Koduelevant ootab pensionipõlve

1989. aastal jäi suur hulk elevante Tais töötuks. Enne seda olid nad oma londiesise välja teeninud metsaraietel. Vantsid vantsisid hommikul džunglisse, kus mehed müraki! võimsaid puid langetasid, ja tirisid need hiiglased siis välja, lageda peale. Kuniks hakkas tunduma, et puud saavad otsa.

Laskmaks džunglil kosuda, keelustaski valitsus ulatuslikud raietööd. Koduelevandid jäid aga koju pöidlaid veeretama (või, noh, lonti).
Toimekad tailased nuputasid peagi välja, et sajad miljonid võõramaa inimesed on elevanti heal juhul loomaaias kohanud. Ja et neist sadadest miljonitest satub nii üks kui teine Taisse puhkama.

Kaks mõtet viidi kokku ning… ports koduelevante (kokku on neid riigis vahest ligi kolme tuhande kanti) hakkas uuesti raha teenima. Nüüd veavad nad palkide asemel turiste.

Päris teistsugust, lindpriielu elavad Tai paartuhat metsikut vantsi. Nemad kõnnivad rahu otsides ringi rahvusparkides, kuniks inimesed püüavad paaniliselt välja nuputada, kuidas elevante väljasuremisest päästa.
Veel sada aastat tagasi elas Tais kakskümmend korda rohkem londisteid – 100 000. See number kahaneb ja kahaneb.

„Tule ja sööda mind!”

Ayutthaya ajalugu on muljetavaldav. Kunagi suur kaubanduslinn, Tai keskus – ärimehi sõitis siia nii Prantsusmaalt kui Hiinast, Portugalist kui Indiast. 1767. aastal tulid rünnakule birmalased ja Ayutthayast jäid järgi varemed. Need aga seisavad püsti tänaseni ja tõmbavad ligi turistihorde.

Puhkusele tulevatel inimestel on aega ning tahtmist siin raha kulutada, mis tähendab, et neid ootavad ees ka elevandid. Vantside seljas troonivad päikesevarjude all noored mehed, riietatud punasesse. Nende voli on lubada turist vantsi selga ja siis teda kopsaka kopika eest ringi vedada. Selle lõbu soovijaid leidub küllalt.

Need, kes pelgavad, et elevandi seljas õõtsumisest võib tekkida südamepaha, ei pea ometi nurgas nohisema. Juba pisikesest peale õpetatakse londilistele kõikvõimalikke tobedaid trikke. Nad tantsivad, keerutavad hularõngaid ja „mängivad” pille. Võlutud turistid avavad rahakoti, et saaks mälestuseks pildi teha. Ning tõttavad siis kioski poole, kust saab oma uuele lemmikule osta suhkrurootükke. Elevandipoja pisikesed silmad näikse ju nii kurblik-kavalalt paluvat: „Tule ja sööda mind!”

Loomakaitseorganisatsioonid taunivad seda, kuidas Tais koduelevante koheldakse. Nende sõnul õpetatakse vantsidele trikke valu ja hirmu abil. Ja üleüldse – miks ei pingutata rohkem selle nimel, et lasta elevante tagasi vabadusse?

Pisike elevandilaps mälub jaapanlasest pensionäri ulatatud suhkruroojupikest. Kui ta kord vanaks jääb ja haigused ligi kipuvad, saab minna teenitud pensionile. Elevantide „hooldekodusse”, kus nad võivad päevad otsa lihtsalt vedeleda. Sinna aga kulub omajagu aega. Vantside eluiga võib ulatuda 70 aastani. Seni aga – igal hommikul tuleb ta tööle ja õhtul saab veokikastis koju sõita. Suurtes aedikutes kõnnivad elevandid ilma inimkoormata ja puhkavad päevast.

„Nonoh, kaua sa vahid!”

Khao Yai rahvuspark loodi 1962. aastal. Siia tuuakse ekskursioonidele nii kohalikke koolilapsi kui ka riigi rikkalikust loodusest vaimustunud välismaalasi.

Liaanide abil liuglevad puult puule pikasabalised makaagid ja gibonid, kelle akrobaadioskused paneksid silmad särama igal tsirkuseomanikul. Öös liiguvad tiguaeglased päratusuurte kohkunud silmadega loorid – kaisumõmmit meenutavad imetajad, kellele loodus andis mürginäärmed. Kihvtise kihiga katavad nad oma pojad, kaitsmaks neid kiskjate eest. Alles siis söandavad looriemmed toiduotsinguile minna.

Otse rahvuspargi keskuses näkitsevad puude all nappi rohtu haukuvalt häälitsevad suured hirved. Nad näivad taltsad kui kodulehmad. Ja mida ongi siin, kesk sõbralikke inimesi, karta? Suuremat ohtu ei kujuta ka mägedes redutavad tiigrid. Nii väheseks on neid jäänud, et nad elavad peamiselt rahvajuttudes. Välja suremas on Tais seegi liik.

Kusagil siin pargis, lubatakse, on ka PÄRIS-elevandid. Needsamad metsikud lindpriid. Päikesest põlenud vanamehenäss, kes ilmselt elab metsas rohkem kui majas, teab pajatada lugusid. Kuidas tema nägi oma silmadega: paar ööd tagasi sõi siinsamas lähedal elevandikari. Kusjuures kahel emal oli poeg ka kaasas.

Samal hilisõhtul juhtubki pisike ime. Auto, milles mina ja mu kaaslased istume, pöörab rahvuspargi peateelt valesse suunda. Öömaja asemel leiame end džunglist, sekka lagedamaid rohumaid. Ühel neist rohumaadest võtab einet mürakas elevant. Sõbrad kes-teab-kus mujal sama tegemas. Järsk pidurdus ja neljarattaline peatub neljajalgsest kümmekonna meetri kaugusel.

Peas vasardavad mõtted vantside tohutust jõust ning valmidusest seda oma poegade kaitseks rakendada. Elevant mälub liikumatult paigal seistes.
Vaimusilma ees vilksatavad pildid tema sugulastest Ayutthayas. Elevandipoja karedate harjastega peast ning pisikestest nööpsilmadest. Hiiglane mälub ikka veel, lehvitades kõrvadega tuult.

Auto sõidab talle lähemale. Uskumatu – metsik vants! Siinsamas!
Lõpuks saab staaril rambivalguses olemisest villand. Ta teeb paar sammu: „Nonoh, kaua sa vahid?” Auto hüppab liikvele. Elevant mitte. Las inimesed minna oma teed. Tema tahaks lihtsalt rahus olla.

Liis Auväärt

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 29 korda, sh täna 1)