Üks vana mees on koju tagasi jõudnud

Üks vana mees on koju tagasi jõudnud

 

On üks imepäraselt kaunis suvepäev pärast pikka juunikuist vihmaperioodi. Oleme teel Kõruse külla Kuusiku tallu. Erich Puna juurde. Räägitakse, et sellest mehest tasub juttu teha. Rootsis elav mees on oma koduse koha, kus oli järele jäänud vaid vana maja vundament, nii korda teinud, et lust vaadata.

Tõsi ta on. Meil polnud võimalik eksida. Juba kaugelt paistis puude vahelt kena valgete aknaraamide ja nurkadega rootsi punasega värvitud majake… Just selline, nagu me neid Rootsi maakohtades oleme harjunud nägema. Väike ja armas. Ilma ühegi kühmuta avar õu on äsja niidetud. Ümber kenasti lapitud kiviaed, mis tagapool läheb üle perfektseks hirsaiaks.
Ja sealt ta tuleb, peremees ise! Selline väle ja vilgas. No mitte ei usuks, et mees tuleval aastal 80 täis saab.

Pärast pikka võõrsilolekut tuli Erich Puna esimest korda Eestisse 1992. aastal. Siis, kui Eesti taas vaba oli. Seni ei uskunud Erich ega ilmselt ükski võõrsil elav eestlane, et poliitika võib veel ükskord võtta sellise meeldiva pöörde. Ega uskunud ju kodueestlasedki. Aga see ime sündis ometi.

Kodutalus Kuusikul võttis Erichit toona vastu masendav vaatepilt. “Viimati oli siin elatud umbes kuuekümnendate aastate keskel. Majapalgid ja kõik see, mis viia kannatas, oli ära viidud… Sellest olid õuepeale jäänud pea poolemeetrised sügavad rööpad. Oma töö olid teinud metssead. Ainult maja vundament oli alles, seest võsa täis kasvanud,” meenub mehele esialgne kurbus ja masendus.

Visa töö tulemus

Selle tamme, mille all nüüd mõnusasti istume ja juttu puhume, on Erich kasvama jätnud mälestuseks. See oli kasvama hakanud majaplatsil ja peaks umbes 40 aastat vana olema. Kõrgust oma kümmekond meetrit. Ja üht kena kadakaküpressi, mis otse maja nurga juures ilutseb, pole Erich samuti raatsinud maha võtta. See kasvab nüüd välja laudpõranda seest.

Kõik see, mis meie silmale ilus vaadata, on paljude aastate visa töö tulemus. „Igal kevadel aprillis tulen ja sügisel lähen. Kõik need viisteist aastat.“ Erich räägib, et soetas enesele Rootsist väikebussi, mille sisustas esialgu elamiseks ja ööbimiseks. Nüüd alles kolmandat suve saab Kuusikul juba oma majas elada. „Ja hää tunne on küll. Süda on rahul.”
Linnud laulavad… Kui maja katuse alla sai, kolinud otsekohe ka pääsukesed sisse.

Maja projekti mõtles välja ja pani paberile Erich ise. Nõnda et see nagu valatult istub vana maja vundamendile. Ühes otsas väike saun ja tööriistakuur, keskel tammealune puhkeplats ja siis elumaja. Pealtnäha pisike, aga nagu selgub, piisavalt mahukas. Selles jätkub ruumi peremehele, Rootsis elavale õele ja tema perele ning sõpradelegi, kes külla tulevad.

Maja ehitamisel on Erichi sõnul olnud suureks abiks tema siinsed lähemad sugulased. Üks tema tädilastest elab siinsamas naabruses, Jürisu talus ja on selle Kuusiku koha kordategemisel kõvasti kaasa aidanud. Ja eks tema ja tema laste peale tuleb loota ka siis, kui Erich ise Rootsis on. Tänavu, kui ta kevadel esimest korda Kuusikule tuli, oli keegi tubli inimene juba muru püganud. „Ega ma tea tänase päevani, kes see hea inimene oli,” tunnistab mees muheldes.

Minek on selgesti meeles

Erich oli siis 16-aastane poisike. Oli 1944. aasta sügis, kui ta venelaste eest koos ema, isa ja vanema õega põgenes. Kodutalusse jäid vaid haige vanaema ja tädi.

„See kõik oleks olnud justkui eilepäev,” meenutab mees. “Oli oktoobri algus, ilm väga tuuline. Üks paadimees oli Rootsist tagasi tulnud, et oma perekonda ära viia. Aga tormiga oli alus viga saanud. Selle juures oli vaja sepatööd teha ja meie isa lubas nende paadi korda teha. Vastutasuks lubatud siis meid ka peale võtta. Sellel õhtul jäi minemata, sest torm oli liiga vali. Aga Kuressaare kohalt oli juba Vene lennukite müra kuulda. Hirm oli.

Risk liiga suur, et ootama jääda ilma paranemist. Õhtul pimedas hakkasime minema. Algul oli see asi ikka väga dramaatiline – lained olid väga suured.

Kõik kohvrid ja pakid, mis kaasa võetud sai, tuli üle parda visata… Õnneks hommikuks meri vaikis. Oli paks udu. See tuli meile kasuks. Nii me Gotlandi randa jõudsime…” Erich jääb mõttesse… Põgenikud suunati laagrisse ja see kestis veebruarini 1945. Sealt edasi saadeti eestlased talutöödele.
”Mõtlesime tookord, et see kõik on ajutine, et kahe-kolme aasta pärast oleme kodus tagasi.” Aga see ajutine äraolek venis teatavasti ütlemata pikaks. Erichi Punale 48 aastaks.

Metsatöömasinate insener

Erich elab Rootsi väikelinnas Gävles, mis asub 170 km Stockholmist põhja pool. Seal on tal linnaservas oma maja ja pirakas krunt, mida annab korras hoida.

Praegu on mees pensionil, aga oma elutöö on ta teinud metsatöömasinate insener-konstruktorina. Jätab tagasihoidlikkusest mainimata, et oli lausa ühe väikese disainifirma president. Selles firmas tehti jooniseid-konstruktsioone saeveskitele ja metsatöömasinatele, mida müüdi üle maailma. Nii on Erich mööda ilma palju ringi sõitnud.

Töö tõttu on tal tulnud elada pikemat aega Kanadas ja Ameerikas. Ameerikas elas ta ühes väikelinnas nimega Portland. „Sealne elustiil aga ei passinud mulle mitte sugugi. Kanadas, seal oli teine asi. Seal olid sugulased ees ja väga tugev eestlaste kogukond.”

Hariduse saamiseks tuli kõvasti vaeva näha

Mis puutub kõrgemasse inseneriharidusse, siis märgib Erich kohe ära, et ei seda kantud seal Rootsis talle sugugi kandikul kätte. Selle jaoks pidi ikka kõvasti vaeva nägema. Enne Rootsi minekut oli noormees kaks talve käinud Saaremaa ühisgümnaasiumis. Paraku polnud selle haridusega võõrsil midagi peale hakata. Et Rootsis ülikooli minna, tuli enne teatud eksamid sooritada ja gümnaasiumi lõputunnistus kätte saada.

„Rootsis gümnaasiumi minemiseks olin ma aga juba liiga vana ja keelt ka ei osanud. Tuli kõigepealt tööle minna, et raha saada. Töö kõrvalt lõpetasin tehnikainstituudi ja eksternina Stockholmi eesti õhtugümnaasiumi,” jutustab Erich. Õpimaraton lõppes alles 1957. aastal – mees sai kätte Göteborgi ülikooli inseneridiplomi. See amet on andnud talle leiva lauale kogu eluks. Ja põneva ning seiklusrikka elu peale selle.

Viina oma tarbeks pole ostnud

See, kuidas Erich Puna praegu välja näeb, paneb iga mehe kadestama. Nii sportlik. Selgub, et paar-kolm korda nädalas käib mees tervisejooksu tegemas, talvel suusatamas. Nii juba mitukümmend aastat.

See on komme, mis omal ajal noorte kolleegide õhutusel sedavõrd külge kasvanud, et ilma enam lihtsalt ei saa. Lisaks sellele veel igati tervislikud eluviisid. See tähendab, et ei viina, ei suitsu, ei naisi…

„Olgu nüüd selle viimasega kuidas on, aga viina oma tarbeks pole ma mitte ostmas käinud. Ja suits pole ka minu juurde kuulunud,” muheleb mees.

„Peret mul ei ole, sest ma pole ju paigal püsinud. Olen liiga palju mööda ilma ringi rännanud.” Rootsis on Erichil aga õde ja tema pere, kellega tihedalt läbi käib.

Kõva kalamees

Kalavetel käib Erich Rootsis koos õemehega. Kõrusel olles põhiliselt koos tädipojaga lestal. Eilegi tegi ise ahjulesta. Ja see tuleb välja täpselt nii, nagu ema kodus vanasti tegi. Järgmine projekt, mis siia Kuusiku õue tulema peab, on ilmselt üks kena väike suitsuahi.

“Siin Kõrusel on aga selline lugu, et rannatee on lastud ära erastada ja nüüd pead teise inimese õuest läbi käima, kui merele tahad. Ma ei saa küll aru, kuidas selline asi sai juhtuda,” imestab Rootsimaa mees. Kala on aga tema meelest siinsetes vetes hulga rohkem kui Rootsis.

„Meiesugustel hobikalameestel on Rootsis kalaretk hoopis pikem. Stockholmi saarestikus ei tohi ju kala püüda. Tuleb minna avamerele, see on kaunis pikk tee. Aga sealt saame lesta, kevadeti räime ja kilu.” Erichi sõnul vabas vees oma tarbeks kala püüdes Rootsis mingit luba vaja ei ole. Kui aga tahad püüda spinninguga ja vääriskala, siis tuleb osta kalastusluba.

Pole vahet, elad sa Rootsis või Eestis

Kui Erichi pere kodumaalt lahkus, oli Kõruse külas 400 elanikku. Nüüd on järele jäänud vaid 19. Jaanipäeva aegu oli Tagala kooli kokkutulek. Tema oli oma klassist ainukesena kohal. Kui Erich Tagala koolis käis, oli maja äsja valmis saanud. Vaata et maakonna ilusaim ja vägevaim kool. Nüüd tukub see vana maja kurvalt, räsitud ja väsinud…

Eesti elu on Erichi meelest aga jõudsasti edasi läinud. „ Areng on olnud tohutu ja nüüd on siinne elu ju täiesti normaal-ne. Pole enam vahet, oled sa Rootsis või Eestis. Ainult ökonoomiliselt võiks see asi siin veel pisut edasi minna.”

Paari päeva pärast sõidab Erich taas Rootsi. Oma koju. Suvi hakkab ju selleks korraks otsa saama.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 206 korda, sh täna 1)