Jumalikud helid Pöide vanas ja väsinud kirikus

Jumalikud helid Pöide vanas ja väsinud kirikus

 

Laupäeva õhtul oli Pöide kirikuesine plats niidetud ja parklas mõnikümmend autot. Kella seitsmeks oli end seadnud kuulama Liis Lulla (pildil) soolokontserti flöödil ligi sada muusikasõpra.

Kiriku uksest sisenedes hakkas esmalt silma selle ajast puretud olek. Vana ja väsinud hoone aga üllatas mind sel õhtul.

Avaras saalis istusid kuulajad kahes reas pinkidel, nende ees ootas „lava”, kus kahel pool punaste gladioolidega ehitud vaasid ja hämar küünlavalgus. Pärast kirikuõpetaja tervitussõnu tutvustas õhtu läbiviija Liisi klassiõde Maarja Kindel noore flötisti muusikalist tausta ning seda, mida kohe-kohe kuulata saab.

Ja siis ta tuli… Liis kõndis rahva ette kaunis õhulises õhtukleidis, istus ning hakkas mängima.

Meie, kuulajad, vajusime puupingil mugavamalt istuma ning teekond muusika fantaasiailma oligi alanud.

Bach, Debussy, Telemann – kõik tuntud klassikud. Muusika, mida Liis esitas, kõlas suursuguselt, kaugeleulatuvalt ja mõtlemapanevalt. See oli nagu taust mõtetele, mis läksid rändama: lapsepõlvemälestustes, ammunähtud filmides, piltides ja hetkedes, milles peidus helged tunded.

Publik võttis kontserdi vastu vaimustusega. Peast käis läbi mõte – kahju, et see vaid tunni kestis. Märkasin teiste seas Liisi esimest muusikaõpetajat Tiiu Maripuud ja küsisin, millised on tema tunded, kui nüüd oma õpilast esinemas näeb.

Liisi esimene muusikaõpetaja Tiiu Maripuu:
Mul on väga hea meel kõigepealt, et ta Eestist ära läks – Amsterdami, mis on üks suuremaid ja paremaid keskusi Euroopas, mis flöödimuusika jaoks üldse olla saab. Praegu kuulasin teda ja mõtlesin, kui palju erinevaid väljendusvahendeid on ta juurde saanud – ma ei kuule niisugust asja meie flöötidel, kuigi üldiselt on meil väga hea flöödikool, aga ikkagi ma ei kuule niisugust variatsioonide rohkust ja tämbrivariante.

See, kuivõrd keerulisest muusikast ta leiab sisu ja kui palju ta võib sellest välja mängida, on midagi sõnulseletamatut. Eriti kui mõelda, et ta on pärit siitsamast väikeselt saarelt, kus kultuurielu on ikkagi kitsas, võrreldes suurte metropolidega.

Ma olen algusest peale ütelnud, et see laps läheb maailma. Ja ta läheb ka. Ühest küljest on mul nii hea meel, et tal hästi läheb, ja teisest küljest kahju – ta läheb nüüd ära ja kui sageli me teda edaspidi siin näeme, on iseküsimus. Loodan, et ta ka tulevikus leiab sageli tee siia.

Liis alustas Kuressaare muusikakoolis 6-aastaselt, hakates õppima plokkflööti. Samuti osales ta vanamuusikaansamblis Rondo. Huvi flöödi vastu tekkis muusikul juba lapseeas. „Ma mäletan, et lasteaias oli mingi näidend, kus ma pidin olema Metsavana, kes mängis plokkflööti. Ma siis veel ei osanud seda pilli, võib-olla see andis mingi tõuke. Mõtlesin, et läheks õpiks ka,” arvab Liis tagantjärele.

Muusikakeskkoolis lõpetas Liis kaks eriala, nüüd keskendub ta aga flöödile. Amsterdami konservatooriumi II kursuse tudeng tunnistab, et on aastaga väga palju juurde õppinud. „See on ikka täiesti teine maailm. Seal on tase hoopis midagi muud kui meil. Ja muidugi õpetajaid on seal rohkem. Amsterdam on üks kesksemaid linnu Euroopas, kus muusikat õppida,” ei leia Liis piisavalt kiidusõnu oma praeguse kodulinna kohta.

Pöide kirikut võib nimetada ka Liisi kodukirikuks, sest just Pöidel asub tema maakodu. Mõte sealses kirikus kontserti teha mõlkus tal meeles juba varem.

„Selle kiriku akustika ja kogu see kirik iseenesest on nii suurepärane,” kiidab Liis ning lisab, et sai kirikuõpetaja üsna kergelt nõusse, et seal kontserti anda. See oli tal teine soolokontsert Eestis sel suvel. Esmakordselt võis teda sel suvel kuulda Haamerite majas 16. augustil.

Mis Liisist aga edasi saab? Pärast bakalaureuse kraadi omandamist tahab ta magistriõppesse minna ning siis veel mõnda aega maailmas ringi vaadata. Ja kes teab, ehk tuleb ta siis ühel päeval jälle pisikesele Eesti saarele kontserti andma. Loodetavasti siis juba uhkelt renoveeritud ning kaugele kuulda-märgata Pöide kirikusse.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 37 korda, sh täna 1)