Mõttemaastikel Villu Veskiga

Mõttemaastikel Villu Veskiga

 

15. augustil sai Villu Veskil aasta Kuressaare Kultuurivara juhiks olemist täis. Istusime kultuurivara nõudpidamiste ruumis ja jõime kuumale suveilmale meeldivaks jahutuseks külma mullivett. Villu rääkis, mina kuulasin. Aasta tagasi kuulasin teda kui oma ülemust, nüüd kui Kuressaare linna kultuuri katusorganisatsiooni juhti. Öelda on Villul palju…

Kuressaare Kultuurivara juhiks – miks ka mitte?

Ma ei ole absoluutselt illusionist ega utopist ja loomulikult kujutasin oma töökohta toona ette, alates juba sellest, et me oleme aastaid olnud väga head tuttavad eelmise juhataja Tiiu Tammojaga. Käisin siin sageli külas ja ma olen Kuressaares käinud esinemas, kontsertidel ja ka merepäevadel vähemalt kaks korda. Olen käinud ka Kuressaare muusikakoolis.

On maja(d), on inimesed – on kõik, et teha head tööd

Kultuurivara tööruumid, kus me praegu viibime, on ju tegelikult väga heas korras. Need on paljude võimalustega. Teater, raekoda, Kuressaare loss – see on tegelikult ju valmis, suurepärane komplekt kohti, kus saab asju teha, ja mis on ka atraktiivsed.

Ka inimesed, kolleegid, kõik, kellega suhelda, on hästi toredad, üllatuslikult toredad, rõõmsameelsed ja professionaalsed, täpsed – kõik teevad tõsiselt oma tööd.

Kes läks marjamaale, kes läks karjamaale

Kultuurivaras on tegelikult meeskond praktiliselt kõik vahetunud, peale Tiiu Villsaare ja Andrus Ungeri. Kui ma siia tulin ja minult küsiti, et kas ma tahan meeskonda vahetada, siis ma ütlesin, et mitte mingil juhul. Nüüd on aasta möödas ja juba kevadeks oli kogu meeskond vahetunud. Võib-olla see minu tulek ei sobinud paljudele. Paljudele tehti ka ettepanek, millest nad ei saanud keelduda.

Ühtäkki olin aga olukorras, kus ma ise, olles siin uus inimene, pidin leidma inimesed ja tegema nendega nii iganädalast tööd kui ka merepäevi. See on suur asi. Mul ei olnud nendest inimestest ühegagi varasemat kogemust. Selles mõttes oli see ikka julgustükk ja selles plaanis on kõik minu meelest õnnestunud. Suurepärased inimesed, kes siin praegu töötavad.

Rahvakultuur ja kunstiline isetegevus

Ka isetegevus on arenenud väga hästi. On tegelikult kaks eri asja: rahvakultuur ja kunstiline isetegevus. Inimesed teevad väga palju – selleks tegemiseks on ka suhteliselt head võimalused siin: meie maja teenindab aastaringselt väga paljusid.

Seejuures põhimõtteks jääb: inimesel on üks töökoht, ta saab selle eest palka. Ja selle palga eest sisustatakse oma vaba aega. Ütleme, et käiakse mingisuguses ringis ning siis pannakse rahad kokku ja sõidetakse bussiga Ungarisse või kusagile Soome või Austriasse sõpruskoorile või -tantsurühmale või -ansamblile või kellele iganes külla. Esinetakse ka, aga see on nagu puhkuse eest.

Eelistada paigalseisu või edasiminekut

Paljud tegutsemismallid on välja kujunenud aastakümnete jooksul: „alati on ju nii olnud”, „ärme tee kuidagi teist moodi, sest et alati on nii olnud”… Kuid samas ütleb üks tarkusetera, et kui teeme nii, nagu alati on olnud, siis meie elus ei lähe kunagi midagi paremaks või ei muutu huvitavamaks. Üleüldse ei muutu midagi.

Igaüks meist oma sisemuses naiivselt loodab, et meie elus muutub midagi põnevamaks. Et me saame veel midagi uut näha. Kui me ise selleks midagi ette ei võta, siis ei juhtu seda kunagi.

Üldiselt on väga huvitav olnud selle aasta jooksul seda mentaliteeti taasavastada. Võib-olla ma tegelikult natukene võitlen noorte eest. Mitte natukene, vaid päris palju.

Tööl käimine kui elu osa, mitte kui kohustus

Minu jaoks selle töö tegemine ei ole tööl käimine, sest kui ma seda teen, siis on see osa minu elust, ja ma tahangi, et see oleks osa minu elust. Vastasel juhul muutuks see mulle ju vastikuks, ebameeldivaks osaks minu päevast.

Fred Jüssi, keda ma pean oma õpetajaks ja heaks sõbraks, õpetus eluks seisneb lauses, mille järgi käies peaks kõik asjad korras olema: inimene on õnnelik siis, kui ta tahab hommikul tööle minna ja õhtul pärast tööd koju minna.

Maja, mis tõmbaks, mis kutsuks – aga kuidas?

Ma panustaksin noortele palju. Kultuurikeskuse tegevuses ka – et see ei oleks linnukese pärast eelarve ärakulutamine. Et inimesed tahaksid siia tulla. Et noored tahaksid siia tulla, et nad ei käiks ainult Divas. Siin ei ole neid märke, mis noori inimesi puudutavad. Selleks et oleksid need märgid, tuleks maja ringi disainida.

Noor inimene ei tule konverentsisaali pidutsema. Kui ta on meil mõeldud multikultuurseks saaliks, siis peaks see võimaldama seda, et kergdisainiga on võimalik ruumi muuta – täna näeb ta selline välja, homme teistsugune.

Ei saa üle ega ümber džässist

Ma olen saanud võtta selle eest, et džässikontserte on liiga palju. Aga nii kaua kui jätkub publikut, on järelikult selle vastu ka huvi. Sisuliselt ei ole mind ju kritiseeritud selle eest, et midagi ei toimu. Vastupidi, olen justkui selle eest kriitikat saanud, et liiga palju toimub. Aga alati ei pea ju kõigist asjadest osa võtma.

Võib-olla oligi üks põhjusi, miks mulle tehti ettepanek siia majja tulla, et oli inimesi, kes mõtlesid, et proovime õige eluga edasi minna.

Külapoisile parmupill, Estonia solistile Estonia klaver

Kunstilise isetegevuse arendamine on hästi välja arenenud siin. Kõik on sellega harjunud, et kui üks külakapell tuleb vabast ajast ja nad tahavad harjutamiseks saada elektriklaverit, siis peavad nad selle ka saama.

Kui aga professionaalne artist tuleb ja tema jaoks on klaverit vaja, siis lasteaia tantsusaatepilli ei kõlba. Temal on vaja midagi professionaalsemat ja kui seda lennukiga kohale tuua ei saa, siis tuleb see pill kusagilt rentida. See aga ületab inimeste fantaasia, kultuurikorraldajate fantaasia, et miks see nii palju maksab jne.

Ma tunnen, et seda ei ole nagu vaja, et ma pean hakkama asja õigustama ja läbi suruma: et vaadake, seda on tõesti vaja, uskuge mind… Selleks ongi mul vahel vaja ära käia ja vaadata, et seesama inimene esines veel neljakümnel suurüritusel Eestimaal kolme kuu jooksul ja kõigil nendel neljakümnel üritusel olid standardid paika pandud. Kes siis seal olid need inimesed, kes selle läbi surusid, või saavad igal pool mujal Eestis inimesed aru, et professionaalne kultuur ongi kallis?

7 ja kuus nulli versus null

Rahapuudusega käib üks pidev võitlus. See on üsna jabur asi. Tekib küsimus, kas ma võiksin Saaremaal midagi ka ära teha või tulen igal hommikul kl 9, et hakata rahapuudusega võitlema. Kella viieks olen sellest väsinud ja lähen koju. Hästi sageli on praegu nii.

Üks ajakirjanik küsis minu käest äkki väga nõudlikult, et kui suur on toetus džässikontsertide sarja peale, ja paluks täpselt. Sellest kõlas läbi alatoon, et sinna läheb tõenäoliselt tohutu raha. See 35 000 krooni, mis eelarvest nende kontsertide aastaringseks korraldamiseks tuleb ehk siis keskeltläbi 2000 krooni kontserdi peale või isegi natuke vähem, kui maksta ühe inimese honorar ilma ööbimise, sõidukuludeta, ongi kogu toetus.

Ja golfiväljaku lõpetamiseks läheb 7 miljonit… Ma armastan ikka seda näidet tuua, et 7 miljonit versus 35 000. Enne minu tulekut oli 7 miljonit versus null.

Eesti Kontserdi toetus on hetkel 50 000 krooni ja seda raha me ei saagi muuks otstarbeks kulutada kui võtta Eesti Kontserdi pakutavaid kontserte.

Kahjuks on tulemus niisugune, et Riia Kammerorkestri kontserdil oli saalis vähem inimesi kui laval: alla 10. See kontsert maksis kindlasti 50 000. Muidugi olid seal rahvusvahelised hoovad, mitmepoolsed hoovad, nii et me saame selle 50 000 eest siiski veel kontserte teha, aga fakt on, et selle kontserdi järgi kahjuks ei janunenud sajad ja sajad inimesed.

Vajatakse lihttöölisi!

Põhimõtteliselt on lihtsa tööjõu puudus. Sellepärast on paljud asjad jäänud tegemata. Transporttööliste puudus valitseb kogu Eestimaal ja eriti siin. Inimesed tahavad selle lihtsa töö eest ka palka saada. Sellepärast peangi sageli ise seda tegema. Tassin järelkäruga nagu poisikene.

Oi, kui pime maja…

Teine asi on, et meie majas puudub korralik valguspark, helivõimenduspark. Selleks on jällegi raha vaja. See ei ole ju koju köögivalgustuse hankimine – tegemist on ikkagi kogu Saare maakonna kõige olulisema kultuurikeskusega. Saaremaa visiitkaart kogu maailma inimeste jaoks, kes siit majast läbi käivad: kunstnikud, kirjanikud, kultuuritegelased… Kuid meie saal näeb välja nagu amatöörteater: madalalaubaline kõrge lava ja lai.

Muidugi läheb jutt kohe jälle mõningatele vajalikele investeeringutele. Kui need on tehtud, hankimaks korraliku valgustust, saali ümberehitamiseks, siis saaks sellest ju vabariikliku uudise.

Saaremaa ja Kuressaare kultuuribränd peaks olema selline, millest inimesed mujal ka oleks kuulnud. Aga praegu on nii, et kui lähed mõne eestlase juurde ja küsid, millised Eestimaa suveüritused on parimad, siis ma ei ole kuulnud, et esimese viie hulgas nimetataks Kuressaare merepäevi – aga ma tahaks, et see nii oleks. See ei pruugi minu ajal nii juhtuda, aga ma julgeks öelda, et esimene samm on selleks tehtud.

Ma tahan…

Eestimaal on praegu niimoodi, et bisnis-inimesed ehk jõukad inimesed, firmade omanikud ei ole enam lihtsalt inimesed. Nad on hetkel veel vaimustuses sellest, et nad on nagu kõrgema klassi rahvas. Nende jõukus on kestnud liiga lühikest aega, mitte põlvkondi. Seetõttu on nad piisavalt edevad, hoiavad omavahel kokku jne. Läänes võid sa kohtuda kõige rikkama inimesega ja sa ei saa üldse aru, et ta seda on. Sest ta tundub nii lihtsa inimesena. Ja tal on kultuurihuvi.

Inimesed siin hoiavad kuidagi eraldi – ühtedel sobib käia autokaupluse avamisel koos, teistel sobib koos käia rahvatantsuringi kümnendal juubelil. Nad ei segune omavahel. Mina tahaks, et nad seguneksid, jälle. Sest kõik on needsamad inimesed ju – siin sündinud, üles kasvanud. Minu jaoks on praegune elumudel primitiivne. Ma tahan, et rahvas oleks kultuuri nautimisel taas ühtne.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 31 korda, sh täna 1)