2. osa Siidilipp ja hõbepurjed…

2. osa Siidilipp ja hõbepurjed...

 

Tellimustööd tegi neil aastail paratamatult ka meie sümpaatne ja kahtlemata ilmaasju mõistev õpetaja Joosep Aavik. Ta pani meie kursusel kokku laulukvarteti ega pääsenud kuidagi mööda rangetest nõukogude repertuaari nimestikest. Muidugi valis ta võimaluse korral Dunajevski, kellel võõraste sõnade ümber põimitud vähemalt meeldivat viisilõnga.

Aga kes teab, mida tundis või mõtles õpetaja neid poliitlaule õpetades ja rahva ees klaveril saates. Meeles on ühe õhtupooliku harjutustund tema üürikodu kitsas toas. Õpetaja istus klaveri taga, tema tavaline tume murumüts katmas paljastunud pealage, muutmatu muie suul.

Ta vaatas läbi prilliklaaside tabamatu pilguga meid, nelja poisikest, kes me noodis ette nähtud patriotismiga, see tähendab täiest kõrist põrutasime parajasti moodi läinud vene komposiitori monotoonset marssi „Hiinlane meie sõber ja vend…“.

Viimati nägin meie õpetajat Tallinnas natuke aega enne tema surma. Joosep Aavik oli juba kõvasti üle kaheksakümne. Ta ei teinud ise enam muusikat, vähemalt avalikel esinemistel mitte, aga tahtis seda aina kuulata.

Head tõelist muusikat, mida elavas ettekandes Kuressaares nii harva kätte sai. Ja ikka jälle võttis ta siis ette sõidu Tallinna, ihuüksi nagu ta oma elu lõpus jäänud oli.

Oli talv, libedal tänaval kukkumisest paistis mehel kulm pisut kärnas, aga ta istus õnnistatud ilmel Kadrioru lossis vanaaegsel toolil, mille kunstimuuseumi valvetädi oli tal aidanud praotatud ukse juurde lohistada.

Ukse vahelt tuli muusika. Lossis korraldatud kontserdi piletid olnud müüdud, aga tema sai nõndagi, ukse tagant kuulata, pihk kuuldetoruks kõrva ette keeratud…

Pärast saatsin õpetaja tema võõrastemajani vanalinnas. Tal oli koht nelja voodiga hämaras toas. Tursked toakaaslased istusid täissuitsetatud ruumis laua ümber ja tagusid kärarikkalt kaarte. Imetlusega pidin mõtlema Kuressaare eaka muusikamehe kannatlikkusele üheainsa seletamatu naudinguviivu nimel.
– – –
Tehnikumipoisid nautisid pärast peavaeva eelkõige liikumist ja see kippus kohati mõõdutundetuks, nii et uus matemaatikaõpetaja pärast eelkäijast jäänud tühimike avastamist pidi närvlikult tõmbleva suuga möönma: ja te hüppate ja kargate küll ringi, aga oma pead ei võta üldse vaevata.

Valentin – linnapoiss, kellel vanemast vennast meistersportlane eeskujuks – oli ise ka juba väljakujunenud sportlane mitmel alal. Tema kiiluvette kaldusid meie kursuse poisid iseenesest.

Polnud spordiala, mida järele ei proovitud, alates tennisest ja teistest sportmängudest ning lõpetades poksiringiga. Ja kevadel tuli kõige krooniks Otto kooli valgepõhjalise kaptenimütsiga.

Ta oli jahtklubis ära teinud roolimehe eksami ning otsis endale soodimeest, et hakata võistlusteks valmistuma. Juhtus nii, et ta värbas kursuse sõrulase. Aga meie esimene vasikas läks – nagu öeldavasti teistegi oma – aia taha. Ma ei osanud noorele tüürimehele midagi etteheitvat lausuda, sest mida ma purjetamisest teadsingi.

Aga ju olid siis Kuressaare lahe kaldad nii ahtad ja vesi nii madal, et ühe märgi võtmisel, kui meie pautimine oli pisut nihu läinud, jäime kaldamudas oma vägeva kiilu otsa istuma. Vahest olin ka soodiga patustanud, sest seal tõusis Otto, kes minust terve aasta noorem, ahtripingilt ja ütles karmil häälel: nüüd, poiss, masti! Mõte oli õige ja selge mullegi ning ma panin küünte krabinal mööda mastipuud üles. Pärast jahikere kallutamist libises raske kiil mudast välja. Ei mäleta, kas Otto oma jalga üldse märjaks tegigi. Suure suuga lubatud diplomit nägin küll nagu Otto oma kõrvu.

Aga see Kuressaarest Pärnu purjetamise uhke mõte tuli vist pärast teise kursuse kevadet, kui Otto oli kaptenina kosunud ja mõnegi laheregati kenasti, masti väänamata läbi teinud.

Suve hakul, mil eksami- ja praktikamured kaelast, otsis Valentini pulbitsev energia uut rakendust ja talle tuli meelde Pärnust saadetud võistlusjuhend. Sellal olid tavaks saanud linnadevahelised võistlused korvpallis.

Kaubelnud spordikomiteest kinnituse, et tehnikumi meeskond võiks seal ju osaleda, seda enam, et alles oli keskkooli rivaale „loputatud“, otsustas Valentin meeskonna kokku panna ja Pärnus ära käia. Kähku kokkuklopsitud meeskonda sattusid endastmõistetavalt omad poisid: meie kolmik ja nooremalt kursuselt pikk Sõrve poiss Jüri. Viies oli aga pisut nagu võõrleegionär – Johannes keskkoolist, meie moodi lüheldane ja ümaravõitu poiss, kes kindlasti malet korvist paremini mängis.

Kuidas siis nõnda, ilma varumängijateta tuntud-teatud Pärnu taseme vastu? Põhjust tasub otsida sõiduvahendist. Pärast sõda mandril võistlemas käies sõitsid kuressaarlased veoautoga Kuivastusse, seal kott selga ja suvel praamile, talvel jalgsi (kehvade jalavarjudega) üle väinajää. Virtsus ootas vana tossav kitsarööpmeline, mis nüüd samuti ajalugu.

Muidu ikka lahtine krusa, olgu talvel külma või suvel tolmuga. Seal küpseski too lennukas mõte. Vaatasime nagu kokkuräägitult Ottole otsa. Kui palju su jaht mehi pardale võtab? Otto lükkas valge põhjaga mütsi kuklasse: okay, ainult ilma varumeesteta.

Määratud päeval lõuna paiku kogunesime jahtklubi sillale, kõigil võistlusvarustus ja paras leivakott kompsudeks. Otto sättis midagi veel jahi juures ja vaatas aeg-ajalt lossipargi poole teele. Valentini ei olnud. Nojah, see Valka lihtsalt peab hilinema! Meie teadsime sõbra tava ütlematagi: Valentin tuli võistlustele alati hilinenult viimasena ja lahkus esimesena, see tähendab, võitjana. Otto pomises veel midagi pikast lahkumissuudlusest, seda ilmselt kadedusest, sest tal endal ei olnud nii kindlat tütarlast.

Otto vaatas juba närviliselt päikese veeremist, kui Valentin tuli, raske spordikott õlal ja tennisereketid kaenlas. Et kauduminnes mõnele vanale rivaalile ka tenniseväljakul ära teha, nagu ta meile üle õla heitis.

Tõstsime kompsud kajutisse ja püüdsime end kitsal tekil kuidagi ära mahutada. Otsad lahti ja puri üles! Ja kurss Pärnu peale, vastasime reipalt kapteni helistikus. Selleks vajalik kompass pidi Ottol kindla peale kaasas olema, aga esialgu ta seda välja ei võtnud. Siinseid laide ja madalaid pidi lihtsalt teadma. Vaevalt tal õiget merekaartigi oli, sest see hoiti kogu Nõukogude aja suures saladuses.

Ei läinudki palju aega, kui keset madalike vahel loovimist tuttav müts läbi aluse käis. Soh, ütles kapten, see on teile nüüd Katla rahu.

Hiljem lahest väljumise käike analüüsides arvas Otto, et hilinemise tõttu jäime hämara kätte ja see seganud orienteerumist. Ei tea, igatahes siis, kui olime tundi paar jahi kallal tulemusteta mässanud, saime küll õhtule.

Meeskonna kogukaal tuli muidugi soliidne ja jaht istus sügaval vees. Meil ei õnnestunud isegi masti kallutades kiilu lahti saada. Sumasime nabani vees, lükkasime-tõmbasime asjata ja kapten langetas otsuse: aitab. Praegu siin lahesuus nagunii enam sõita ei näeks. Vaatame hommikuvalges.

Kui me end ööhingusele seadma hakkasime, leidsime kajuti poolest saadik vett täis. Vana jaht polnud nii sügavalt vees vist kunagi istunud ja kere ülemiste laudade vahel suureks kuivanud pragudest litsus vesi sisse. Eriti siis, kui me jahti kallutasime. Spordikotid, leivamärsid ja Johni (ütleme suuremerekeeli: džonni) keedumunad juba ujusid. Ja mis kõige kurvem, ka Valentini ilusad reketid. Tollal keelestati reketid vana hea inglise kombe kohaselt keerutatud sokusooltega, mitte veekindla sünteetikaga nagu praegu.

Hommik tuli pärast öist lõdisemist omasoodu. Üksteist tögades ja ergutades jätkasime ettevõtmist. Uue jõuga rassisime tühjaks kühveldatud jahikere kallal. Ise kõõritasime selja taha, kas linna poolt kedagi meie häbile tunnistajaks tulemas pole. Kuressaare jäi alles käeulatusse.

Tuul oli tõusnud ja laineharjal hakkaski jaht pisut kerkima. Kapten kamandas „alla-meetri-mehed“ veest välja, sest puri kahmas juba tuult. Pikk Jüri, kes viimasena tagant tõukama ulatus, pidi äärepealt maha jääma, sest priskes tuules tuli korraga kiire minek. Päike alles tõusis, kui Otto kursi Pärnule võttis. Teisi arvamusi ei olnud. Soodsa tuule puhul oli veel võimalik võistluste alguseks kohale jõuda.

Kui juba Hallirahugi selja taha jäi, sai selgeks, et vahepeal veelgi hoogu saanud tuul rõhub vastu. Liivi lahe lained hakkasid jahikeret rullima ja üle madala vööri nooliva vee eest kajutisse pugenud meeskonnal kippus, häbi öelda, süda pahaks. Paha tunnet süvendas vees ligunenud leivakottidest hoovav paks toidulõhn. Aga veel ei olnud reisikihk murtud.

Alles seejärel, kui kiirustavate laevnike täispurjes jaht ühe iili käes pisut sakutada oli saanud, ütles kapten Otto ainuvõimalikud sõnad: nonii, selle kalu söötva meeskonnaga mina küll Pärnus väljakule joosta ei tahaks. Ja ka Valentin tõstis korvikaptenina käed. Katkenud vandiga loperdasime tagasi jahtklubi silda.

Sel kellaajal ei olnud klubis õnneks kedagi liikumas. Kärmesti kandsime märjad kompsud klubi lamedale katusele ja heitsime end seal päikese kätte laagrisse. Oli kuidagi ebamugav tunne. Mitte selle ettevaatamatu ja kes teab kuidas lõppeda võinud merehimu pärast, vaid sõprade-tuttavate arvatava naeru kartusest. Kuidas sa lähed ikka päevavalges, saba jalge vahel, läbi linna? Otsustasime riideid kuivatada, päevitada ja õhtul hämaras koju hiilida.

Nõnda sündiski. Poisid olid õhtuks kuivalt riides ja tujugi talutav. Isegi pisut üle selle, sest kuidas muidu said Johnile magamise pealt rohelised vuntsid tekkida. Vana varjuline lossipark oli oma tavalist õhtuelu sisse saamas. Seal promeneeris noori inimesi paariviisi ja lõbusas kambas, vilksatas ka tehnikuminägusid. See seal oli meie park oma kooli värava taga.

Pargiväravas lahku minnes vaatasime korra sõnatult üksteisele otsa. Ilus reis olnuks. Liiga ilus, et teoks saada. Ja me ei laskunud isegi niipalju reaalsusse, et end vastastikku lohutada: oleksime Pärnus nagunii kenasti peksa saanud. Kahju, et me oma heatahtlikus nöökamises ei osanud pisutki välja vabandada tulevast kibe käega Atlandi kaptenit ja mõnegi Eesti suurema regati võitjat…

On ju täiesti mõeldav, et Kuressaare laht oli siinse maakerke tõttu juba selleks ajaks kriitilise piirini madalaks kuivanud. Nõnda et mõõna ajal ning ülekoormatud kiiljahiga ei olnudki enam võimalik välja purjetada. Selleks teadmiseks läks mulle vaja veel poolt sajandit.
Merelinna saatusest meie tehnikumiaastail ei räägitud ja vanad Eesti-aegsed ajalehed olid kenasti luku taga.

Alles nüüd hiljuti Rahvusraamatukogus 1920. aasta Vaba Maad mikrofilmilt vändates sattusin A. H. Tammsaare „Saaremaa vestele“ 25. oktoobri numbris:

„Ja siis see Kuressaare meri, tahaksin öelda – õnnetu meri! Nii pentsikuna kui see ka ei kõla, aga niihästi Kuressaares kui paljuis paigus Saaremaa randades puudub meri. Saaremaal pole merd, Kuressaares ammugi mitte! Tahad laineid näha, merekohinat kuulata, siis sõida 15 – 18 versta linnast välja Sõrve poole – sõida Järvele: seal on kena liivarand viletsate kalameeste onnikeste ja põliste männi jändrikkudega, seal on sedavõrd merevett ja vaba ruumi, et tuul võib liikuda ja laine veereda…“

Mõtlikult loen paradoksimeistri ridu, mis mu nooruse merelinnale risti peale tõmbasid. See oli ligi kolmkümmend aastat enne meie Pärnu-reisi. Aga nüüd on meri uuesti meie läve all tagasi.

Meri, Kuressaare meri on olemas ja mu kodutares vanatädi Miku Eeva lauldud siidilipp ja hõbepurjedki kõlab kõrvus kutsuvalt ja kaunilt ja nostalgiliselt.

Heino Kermik

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 53 korda, sh täna 1)