Pöidlaküüt – nagu loterii

Pöidlaküüt – nagu loterii

 

Te sõidate rahulikult maan-teel, autoraadio mängib, ümberringi on ilusad Eesti põllud ning heinamaad, kõik on kaunis… ja äkki… tee ääres seisab üks lootusrikkalt naeratav pöidla püsti ajanud tüüp, kes südame põhjas põlvili anub, et just teie ta oma auto peale võtaksite! Jah, see on nähtus nimega pöidlaküüt, mis on üha enam Eesti teid vallutamas.

Kuigi algul võib hääletamise mõte kõlada pöörasena ning isegi hirmutavana, on see tegelikult hea viis odavalt ning seiklusrohkelt ühest punktist teise jõudmiseks. Selle liikumisviisi populaarsust näitab juba seegi, et juba seitsmendat korda korraldas Tartu Üliõpilaste Loodusring üle-eestimaalise hääletamisvõistluse „Kas tunned maad”, kus võistlejad pidid ühest punktist teise liikuma vaid pöidlaküüti kasutades.

Kuidas aga garanteerida hääletamise õnnestumine? Selleks on kogenud pöidlaküütijatel näpunäiteid varuks kuhjaga. Kuivõrd neid aga maksab tõe pähe võtta, on iga inimese enda asi. Mis seal salata, mõned neist on ilmselgelt kahtlased ja põhinevad üksikutel isiklikel kogemustel.

Olulisim on hääletuskoha valik

Lähtekoha puhul on oluline leida maanteelõik, kus autojuhid tee ääres seisjat kerge vaevaga silmaksid. Seega soovitavalt sirge.

Samas on väga tähtis ka autode liikumistempo. Kui korralik maanteekiirus juba saavutatud, siis ei viitsita enam lihtsalt selle pärast pidurdada, et õnnetu hääletaja peale võtta. Seega oleks kasulik katsetada kohe pärast linnapiiri, kui juhid ei ole veel jõudnud täiskiirust saavutada.

Kuressaarest mandri poole teele asudes on kahtlemata kõige mõistlikum koht otse pärast ringteed. Sealt tulevad autojuhid veel piisavalt mõistliku kiirusega ja märkavad hääletajat juba kaugelt. Kogemused on näidanud, et sealt auto peale saamine võib osutuda üheks kergemaks osaks kogu reisil. Samuti on tark õnne katsuda ristmike piirkonnas.

Neid soovitusi kahjuks iga kord kasutada ei saa. Tihti juhtub, et astud eelmiselt autolt maha keset suurt maanteed, kuid edasi saama peab ka sealt. Sihtkoht on samuti väga oluline. Loomulik on see, et mida suurem asustatud punkt eesmärgiks, seda lihtsam on sinna jõuda. Väiksemate asulate puhul on kasulik samuti pigem linnade kaudu minna, kui jääda lootma väikestele otseteedele.

Kuidas käituda praamil?

Suurt väina ületades on hääletajatel tavaliselt kaks valikut. Lihtsam on minna vahetult enne sadamasse jõudmist autotekile ja küsida juba autodesse naasnud juhtidelt, mis on kahtlemata kindlam viis pealesaamiseks.

Teine variant sisaldab endas aga ka kerget füüsilist pingutust, mis kulub kindlasti ära igale küütijale. Nimelt tuleks vahetult pärast visiiri avanemist joosta kõikide autode ees sadamasse ja hakata seal praamilt mahasõitvaid autosid pöidlaga peibutama.

Viimane variant on riskantsem, kuna võib juhtuda, et pead jääma sadamasse järgmist praami ootama, kui plaanis on sõita kuhugi mujale peale Tallinna. Pealinna suunaga ei tohiks siiski probleeme tekkida. Praamisõidul soovitavad autorid siiski soojalt just teist varianti, kuna see on inimsõbralikum ja jätab autojuhile suurema vabaduse otsustada, kas ta tahab kedagi oma raske tööga teenitud autosse võtta või mitte.

Praamil juhilt sõitu paluma minnes võib hääletaja juhi panna ebameeldivasse olukorda, kus tegelikult tahaks üksi olla, aga ebaviisakas oleks ka abivajajale ära öelda. Ja isegi sellisel juhul, kui hääletaja on sunnitud sadamas järgmist praami ootama jääma, ei tohiks tujul lasta langeda või hakata autojuhte süüdistama.

Hääletama minnes võtab inimene endale suure riski ja usaldab oma saatuse täielikult autojuhtide kätesse. Alati peab arvestama, et ajakulu sihtpunkti jõudmiseks on etteaimamatu. Iga peatuv sohver on ingel, iga möödasõitev kõigest inimene, mitte kurat, kelle peale lõuata või tagantkätt pöidla asemel keskmist sõrme näidata.

Üksi või mitmekesi

Küsimus, mis alati kõiki hääletajaid vaevanud: mitmekesi on kõige soodsam? Siinkohal tuleb jälgida kahte olulist printsiipi: edasijõudmise kiirus ja turvalisus. Loomulikult saab kõige kiiremini edasi üksi, kuid mitmekesi on turvalisem. Mitmekesi liikudes on kolm inimest igatahes maksimum ja sel juhul võib liikumiskiirus olla üsna väike. Kasulikum oleks sellisel juhul jaguneda, üks läheb üksi, ülejäänud kaks koos.

Üsnagi oluline on ka hääletajate sugu. Üksiku tütarlapsena hääletades on võimalus, et mõni naisterahvas su peale võtab, õhkõrn. Inimese alateadvus valib võimalusel alati vastassoost hääletaja.. Seetõttu on väga kasulik, kui koos hääletavad poiss ja tüdruk. Üksikul tüdrukul on küll veelgi lihtsam edasi saada, kuid siiski on tegu väga efektiivse kooslusega.

Heledad riided toovad edu

Tähelepanu tuleb pöörata ka oma välimusele. Kasulik on välja näha võimalikult puhas, korrektne ja neutraalne. Arvatakse ka, et heledate toonide eelistamine riietuses toob edu. Võimalusel tuleks reisida koguka pagasita.

Suur teepervel poris seisev reisikott ei suurenda kindlasti pöidlaküütija atraktiivsust. Teada on, et sõjaväemundris noormehed on autojuhtide seas kuum kaup. Nii liigub mööda Eesti maanteid väidetavalt mitmeid noormehi, kes vormi spetsiaalselt hääletamiseks selga tõmbavad, omamata tegelikult sõjaväega mingit sidet.

Kui lõpuks on läinud korda auto peale saada, on järgmiseks dilemmaks see, kuidas juhiga käituma peaks. Teada on, et paljud võtavad hääletajaid peale selleks, et pika sõidu vältel kellegagi lobiseda. Siiski ei ole hääletaja asi vestlust alustada.

On ju palju ka selliseid juhte, kes ei taha, et neid sõidu ajal segatakse. Seega, hääletaja peab olema reageerimisvõimeline kõigele, mis juht ette paneb. Niisiis väljapakutud teemadel vestlust arendama, aga sobivusel ka ise teemasid välja pakkuma.

Hääletamise üks suuremaid kasutegureid on ka suhtlusoskuse parandamine. Nii areneb välja võime täiesti võõraste inimestega suvalisel teemal lobiseda. Enamasti minnakse aga tee äärde siiski mugavamate reisimisvõimaluste puudumisel. Kui näiteks bussisõit Kuressaarest Tartusse maksaks muidu 210 krooni, siis häälega võib vaid praamipileti ostes kohale jõuda 30 krooniga. Edasi-tagasi teeb see kokkuhoidu 360 krooni ulatuses.

Kokkuhoiul on oma hind

Alustades sellest, et iga inimene ei pruugi paduvihmaga maantee ääres külmetamistki üle elada ja lõpetades sellega, et astudes võõrasse autosse ei või kunagi teada, mis hääletajat ees ootab. Maailmas on palju perverte ja paraku meeldib neile seda teistele ka demonstreerida.

Näiteks on teada üks meesterahvas, kellele meeldib autoga sõita alasti. Kindlasti on tal nii mugav ja mõnus, kuid paraku on tal kombeks ka hääletajaid peale võtta. Sagedased on loomulikult igasugused sääresilitamised ja seksistlikud jututeemad.

Paraku on ajalugu näidanud, et mesijutust ja käigukangi asemel kõrvalistuja jalal käe hoidmise eest ei ole kaitstud ka juhiga sama sugu inimesed. Siit väike soovitus nn headele juhtidele: kui te juhusikult olete pervert ja arvate, et ei suuda seda sõidu jooksul varjata, siis parem ärge võtke teepervel külmetavat inimest peale. See ei tee teile kummalegi head.

Pöidlaküüt ei möödu sageli viperusteta nii hääletajatele kui ka juhtidele. Mõne juhi jaoks on paras segadus juba hääletamise alguski. Näiteks võttis üks julge Eesti tütarlaps välismaa suurlinnas valgusfoori taga seistes Eesti numbrimärgiga autot nähes südame rindu ning koputas küllaltki agressiivselt autoaknale ja palus end kodumaale sõidutada.

Ega vaesel autojuhil muud üle jäänud kui vapper üliõpilane masina peale võtta ning sõit võiski alata. Julge hundi rind on rasvane – neiu jõudis õnnelikult Eestisse.

Huvitavasse olukorda panevad hääletajaid ka juhid ise. Ühel noormehel „õnnestus” saada auto peale, kus nii juht kui selle sõber peagi uinumas olid. Nii pakkuski puhanud hääletaja end rooli kuni sihtkohani. Hääletaja rooli istudes jäidki juht ja tema semu silmapilkselt magama.

Kohale jõudes oli neid äratada paraku võimatu. Seega otsustas roolis istuv hääletaja veel natuke magajate külalislahkust ära kasutada ning ajas autoga sõites nii mõnedki asjad korda. Alles paari tunni möödudes, kui kõik sõidud sõidetud ning toimetamised tehtud, viis noormees auto ja lahke magava juhi parklasse, kus õnnestunud hääletamine-autojuhtimine selleks korraks läbi sai.

Kahjuks ei piirdu aga hääletamised vaid veidrate juhtumistega. Nii juhtide kui ka hääletajate seas leidub kurjategijaid. On teada olukordi, kus autojuht võtab pahaaimamatult peale sõbraliku ja jutuka hääletaja, ent juba paari kilomeetri möödudes muutub tore kaaslane relvastatud bandiidiks ning autojuhilt röövitakse nii sõiduk kui ka turvatunne.

Autost hääletaja ohtlikkust hinnata on aga võimatu. Samamoodi mängivad tulega hääletajad ise, kelle jaoks ka kõige ohutuma väljanägemisega auto saatuslikuks võib osutuda.

Lood kadunuks jäänud hääletajatest hirmutavad ning sunnivad paljusid pöidlaküüdist unistajaid siiski bussipiletit ostma. Kes aga julgebki hääletada, teeb seda ettevalmistunult. Ei tee paha üks väike „relv” taskus, olgu selleks siis pisargaas või mõni eriti terav küüneviil.

Tegelikkus aga kingib hättasattunud hääletajale vaid mõne minuti, mille jooksul autost loodetavasti pageda õnnestub. Kahjuks ei vasta tõele ka müüdid külateede ohutusest, sest kurva lõpuga hääletamisjuhtumeid pärineb sealtki.

Eestis on mitmete hääletajate reisid lõppenud väga kurvalt. Nad ei ole kunagi sihtpunkti jõudnud. See on fakt, mida ei tasuks kunagi unustada, enne kui maantee servas väljasirutatud pöidlaga kätt tõsta.

Väikene rahasääst ei pruugi väärt olla närvikulu ja vaimset piina, mille osaliseks võib saada ükskõik milline hääletaja. Kuna hääletamine on siiski kaht osapoolt nõudev protsess, ei tohiks muidugi ära unustada seda, et autojuht on küüditajaga võrdses olukorras – ka tema ei tea, kelle peale võtab.

Oleks äärmiselt kahju, kui mõni hääletaja rikub ebaviisaka, perversse või koguni vägivaldse käitumisega ära hea autojuhi igasuguse tahtmise veel kunagi kedagi tee äärest peale korjata. Hääletamine on nagu loterii, kus iga inimene saab võiduvõimalusi nii suurendada kui ka vähendada, või hoopiski pileti ostmata jätta, vältimaks võimalikku kaotusvalu.

Hendrik Kuusk, Marili Pärtel, Riin Aljas

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 116 korda, sh täna 1)