Olla põllumees ei tähenda pelgalt vaid toota

Olla põllumees ei tähenda pelgalt vaid toota

 

Selliste sõnadega iseloomustas end kokkuvõtlikult Kihelkonna kandi põllumees, mahepõllunduse maaletooja Aivar Kallas.

Kallase sõnul seisneb tema „põllumehe filosoofia“ selles, et kunagi pole ta olnud n-ö puhas tootja. Taasiseseisvunud Eestimaa probleemiks ongi ehk olnud see, et meie põllumajanduses on olnud liialt palju neid, kes kogu energia vaid tootmisele on kulutanud, mistõttu muu, mis turumajandusega paratamatult kaasneb, on neil paratamatult kahe silma vahele jäänud.

„Mäletan aega, kui minust 1989. aasta lõpus täielik talumees sai,“ meenutas Kallas. See oli aastal 1989, mil kolhoosiaeg lõppema hakkas ja uue taluseaduse alusel oli võimalik endale rohkem maad saada.

„Tookord ütlesid Kihelkonna poe juures seisvad papid mulle nii: „Sa, Kallas, oled ju kehalise kasvatuse õpetaja, mida sa, mees, sellest põllumajanduse värgist ka jagad? Ei tunne sa traktorit ega oska ka põldu künda. Vaata, see Albert seal, kes oma elu on kolhoosis olnud, on sündinud põllumees!“

„Vastasin neile: „Olge mehed rahulikud. Need asjad õpin ma kiiresti ära. Ja pidage meeles – põllumajanduses, nagu majanduses üldse, pole oluline mitte vaid toota, oluline on ka osata oma toodang maha müüa. Kui oskad küll toota, kuid ülejäänud osas oled möku, siis ei tulegi midagi.“.“

Aivar Kallase arvates on aeg ja praktika tema filosoofia õigsust kinnitanud. See aga tähendab, et pärast taasiseseisvuse saavutamist polnud Eestimaa põllumajanduse probleemid tekitatud mitte niivõrd meid ümbritsevate olude poolt (näiteks Tallinnas asuva Mart Laari valitsuse poliitika), kuivõrd põhjustatud kolhoosikorraga harjunud põllumeeste endi suhtumisest.

„Tänaseks ongi suurem osa nendest meestest, kes, mutrivõti käes, oskasid vaid traktorit parandada ja põldu künda, oma ettevõtmisest loobunud,“ rääkis Kallas. Probleemid tekkisid sellest, et neil jäi kõik ülejäänu, mis turumajandusega paratamatult kaasas käib, tähelepanuta.

„Täna peab põllumees olema veel ka osav müügimees, tal peab olema oskus kliendiga suhelda, ta peab oskama oma toodangule reklaami teha ja veel on tuhat muud asja, mida pead oskama,“ on Kallas veendunud. „Kuid need, kes suutsid tootmise kõrvalt ka selle ülejäänu selgeks õppida, nemad on Eestimaa tänases põllumajanduses suutnud end vee peal hoida. Vaid tootmise propageerijad on omadega põhjas ja siirdunud tagasi riigitööle.“

Kinofilm andis impulsi

Aivar Kallas on sündinud ja kasvanud Kuressaare linnas. Oma põllumajandusse siirdumise põhjustest räägib ta järgmist: „See oli 1979. või 1980. aastal. Õppisin siis Tallinna pedagoogilises instituudis kehalist kasvatus. Tookord tuli ekraanile üks film – venelaste ja soomlaste koostööna valminud komöödia „Tuletikke laenamas“.“

Selle filmi viimane kaader on selline, kus tuntud vene näitleja Jevgeni Leonov istub koos oma eidega sauna taga, rüüpab õlut ning samas pistab lehm pea üle aia. „Kui seda nägin, siis tekkis unistus ja mõtlesid: no on alles elu! Seejärel otsustasingi oma unistuse täita,“ rääkis Aivar Kallas.

Möödus vaid viis aastat ja 1984. aastal ostiski Aivar Kallas koos abikaasa Monicaga Kihelkonna vallas asuva Sülla talu, millest tänaseks on kasvanud Sülla ökotalu. Esimesed viis-kuus aastat möödusid kui ettevalmistus teadlikuks põllumehe ametiks.

Sel ajal tegeles ta peamiselt pullide kasvatamisega, mis oli nõukogudeaja lõpu põllumajanduses kõige rentaablim ettevõtmine – vaid kahe pulli üleskasvatamisega võis teenida enam kui kooliõpetaja terve aasta jooksul.

Aivar Kallase enda sõnul oli ettevalmistusaeg ühtlasi hoovõtt edaspidiseks. „Tunnistan ausalt – ega ma sellest põllumajandusest alguses tõepoolest midagi suurt teadnud, toimisin vaid katsetamise- eksimise meetodil,“ tunnistas ta.

Teadlik põllumehe elu algas aga aastail 1989–1990, sest siis tuli taluliitu astumine ja pooleaastane õpinguperiood Rootsis, kus Kallas Rudolf Steineri* seminaris biodünaamilist põllumajandust tudeeris. Edasi aga järgnes mahepõllunduse edendamine Saaremaal ja kogu Eestis. Täna on Aivar Kallas jõudnud juba nii kaugele, et ta ise ei pea end enam pelgalt vaid talupidajaks.

„Talu on vaid üks osa minu tegevusest. Pigem ütleksin, et olen põllumajandusega seotud ettevõtja ja mahepõllunduse arendaja üldse. Nii näiteks on ka see restoran, kus me praegu asume (meie vestlus toimus Kuressaare külje all asuvas restoranis Saaremaa Maheköök – U. K.), üks lüli minu ettevõtmistest ja ökoloogilisest mõttelaadist.“

Aivar Kallase peres kasvab kolm last: tütred Liise ja Miina ning poeg Jaagup. „Ratsutada oskavad nad kõik,“ räägib Kallas uhkusega, kelle üheks hobiks kõige muu kõrval on ka hobusekasvatus. Praeguse seisuga võib aga öelda, et poeg Jaagup on isa jälgedes astumas – noorele eale vaatamata omab ta Kärla vallas 50 hektari suurust talu.

Rudolf Steiner (1861–1925) – austria filosoof, kultuuritegelane, pedagoog jne, biodünaamilise põllumajanduse arendaja.

EELK Kihelkonna Mihkli koguduse õpetaja Rene Reinsoo:

Tunnen Aivar Kallast üle kahekümne aasta. Aivar on olnud ikka valmis uutest ideedest kinni haarama ja kui ta midagi käsile võtab, siis teeb seda sportliku huviga.

Samas hindab Aivar ka eelmiste põlvkondade elutarkust ja kogemusi ning on koos abikaasa Monica ja lastega rajanud endale kauni maakodu. Aivari keskkonnateadlikkust näitab tema suur huvi mahepõllunduse vastu ja selles valdkonnas on tema haare jõudnud Kihelkonnalt palju kaugemale.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 221 korda, sh täna 1)