Raivo Kabur muretseb järelkasvu pärast

Raivo Kabur muretseb järelkasvu pärast

 

Pöide valla Ula küla Mutsi talu peremehel Raivo Kaburil on parajasti käsil sügiskünd, kui temani jõuab teade, et teda on esitatud kandideerima aasta põllumehe tiitlile. „Keegi teeb küll nalja,” arvab mees ja lisab, et tema on nii väike tegija ja kindlasti on temast palju tublimaid ja silmapaistvamaid põllumehi.

Mutsi talu laudas on 18 lehma, piima annab neist 11. Kogu muu põllupidamine käib lehmade ülalpidamise nimel ning üldjuhul saadakse oma perega hakkama. „Hooajatöödel mul ikka käib abilisi,” märgib taluperemees, kes vaatamata oma majapidamise „väiksusele” on suutnud 15 aastaga muretseda endale ka kõik vajaliku tehnika ja seda mitte eurotoetuste, vaid pangalaenude toel. „Ma ju nii väike tegija,” kordab Kabur ka eurorahade saamise võimalikkuse kohta.

Mutsi talul on maad 34 hektarit, kuid talupidamiseks renditakse põllumaid juurde. „Aga see on üks kahtlane asi, sest kunagi ei või kindel olla, mis niimoodi tuleval aastal saab,” arutleb Kabur, tuues näite, et alles ta pidi ühest põllumaast loobuma, kuna see lihtsalt oli vahepeal omanikku vahetanud ning uutel omanikel olid maaga omad plaanid.

Raivo Kabur ütleb, et jõukaks ta oma majapidamisega pole saanud, kuid ära juba elab, ning lisab, et 15 aastaga, mis ta Mutsi maadel on mütanud, on elu ikka kergemaks läinud küll – kas või tehnika osas. Stabiilsus on tulnud.

„Kui uue Eesti aja alguses oli meil vallas 60 taluseltsi liiget, siis praeguseks on neid alles jäänud alla kümne,” iseloomustab mees aastatega toimunut. „Alguses võeti usinalt maid tagasi ja alustati, siis oli rohkem entusiasmi, kuid ainult sellega asju ei aja,” märgib Kabur, kes tuli samuti entusiastlikult 1992. aastal emakodu taastama, algul küll EPT töö kõrvalt, kuid otsustas üsna pea paikseks jääda. „Ise olen pärit siit kaheksa kilomeetri kauguselt Uuemõisast,” sõnab ta.

Siiski on üks asi, mis muidu nii optimistlikule Mutsi talu peremehele muret teeb, see on järelkasv. „Tüdruk õpib ametikoolis dekoori ja poiss teenib praegu Kuperjanovi pataljonis aega,” märgib ta, lisades, et vaevalt lapsed tema tööd jätkata tahavad. Äkki lapselapsed? „See on nii kauge tulevik,” ohkab 43-aastane mees, kes sinnamaani veel mõeldagi pole julgenud.

Tegelikult on Raivo Kabur aga kohapeal aktsepteeritud kodanik. Ta on mitu satsi olnud vallavolikogu liige. Praegu on ta enda kanda võtnud Ula külavanema ameti ning juba päris mitu aastat on tema kanda ka Orissaare kaitseliidu tegevus (ta on ka Kaitseliidu Saaremaa maleva juhatuse liige).

„Mõni aasta tagasi sai meie talu ka peaministrilt ilusa kodu lipuviiru,” märgib mees tagasihoidlikult. Samamoodi, nagu ta räägib kõikidest oma tegemistest. Muide, Tornimäe meesansamblis on Kabur olnud aastaid üks kandvaid jõude. „Isetegevuslasi meil siin küll jagub, kuid enamik neist on keskealised ja vanemad inimesed. Ei tea, on see ajastu märk, et noored ära lähevad, järelkasvu pole kuskil näha,” arutleb ta.

Kaitseliitlasele Kaburile meeldib aga seltskond ja mõtlemisviis, mis organisatsioonis olemas. „Kui asja vastu huvi on, on tore mõned korrad aastas kodust välja saada,” ütleb ta. „Ja kes see ikka su kodu, naist ja lapsi kaitseb kui mitte sa ise,”. Kaitseliidu liige on Kabur aastast 1993.

Tiit Stint, endine naabrimees:

Raivo on tubli ja tore mees, ta on asja ajanud algusest peale ning alustades päris tühjalt kohalt on teinud ära väga suure töö ja tal on praeguseks tore toimiv väiketalu. Ja kes teeb, see jõuab, Raivot jagub igale poole – ta on külavanem, isetegevuslane ning tubli kaitseliitlane.

Kapten Toomas Luik, Kaitseliidu Saaremaa maleva pealik:

Raivo Kaburi suguseid aktiivseid ja teha tahtvaid inimesi võiks palju enam olla, selliseid, kes viitsivad asju ajada ja ise teha. Ta teeb alati natuke rohkem kui teised ning tema sõnal ja tegudel on kaalu. Ikka on lihtsam öelda, et ei, ma ei saa, mul lehmad lüpsta ning muud kodused toimetused tegemata. Raivo selline ei ole, tema tuleb ja tema saab.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 146 korda, sh täna 1)