Kui maja variseb ja silda pole

Kui maja variseb ja silda pole

 

Kui bussitäis Islandi vabatahtlikke päästjaid möödunud laupäeval Kaitseliidu Saaremaa maleva õppebaasi jõudis, tabas neid tõeline üllatus – bussi pidasid kinni laigulistes mundrites kaitseliitlased, automaadid käes. Kõik islandlased pidid ükshaaval bussist välja tulema ning dokumenti näitama.

Islandlaste nägudelt peegeldus hämming, sest neid ei olnud keegi sellise vastuvõtu eest hoiatanud (ka see käis õppuse stsenaariumi sisse).

Kontrolliti kõiki, nii külalisi, ülemusi kui ka teenistuskaaslasi, sest päris vaenlaste ja pättidega seekord õnneks tegemist teha ei tulnud.

Siiski oli eriti Islandilt tulnud kodanike isikute tuvastamine kaitseliitlastele paras pähkel, sest polnud nad ju enne mitme pildi ja nii kummaliste nimedega passe oma silmaga näinud. Katsu sa kokku panna nimekirja dokumendiga, kus reas 3–4 nime, mis kõlalt ja kirjapildilt sugugi klappida ei taha.

Et hoida ära maradööritsemisi

Siiski läks kõik hästi ning – olgu kohe alguses ära öeldud – bussitäis islandlasi ei tulnud saarele sugugi mitte kurjade kavatsustega. Nende eesmärk oli osaleda Eesti–Islandi päästemeeskondade ühisõppuses Tehumardi 2007, et harjutada koos tegutsemist kriisisituatsioonis.

Kaitseliit oli harjutusele osalema kutsutud selge suunitlusega – kontrollpunkti-harjutusega õpiti kaitsma valveta jäänud objekte maradööride eest. Nii selgitas ajalehele õppuse kontrollpunkti ülem vanemseersant Meelis Loel.

Väravast ei pääsenud läbi keegi, kel puudus sissesõiduluba, kelle auto- või isikudokumendid äratasid kahtlust või kelle sõidukist leiti midagi keelatut. Loeli sõnul otsiti relvi, alkoholi ja narkootilisi aineid. Et päris elus kurikaelad eriti sõbralikult ei käitu, mängiti õppuse käigus läbi ka seaduserikkujate läbiotsimine – käed raudu ja kõhuli maha.

Õppus nagu päris kriis

Tehumardi 2007 stsenaariumi kohaselt olid Lääne-Eestit tabanud merevee tõus ja tugevad tormituuled – umbes samasugused nagu 2,5 aastat tagasi jaanuaritormi ajal. Eriti hullud olid purustused Sõrve säärel. Kokku on varisenud üks elumaja ning purunenud ka Salme jõe sild.

Saarlastele tõttavad appi operatiivstruktuurid mandrilt, kes siis aitavad otsida ja päästa inimesi varingutest ning toimetada kannatanuid üle jõe asuvasse päästjate meditsiinirühma poolt korraldatud välihaiglasse.

Kaks „päästmist“ mängiti aga ka läbi. Kallemäe vanas nõukogudeaegses sõjaväeosas oli kannatada saanud elumaja, kust tuli välja tuua inimene, ning Sõrve säärel oli üks kaitseväelane lõhkeainega tublisti jalga vigastanud ja tuli transportida Salme koolis asuvasse välihaiglasse.

Olgu algatuseks ära öeldud, et mõlemad kannatanud jäid õnneks ellu, ehkki päästmisel tuli ette ootamatusi.

Näiteks hakkas Kallemäe vanal majal sein lausa laiali pudisema ning esialgse aknast päästmise asemel tuli kasutada ust. Teise kannatanu puhul läks päris tükk aega üle Salme jõe köitest ülepääsu rajamiseks. On ju ühel pool jõge puud, teisel aga mitte ning teise jõekalda jaoks tuli kohale sõidutada suur päästemasin (mis õnneks oli just sellel pool jõge).

Ütle oma PIN-kood!

Kuidas läks aga viga saanud sõjaväelasel, kes koos kaaslastega lõhkeainet „näppis“ ning siis tõsiselt jalga vigastas? Kannatanu, keda mängis kaitseliitlane Sergei Latkin, elas temaga tehtava kenasti üle.

Kõigepealt jalg lahasesse, siis mees spetsiaalse oranži raami peale, rihmadega kinni ning haigla poole teele. Arvake ära, kus? Suure reisibussi pagasiruumis. Et aga haiglasse jõudmiseks tuli ületada jõgi, läks enne sellest ülesaamist tunnike aega, sest kõik köied pidid kandma.

Enne Sergeid saadeti üle jõe veel kuus päästjat, kes jaksanuks kannatanu köitelt ka maha võtta. „Kuule, anna oma pangakaart ja ütle PIN-kood, ega sa nagunii siit elusalt üle saa. Kus su autovõtmed on? Sa kodustele tahad midagi edasi öelda?“ „lõbustasid“ sõbrad Sergeid, kes oma lahasega üle jõe pääsemist ootas. Ja oh imet, pärast köite külge kinnitamist liugleski kannatanu üle jõe. Täitsa tervelt ja kuivalt.

Kuid sellega ei olnud tema „kannatused“ veel lõppenud, sest välihaiglas ootasid teda ees kiirabitohtrid, kes asusid Sergeid „ravima“. Kanüül veeni, EKG ja kõik muud võimalikud ja võimatud meetodid, täpselt nii nagu päris. Õnneks pääses mees päris kipsist.

Õppuste koordinaatori

Rivo Salongi sõnul ei olnud Tehumardi 2007 mõeldud kontrollõppusena, vaid selle käigus veel õpiti – nii koostööd kohapealsete tegijatega kui ka raja tagant tulnud abiga (st islandlastega).

Kui Eesti Päästemeeskond on osalenud nii Kagu-Aasias tsunami, Pakistanis maavärina kui ka 2005. aasta tormi Gudrun tagajärgede likvideerimisel Eestis, siis teised õppustel kaasa löönud üksused nii kõva praktikat saanud ei olnud. Õppima ja harjutama aga peab, sest iial ei tea, mis vingerpussi ilmataat mängida võib ning milliste kriisidega rinda tuleb pista.

                                                                                                       

Mis eristab Eesti ja Islandi vaba tahtlikku?

Islandi vabatahtlik muretseb endale varustuse ise, Eesti vabatahtlik peaaegu ise.

Õppustel käimine on mõlemale prii.

Kui tuleb aga kriisiolukord ning peab välja minema, võib islandlane jätta tööpingi seisma ja minema söösta, meie vabatahtlik peab ent arvestama tööandja heasoovlikkusega (pole harvad juhused, kus veel koolipoisi staatuses kaitseliitlane saab metsatulekahju kustutama minnes kirja põhjuseta puudumise).

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 46 korda, sh täna 1)