India ajaloo valged laigud: genotsiid, milles hukkusid miljonid…

India ajaloo valged laigud: genotsiid, milles hukkusid miljonid…

 

Hiljuti ilmus uus palju vaidlusi tekitanud ajalooalane uurimus, mis käsitleb täpselt 150 aastat tagasi Indias puhkenud sipoide ülestõusu. Seda sündmust on peetud India XIX sajandi ajaloo suurimaks katsumuseks.

Uurimuses on öeldud, et selle ülestõusu mahasurumise ajal tapsid kaasaegse demokraatia sünnimaa, Suurbritannia koloniaalvõimud ligi kümme miljonit inimest. Surmati kõik, kes söandasid Londoni ülemvõimule vastu hakata.

Selle sündmuse taustal saab ehk ka mõistetavaks brittide käitumine 1945.–1946. aastal toimunud Nürnbergi kohtuprotsessil, kus süüpingis oli Natsi-Saksamaa kõrgem juhtkond. Õigusemõistmise ajaloos oli see esimene kohtuprotsess, kus kedagi süüdistati genotsiidi toimepanemises.

Kuid sellel kohtuprotsessil oli Suurbritannia koos teiste II maailmasõja võitnud riikidega kohtuniku rollis. Kuna aga võitjate üle kohut ei mõisteta, siis lepiti enne protsessi kokku nn keelatud teemade osas. Üheks selliseks teemaks oli kõik see, mis puudutab Briti impeeriumi loomist ja selle alalhoidu.

Mumbaist pärit kirjanik ja ajaloolane Amaresh Misra väidab hiljuti ilmavalgust näinud raamatus “Tsivilisatsioonide sõda: India 1857.  aastal” (originaalpealkiri In War of Civilisations: India AD 1857), et täpselt 150 aastat tagasi algas India ajaloos „enneolematu mastaapiga genotsiid” – 1857. aastast alates tapeti kümne aasta vältel peaaegu 10 miljonit inimest. Tookord oli Suurbritannia maailma suurvõim, kuid Misra sõnul oleks see riik sellest hoolimata äärepealt kaotanud oma peamise pärli – India.

Ajalooraamatute ebatäpsus

Tavaliselt räägivad ajaloo-õpikud, et kõnealuse ülestõusu ajal ja pärast seda hukkus umbes 100 000 india sõdurit, kes tapeti julma arveteõiendamise käigus. Amaresh Misra aga väidab, et tegelikult pole mitte keegi kunagi üles lugenud, kui palju ülestõusnuid ja rahulikke elanikke tapsid Briti väed meeleheitlikus katses iga hinnaga Indias kord ja oma ülemvõim kehtestada.

Ajaloolase sõnul oli ta üllatunud, et „ajaloo arveraamat ei vasta küsimusele, kui palju indialasi tapeti tegelikult pärast 1857. aasta ülestõusu“. Tema arvates on see oluline küsimus, sest tookord, Briti impeeriumi hiilgeajal, oli kaalul kogu maailmakorra saatus.

„See oli genotsiid, milles hukkusid miljonid inimesed. Brittide seisukohast vaadatuna oli see genotsiid paratamatu,“ rääkis Amaresh Misra Londoni päevalehele The Guardian antud usutluses. „Nad olid seisukohal, et ainus võimalus võitmiseks on hävitada ülestõusnud külade ja linnade kogu elanikkond. Lihtne ja julm. Indialased, kes julgesid brittide vastu välja astuda, lihtsalt hävitati ja kogu selle hävitustöö mõõtmeid hoiti suures saladuses.”

Toetub kolmele allikale

Oma arvutustes toetub ajaloolane kolmele allikale. Kaks neist on üleskirjutused, milles räägitakse religioosse vastupanu käigus tapetud võitlejaist. Nende all mõeldakse nii islamivõitlejaid kui ka neid hinduismiusulisi askeetidest sõdureid, kelle sooviks oli britid ükskõik mis hinnaga oma kodumaalt minema kihutada.

Kolmas allikas on Briti koloniaalvõimude ülekirjutused tööjõu kohta. Need andmed näitavad, et paljudes India piirkondades vähenes töökäte hulk keskmiselt viiendiku, kuid mõnedes piirkondades isegi kolmandiku võrra.
India ajaloolane toob oma raamatus ära ühe Briti koloniaalametniku sõnad selle kohta, et need andmed kinnitavad „Briti jõu vaieldamatut demonstreerimist, mis neil karmidel ja rõõmututel päevadel, mil tõenäoliselt hukkusid miljonid lurjused, oli hädavajalik”.

Need sünged faktid on tunnetatavad ka paljudes briti ametnike kirjades. Misra meenutab, et nägi valitsuse mitmeid kirju, kus räägitakse „kättemaksust, mille meie (st Briti – toim) sõdurid päästsid valla põlatud hindude ja moslemite suhted, kes tapsid meie (brittide – toim) naisi ja lapsi”.

Võimud esitavad vastuväiteid

Suurbritannia ja ka India ametivõimud on aga Amaresh Misra seisukohad vaidlustanud. „Hinnata [1857. a ülestõusu] hukkunute arvu on äärmiselt keeruline, sest me ei saa täpselt öelda, kas osa elanikkonnast tõepoolest hävitati või see osa elanikest lihtsalt lahkus konflikti piirkonnast,” rääkis India ajalooliste uuringute nõukogu projekti „1857. aasta“ juht Shabi Ahmad. „Väga võimalik, et need piirkonnad tühjenesid inimestest tänu migratsioonile, mitte tapatöö tagajärjel.”

Samas on paljud ajaloolased aga seisukohal, et Misra arvutustes pole mingit tahtlikku pettust, ainult tema uurimuses toodud arvud on ülepaisutatud. Raamatu „Sipoide ülestõus“ (The Indian Mutiny) autor, briti ajaloolane Saul David ütles ajakirjandusele, et hukkunute arvu selgitamine on oluline, kuid seda saab mõõta sadade tuhandetega, mitte aga miljonitega.

„Need arvutused tunduvad olevat liialdatud. Kahtlemata eksisteeris nälg, mis surmas miljonid inimesed, ja kogu olukorda halvendas brittide halastamatu tegevus. Kuid et tunnetada imperialismi õudusi, selleks pole vajalikud sellised arvud ega jutud genotsiidist. Lääne-Euroopa riikide imperialismi ajalugu on niigi täis kuritegusid,” ütles David.

India esimene vabadussõda

Mitte keegi ei vaidle vastu sipoide ülestõusuga seonduvate sündmuste käigule. 1857. aasta mais alustasid India põhjaosas asuvad sõdurid – nii islami- kui ka hinduusulised – ülestõusu. Nad hukkasid oma brittidest ohvitserid ja liikusid lõuna suunas pealinna Delhi peale.

Mässulised kuulutasid 82-aastase Bahadur Shah Zarafi (Suurmogulite dünastiasse kuuluva India viimase imperaatori, kes pärast Briti koloniaalvõimu kehtestamist valitses puhtformaalselt) Hindustani poolsaare imperaatoriks ja heiskasid Delhis asuvatel valitsushoonetel oma oranživärvilise lipu.

Ajaloolane Amaresh Misra on seisukohal, et järgnevaid sündmusi ei saa nimetada teisiti kui esimeseks vabadussõjaks India sõltumatuse nimel, mille käigus astus rahvas vastu Suur-britannia koloniaalikkele. Tema kriitikud aga väidavad, et ülestõusnute motiivid polnud siiski niivõrd selged: nimelt arvasid mõned mässama hakanud sipoid, et brittidest ohvitserid solvavad nende religioosseid tundeid.

Uus lähenemine sündmustele

Siiski annab Misra uurimistöö uue kinnituse versioonile, et lahingud toimusid kogu India territooriumil ega piirdunud vaid, nagu varem väideti, riigi põhjaosaga. „Vaieldamatult oli see üle-Indialine vastuhakk,” kirjutab ajaloolane. Sellele lisaks teatab ta, et vastuhakud jätkusid kogu Indias ka pärast seda, kui sipoide ülestõus oli maha surutud.

Paljude jaoks on fakt, et india ajaloolased on 150 aasta taguseid sündmusi hakanud vaatlema erinevatest vaatenurkadest, juba tõend ajaloolisest küpsusest. „Vaja on vaadata toimunut uue ja palju enesekindlama India kontekstis,” selgitas ajalehele The Guardian Londoni kuningliku kolledži ajalooprofessor Jon E. Wilson.

Tema sõnul on Indial tekkinud 1857. aasta sündmustesse uus suhtumine. „1940. ja 1950. aastatel vaadeldi neid vastuhakke kui eksitust. Kõik see oli ju vägivaldne võitlus, kuid nii Nehru kui ka Gandhi propageerisid vägivallatut võitlust. Nüüd on 1857. aasta saanud aga India ajaloo osaks. See on ajalooteaduses tõsine muutus.”

Sipoi (ingl k sepoy) – ajalookirjanduses kutsutakse nii India põliselanikku, kes oli palgasõdurina mõne Euroopa koloniaalriigi teenistuses. Eriti tihti kasutati seda terminit Suurbritannia India armees. Aeg-ajalt kasutatakse seda ka tänapäeva India, Pakistani ja Bangladeshi armees.

Mida arvasid neist sündmusest kaasaegsed?

Charles Dickens: „Kahju, et ma ei saa hakata Indias asuvate vägede ülemjuhatajaks. … Ma selgitaksin neile nende oma keeles, et olen sellele ametikohale määratud Kõigekõrgema tahte alusel ja järelikult teen ma kõik selleks, et see rahvas täielikult hävitada.”

Karl Marx: “Küsimus ei seisne selles, kas inglastel on õigus India vallutada või mitte. Pigem on küsimus selles, kas eelistada inglaste ülemvõimule Indias türklaste, pärslaste või venelaste ülemvõimu.“

Prantsuse ajaleht L’estaffette: “Sekkuda indialaste poolel, saata neile kogu meie laevastik ja teha koos venelastega pingutusi brittide ülemvõimu vääramiseks Indias… – vaid selline poliitika on Prantsusmaa kuulsate traditsioonide vääriline.”

The Guardian: “Me siiralt loodame, et seda julma õppetundi, mille me saime, ei unustata mitte kunagi…“

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 260 korda, sh täna 1)