Insu annab energiat terveks aastaks

Insu annab energiat terveks aastaks

 

Käänulisel kruusateel sõites tõuseb autorataste alt mereäärsetele karjamaadele ja teed palistavatele metsatukkadele langev paks tolmupilv. See ehk ongi Saaremaa üks omapära. Kuigi viimastel aastatel on mõnedki rannaäärsed teed saanud mustkatte, jagub kruusateid veel küllaga kaunist kodusaart „ilmestama“.

„Siin see talu peaks olema,“ teab autot rooliv Oma Saare fotograaf Tõnu Veldre, kes merekultuuri seltsiga Insul varemgi käinud.

„Muidugi, muidugi, õige koht!“ kiidab Veldret ajaloolane Bruno Pao, tema tunneb küll vist iga Saaremaa küla ja kõiki peresid… Ja vurabki meie sõiduk taluõue.

„Tere tulemast! Näete, pojapered andsid meile lapsed ja koera kaasa ning ütlesid, et minge puhake Saaremaal,“ võtab peremees Enn Kreem uudistajad vastu.

Tuulik on talu ehe

„Teeme vahest kõigepealt väikese matka tuulikusse,“ kutsub peremees külalisi teisel pool maanteed asuvat tuuleveskit vaatama.

Uhke punast värvi miniatuursete tiibadega pukktuulik merest mõnesaja meetri kaugusel köidab teeliste pilke. Peremees ronib mööda kitsast redelit üles, keerab ukse lukust lahti ja kutsub kaema. Võtame tuuliku teisel korrusel istet. Toakese põrandat katavad pehmed madratsid.

„Poisid magasid siin. Neile meeldib just tuulikus ööbida. Siin on üks näitlejaist noorpaar pulmaöögi veetnud. See on meie külaliste üks meelispaiku,“ räägib Enn Kreemi abikaasa Anni.

Tuuleveski oli üks esimesi asju, mida Enn ja Anni Kreem oma suvekodus taastama hakkasid.

„Libliku Prits on üks tubli mees. Ta ütles selge sõnaga, et vana tuleks maha lõhkuda ja uus ehitada, kuna lagunenud tuuliku remontimine oleks kallimaks läinud. Ükskord Tallinnast tulles ootas meid ees üllatus – tuulikust polnud enam midagi järel. Kõik oli laiali tassitud. Hakkasin siis asja ajama, et tuulikut tagasi saada. Läbi „saja nalja“ läks asi korda. Lõpuks saime tuuliku jala püsti ja võisime ehitamisega edasi minna. Metsamajandi mehed tegid raami, mis on natuke madalam kui tuulikutel tavaliselt. Mehed said raami valmis ja sattusid sellest nii vaimustusse, et pistsid jooma. Jõid kuu aega. Õu oli ehitusrisu täis. Ka nende soojak jäi siia. Mina aga ootasin Soome suursaadikut külla. Viisin soojaku jalust ära. Minu äraoleku ajal tulid nad soojakule järele ja viisid lauadki minema. Midagi ei olnud teha, hakkasin väikese autoga lauajuppe vedama, et tuuliku kere valmis ehitada. Kogu see saaga kestis kümme aastat. Jonni pärast ei jätnud asja pooleli,“ võtab Insu peremees „saaga“ kokku.

„Kui talu sai meie omaks, siis oli ju selge, et ka tuulik kuulub selle juurde,“ teeb perenaine Anni õige järelduse.

Peremehe ja -naise ammune tuttav Bruno Pao ristib tuuliku ruumid, mis meretuultele valla, tuulekambriteks. Tõsi ta ju on, kui viibida tuulikus tugevama tuule ajal, siis võib tunda, kuidas ehitis õrnalt kõigub.
Enn Kreemi hinnangul võiks Saaremaa tuulikutele poeemi pühendada. Insu peremees mäletab tuulikute lõhkumise aega.

„Olin just keskkooli läinud, kui meid sügisel Kaarmale šefiks saadeti. Meie elukoha naabri õuel seisis pukktuulik, mille koolipoisid kahe ja poole tunniga perenaise palvel ära lõhkusid. Temal seda enam vaja ei läinud. Tuulikust sai ta endale laudu ja palke, mida majapidamises ikka tarvis. Sel ajal, 1952. aasta sügisel, lõhuti tuulikuid järjest. Miljööväärtuslikust tähtsusest ei osanud tollal keegi rääkida,“ konstateerib elukogenud maamehe hingega kauaaegne linnamees.

Vene ajal pildistasid Kreemidel külas käinud soome ajakirjanikud tuuliku jala taha varjudes valvsaid Nõukogude piirivalvureid, kes pingsalt jälgisid, et ükski saarlane selles piirkonnas merele ei läheneks. Enne sõda olevat külaelanikud tuulikust merd uurimas käinud, vaatamas, on’s kalamehi randa tulemas.

Ameerika lastekirjanik huvitus Saaremaast

Insu talu on olnud kohtumis- ja peatumispaigaks nii mõnelegi maailmarändurile ning huvitavale inimesele. Aastaid tagasi kohtus Enn ja Anni Kreemi noorem poeg Jaagup (tuntud muusik Terminaatorist) ühel kalalkäigul ameeriklasest kirjanikuga.

„Jaagup oli parasjagu kalastusretkel kui nägi, et tema juurde sõidab jalgrattaga mees, kes alustanud ingliskeelset juttu. Ka meie Jaagup räägib päris korralikku inglise keelt. Tutvudes selgus, et siin sõidab ringi ameerika lastekirjanik, kes oli huvitatud süstaga ümber Saaremaa sõitmisest. See oli üheksakümnendate alguses. Nõukogude piirivalve oli igatahes läinud.

Ja mis kõige vahvam, tal olid kaasas vanad NATO rannikukaardid, kus nüüdsed poolsaared olid veel saared. Juhaniga läksidki nad koos merele. Siiamaani suhtleme Jimi perega. Nad on hiljemgi meie juures suvitamas käinud,“ kirjeldab Enn ühte toredat lugu.

Saaremaal on meil kodu, Tallinnas korter

Nõnda ütlesid Enn ja Anni Kreemi pojad Juhan ning Jaagup, kui isa-ema mõlgutasid ühel ajal mõtteid Saaremaa suvekodust loobumisest. Poiste jutt mõjus niivõrd, et vaatamata taasiseseisvunud Eesti vabariigi algusaastate raskustele langetasid vanemad otsuse, mis poegade meelepärast.

„Nüüd võime öelda, et igavust pole me siin kunagi tundnud. Lastelastele meeldib Insul väga. Nad on leiutanud isegi uue sõna – „sumilased“. Ei ole mesilasi, herilasi ega muid putukaid, on sumilased,“ rõõmustab lastelastega Saaremaal koos olemise üle Anni Kreem.
Tallinnas nad nõndamoodi üheskoos olla ei saagi. Pojad oma peredega elavad ammugi omaette.

„Talveks saame siit kõik kopsud mereõhku täis – head, karsket, värsket,“ tunneb vanaisa lastelaste lustimisest mereäärses talus heameelt.
Esimest korda veetsid Kreemid suve Insul 1972. aastal koos pisikese Juhaniga, kellest on saanud doktorikraadiga rahvusvaheliselt tunnustatud ajaloolane. Meie külaskäigu ajal oli Juhan Kreem promootorina juhtimas ajalookonverentsi Inglismaal. Noorem poeg Jaagup tuuritas bändiga mööda Eestit.

„Pojad ütlevad, et nemad on saarlased. Järelikult mina olen ka,“ teeb lavakunstikateedri lõpetanud Anni järelduse.

Saaremaal viies koolis

Mitmekülgsete huvidega pereisa on Saaremaal viies koolis käinud. „Jah, ma olen väga haritud mees. Olen käinud Kandlas, Kallemäel, Kärlal, Randveres ja keskkoolis Kuressaares,“ võtab Enn Kreem kodusaarel käidud kooliaja kokku.

Siiani on tal hästi meeles pikal kooliteel ettetulnud seigad. „Huvitav, et nii Kandla, Randvere kui Kärla kooli tuli mul jalgsi käia kuus kilomeetrit. Väikeste poiste põhisündmustik kulges sel ajal kooliteel,“ viitab jutustaja tolle aja koolipoisiromantikale.

Nüüd saavad Saaremaa suveromantikast osa viis vahvat lapselast. Vanaperemees ise on tundnud pärast Tartu ülikooli lõpetamist noore teadusmehena Antarktika jäist hingust. Sellest on ta kirjutanud ka raamatu „Antarktika läbi aegade“.

Praegune Eesti Laevaomanike Liidu peasekretär Enn Kreem on end kirjasõnas teostanud juba koolipõlves, tudengina ja hilisemas elus. Saarlasi on ta tutvustanud soomlastelegi oma raamatus „Saarenmaa ja saaremaalaiset“ (1991). Äsjailmunud, Enn Kreemi koostatud värske „Eesti laevanduse aastaraamat“ on arvult kolmeteistkümnes. Just Enn Kreem oli see, kes laevanduse aastaraamatule mitmekümne aasta tagant jälle elu sisse puhus. Televisioonis, raadios ja uudisteagentuuri juhina töötanud Enn Kreemi sulest on ilmunud enam kui tosin raamatut.

Insut peab oma loominguliseks köögiks ka Jaagup Kreem, kelle kõik tähtsamad laulud on sündinud Saaremaal. Jaagup ongi see mees, kes viimastel aastatel Saaremaa k o d u s kõige rohkem toimetanud.

„Enam kui saja-aastased pärn ja vaher meie õue peal on elu sümbolid. Nad näitavad, et siin on elanud üks töökas Eesti rannapere. Meie tunneme end siin looduslikus keskkonnas imehästi. Saame oma lastelastele näidata sipelgaid ja sitikaid. Isegi metssiga põrsastega on meie õues külaliseks olnud,“ räägib Anni Kreem.

Jääb veel lisada, et ka sel suvel on Insu pere võõrustanud paljusid tuntud inimesi, alates Enn Kreemi Antarktika-päevade kaaslastest USA-st ja Venemaalt, rääkimata Jaagupi ja Juhani sõpradest-tuttavatest.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 175 korda, sh täna 1)