kutsuti kord isegi kohalikku võimuorganisse välja ja ta käest uuriti, et mis te seal ikka teete ja millest räägite. Talle selgitati, et parem on, kui selliseid üritusi ei toimuks.

Ehk räägiksid veidi oma saatusest. Kuidas sind siit ära viidi?
Minu kodukoht on Vättal Vanamõisa külas. 1941. aastal olin 10-aastane. 14. juunil oli kodus vaid viis last, sest ema ja isa viibisid tol hetkel Kuressaares.

Vaatamata sellele, et kodus olid vaid lapsed, pandi need viis last (noorem oli vaid kolmene ja vanem 11-aastane) auto peale ja sõit läks läbi Kuressaare, Jaagarahu sadamasse. Meie, lapsed, saime vanematega kokku alles laevas, kus täisealised mehed peredest eraldati.
Edasi läks sõit Paldiski sadamasse, meid pandi vagunitesse ja seal nägin ma oma isa viimast korda.

Kas saite hiljem isa saatusest veel midagi teada?
Ise uurisime selle välja. Isa suri juba 1943. aastal alguses Põhja-Uuralis asuvas sunnitöölaagris. Väljasaadetute perekonnapead tapeti või surid seal 90% ulatuses paari esimese aasta jooksul.

Kuidas see elu seal oli? Räägitakse igasugu õudusi…
Igasuguseid aegu oli. Mäletan, et raske oli sõja ajal ja eriti raske kohe pärast sõda.

Üldiselt suhtusid kohalikud venelased sõja ajal meisse vaenulikult – nii näiteks olid esimesed venekeelsed sõnad, mida kuulsin, „jobannõi fašist“ ja „jobannõi estonets“. Sõja ajal tegeldi peamiselt metsatöödega, mis oli füüsiliselt väga raske.

Kuid hiljem saime juba ka teistele põllumajanduslikele töödele – seal oli juba lihtsam, sest sai midagi ka suhu pista…

Nagu aru sain, on sind tegelikult kaks korda küüditatud.
Lõplikult sain Venemaalt tagasi alles 1958. aastal. Vahetult pärast sõda, see oli 1946. aastal, mil riigis valitses segadus, ma n-ö põgenesin asumiselt või õigemini „lahkusin omavoliliselt“. Paljud käitusid tookord nii. Ka minu ema oli koos minu nooremate õdede-vennaga veidi aega varem lahkunud. Kõik koos me ei söandanud minna, sest kartsime, et märgatakse.
Kuidagi õnnestus mul piirivalvest läbi tungida ja Saaremaale sõita. Siin ma siis õppisin, alguses Piiri keskkoolis, seejärel Kuressaares keskkoolis.

Uuesti võeti mind kinni 1950. aasta veebruaris – olin siis lõpuklassis ja mind viidi ära otse koolipingist. Üldiselt käitus julgeolek väga jõhkralt, sest nad vist tahtsid oma käitumisega teisi inimesi hirmutada. Siberisse tagasi sõitsin läbi vanglate süsteemi ja tagasisõit kestis ligi kaks kuud.

Kas kõik viidi tagasi?
Tagasi viidi kõik, keda üles leiti. Enamik viidi ikkagi tagasi. Kuid oli neid, kel õnnestus end varjata. Nii näiteks oli osa lapsi, kes Siberist naasid, lapsendatud, neil olid uued perenimed ja seetõttu ei leitud neid enam üles.

Oli neid, kes kiiresti abiellusid, sageli sõlmiti ka fiktiivseid abielusid, et endale uus nimi saada… ja oli neid, kes asusid elama endisest kodukohast kaugele.

Viimane küsimus, kuidas sa pärast seda kõike vene rahvusesse suhtud? Kas hinges peitub mingi vimm?
Ütleksin nii: kui sa oled venelasest tugevam, targem ja kui ta tunnetab, et tema on sinust nõrgem, siis on venelane sinuga sõber. Kui aga venelasi on rohkem koos, siis nad ei taha sõbralikult suhtuda. Kuid eraviisiliselt olid meie suhted paljude inimestega seal üpris head.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 87 korda, sh täna 1)