Siidilipp ja hõbepurjed…

Siidilipp ja hõbepurjed…

 

Teismelise saarlase pärilikus kihus olin oma sooviavalduse saatnud Tallinna merekooli. Aga kui sealt vastust ei tulnud ja 1948. aasta juba sügise lävel komistas, tõin koolituspaberid Kuressaarde.

Kuressaare ei olnud enam merekoolilinn, aga seal leidus pärast sõda ehitustehnikum. Gümnaasium ei tulnud emaga isegi mitte jutuks, sest hiljutises Sõrve sõjas olid kodutalud maatasa ja inimesed paljaks tehtud. Tehnikumi stipendium jättis vähemalt lootuse hariduse ligi pääseda. Ka merest ei olnud ma eriala vahetusega esialgu kaugenenud.

Kuressaare jäi neil aastail ikkagi vanaks merelinnaks. Veel võisime lahesopis suplemas käia ning luitunud ja kiiva kiskunud jahtklubihoone taga roostunud randade-laidude vahel liuglesid kiiljahid. Läks mõnikümmend aastat ja laht jäi jahtidele madalaks, jahtklubi lõhuti. Niinimetatud sotsialistliku suurtootmise kohaliku lipulaeva – lihakombinaadi – heitvete batsillid tulid lauluga mööda Põduste jõge alla ning sõid viimasedki inimesed supelrannast välja.

Nüüd on igal pool muidugi puhastid ja tragi linnavalitsus juba süvendanud lahte jahtidele ja suplejatele. Lahe ääres on uus, Pärnu sadamaomanikega kahasse ehitatud jahisadam. Ja meie omaaegsel kolmikul – Valentin, Otto ja mina – on tehnikumi päevil ette võetud Pärnu purjereisi lugu siiamaani omast käest.

Nagu juba vihjatud, ei tähendanud linna õppima tulek noorele sõrulasele merest eemaldumist, pigem vastupidi. Lapsepõlve randa Lõpe lahe ääres tuli kodunt ju oma paar kilomeetrit. Ja poolsaare veepiirile olid siis juba NLi piirivalvurid kündnud musta mulla riba ning soldatid näitasid ettevaatamatutele randlastele eemalt-kaugelt püssi…

Kuressaare tehnikumi raudväravast jäi lahesopini kõigest kakssada meetrit. Õppetööks sobitatud vana hoone paiknes otse põlise lossipargi ääres ja küllap meenutas ta noorte tugevate jalgade all ägisedes paremaid aegu ning auväärsete patisakste mõõdetud samme. Maja endisest ilust kõnelesid rikkalikud puitpitskaunistused.

Tehnikum oli meile, eriti maapoistele kõik. Linnalastele jäi ju veel kodu ja sealne elu, kohustused ja varasemad huvidki, mis vahel koolitööga pahuksisse kippusid. Tehnikumi argipäevavankrit vedas suuri sõnu ja järske liigutusi tegemata meie meelest erakordne isiksus.

Direktor Eduard Pukk oli vaieldamatu autoriteet küllap kõigi silmis. Tema oli olnud Saaremaa gümnaasiumi rajaja ja selle direktor kogu Eesti iseseisvuse aja. Kuni uus võim ta lahti laskis. Ta oli tsaariväe ohvitserina Esimeses maailmasõjas 1916 haavata saanud ja mobiliseeriti koos jalga toetava kepiga 1941. aastal ka punaväkke Teise maailmasõja tarvis. Ehkki jäeti lõpuks siiski rindeüksusesse määramata ja Uuralites töötanud ta raiemetsas ja hiljem ka koolis. Nüüd oli ta m e i e direktor.

Ta oli väga hea õpetajagi mitmes õppeaines ja paljudele poistele sõtta jäänud isa eest. Temast jäi meiega ütlus, et haridus on inimesele midagi väga olulist, niisugust, mida temalt keegi võtta ei saa ja mille võib endaga igale poole raskusteta kaasa viia. Sõja ajal maha põlenud gümnaasiumi varemetes taastas Eduard Pukk kohe võimla. See valmis poiste praktikatööna.

Tehnikumi õpetajate hulgas oli teisigi, keda nende tegevusalal on arvatud Kuressaare, õieti kogu Saaremaa võrdkujuks või enamakski. Meie koolis sai oma inimeseks Tallinnast ideoloogilistel põhjustel peletatud eesti rahvatantsumemm Anna Raudkats. Joosep Aavik, suure keele-Aaviku onupoeg, üldtuntud koorijuht ja muusika looja, õpetas meie kursusele saksa keelt ja juhatas tehnikumi laulukoori.

Tema töö linna muusikaelus, laulupäevadel oli üldteada, kuid sellal oli punane kord temagi juba kultuuritegelaste hulgast maha kandnud, varakate vanemate majast kitsale kommunaalpinnale tõrjunud ja tema töötamisvõimalusi igati piiranud.

Sellest hoolimata liikus ääretult tagasihoidlik Joosep Aavik nii ahistajate kui meie, õpilaste hulgas muutumatu häbelik-heatahtliku naeratusega.
Vist olime teisel kursusel, kui ta kutsus meidki oma uude ülelinnalisse noorteorkestrisse, mis kogunes linna teise tähtsama õppeasutuse, keskkooli saali, kus tavaliselt olime käinud palli mängimas.

Meie kolmik, kõigil kaptenikõnnakuga Otto kombel ilmselt meri põlvini, läksime valima pille, mida ükski seni polnud käeski hoidnud. Valentin võttis kõhklemata vägeva saksofoni, mina tema eeskujul samuti ja Ott, meist kõige sihvakam pillimees, kahmas laualt millegipärast kõige pisema – oboe.

Ühist oli instrumentidel ehk niipalju, et hakkasime ühtviisi defitsiitseid lesthuulikuid otsima. Proovisime Valentiniga neid mingist pillirookepist lõigata ja käisimegi mõnda korda orkestriproovis, kus omatehtud puine huulikulest ja kehv nooditundmine meie muusikatundmusi kõvasti kärpisid. Vist oli siiski Valentin see, kes oma visaduses kõige kauem saksofoniga mässas ja ühel koolipeol koguni valsi klaveri saatel maha mängis.

Mispeale isegi ehitusmaterjalide õpetaja oma tunnis sündmust mainis. Et nojah, olgu pealegi saksofoon, mis ainult ühte, lehmahäält tegevat. Meie ei teadnud siis midagi nõukogude muusikapoliitikast ega olnud vana õpetajagi mingi ärapõlatud „lääneliku“ pilli poliitiline vastane. Temas kõneles ilmselt ehitusmeistri enda maitse.

Matemaatika- ja erialatundide peavaevamisi ning joonestuslaua kohal küürutamist vaheldasime üsna ohtrate võimlatreeningute ja võistlustega. Poliitikast me ei innustunud ega rääkinud. Meie hulgas ei olnud aga ka dissidente, ei kedagi targemat, kes oleks noori tühje päid inimliku mõtlemisvõimega täita osanud.

Esimesel tehnikumikevadel käis üle Saaremaa küüditamislaine, ka sellest ei tahetud isekeskis rääkida. Väga vaikselt, peaaegu märkamatult kadus tagapingist üks meiegi kursuse poiss. Miks? Kes teab, oli ju teisigi katkestajaid…

Meie huvid olid teised. Mis või kes oleks suutnud meid segada, muuta?
Tehnikumi poliitilised õpetussõnad ei olnud ka pealetükkivad. Meie tunni-üles-ütlemised, ajaloost rääkimised jäid nõndaviisi kas ajuvabaks sõnapruukimiseks või Saaremaa elukitsuses, sõjalaostuses kasvanud noorte inimeste järelenoogutuseks vana Marxi igati õiglasele meeldetuletusele, et vaesem inimene ka elada tahab.

Teadmata sellest, mis see NL-i sotsialism tegelikult on. Ja kui oleks vähemalt kordki pähe tulnud küsimus, miks siis see „õiglane ja progressiivne” ilmakord meie direktori või muusikaõpetajaga nii ülekohtuselt talitanud oli.

Kui klassijuhataja komsomoli-ettepaneku tegi, läksime vist kogu kursusega ja südametunnistuse vaevadeta sinna liitu. Mingit vastavat tegevust ei olnud. Aga kui selleaegseid või hilisemaidki, oma ajakirjanikuaastate kirjutisi ning muid kritseldusi, otseseid tellimustöid tagantjärele vaadata, siis nende pärast on muidugi häbi. Peab tunnistama oma ebaküpsust ja naiivset usku mingisse maailmaparandamisse.

Ent see oli juba pärast NL-i kroonukutset ja tehnikumi poolelijätmist. Kui ma kolme aasta pärast tagasi sain, oli Kuressaare juba Kingissepa linn, tehnikum likvideeritud ja mind kutsuti tööle kohalikku ajalehte Kommunismiehitaja.

Heino Kermik

Loo järg homses Oma Saares.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 227 korda, sh täna 1)