Tai rahvas elab tänapäeval kaugel tulevikus

Tai rahvas elab tänapäeval kaugel tulevikus

 

Aastal 2550 kannavad tailased esmaspäeviti erkkollaseid särke,
sest kuningas tähistab 5. detsembril oma 80. sünnipäeva.

See pole mingi ennustus, vaid toimub juba praegu. Tais arvestatakse aega Buddha sünnist alates ning nemad on kindlad, et see imetabane hetk leidis aset 543 aastat enne Kristust. Niisiis – mis eestlastele olevik, see tailastele pooletuhande aasta tagune päev. Vähemalt aastaarvu osas.

Uut aastat võtab läänestuv tai rahvas vastu kaks korda. Tagasihoidlikumalt 1. jaanuaril, aga päris suure pillerkaariga hoopis aprilli keskel.

Traditsioonilist aastavahetust kutsutakse songkran’iks. See on nii pirakas pidu, et kestab kogu nädala.

Mis tähendab, et just aprillis jõuavad Bangkokis elatist teenivad tailased korraks sõita koduküladesse oma perekonda vaatama. Sellist luksust suur osa riigi pealinna lihttöölistest endale rohkem kui kord aastas lubada ei saagi.

Reisimine maksab raha ning võtab palju-palju aega. Juba ainuüksi metropolis endas ärkavad inimesed oma pisikestes üürikorterites kell neli hommikul, et loksuda mitu tundi ning jõuda õigeks ajaks tööle.

Õhtul kordub sama, nii et sõprade leidmiseks ja nendega suhtlemiseks napib võimalusi. Bangkokis elavad sugulasedki ei tarvitse kohtuda, sest selleks pole kunagi aega. Ent võrrelda palkasid maal ja Bangkokis on sama hea, kui võrrelda omavahel tükikest kuivikut ja lihaleiba.

Oopiumi asemel kohv

Maapiirkondades kasvatavad usinad talunikud riisi, banaane ja kummipuid. Riigi põhjaosa mägedes elavad hõimud, kes veel hiljaaegu olid oluliseks lüliks oopiumikaubanduse hukatuslikus ringis. Nad kasvatasid moone ja kogusid saagi, müües selle narko-kaupmeestele edasi.

Oopiumist saab omakorda valmistada heroiini, mille eest sõltlased käivad välja kosmilisi rahasummasid. Sestap kannabki koht, kus Tai piir ristub naaberriikide Birma ning Laose omaga, nime „Kuldne kolmnurk”. Kuldne jõukuse tõttu, mida narkootikumid hangeldajatele tõid.

Kuninganna hakkas mägihõimudele, kes sageli elavad allpool vaesuspiiri, otsima legaalset rakendust. Nüüd kasvatavad nad moonide asemel tee- ja kohvipõõsaid ning tegelevad turismiga. Palju tehakse käsitööd. Kareni mägihõim on ammustest aegadest kasvatanud elevante. Nüüd näidatakse neid võõramaalastele ja korraldatakse näiteks džungliretki vantside seljas.

Selles, et tailastel on ärimehe kavalus sees, ei ole küll kahtlust. Tasub vaid ringi käia rätsepatöökodasid täis tuubitud tänavatel, kus viks ja viisakas noormees on nõus nahast välja pugema, et potentsiaalne klient uksest sisse saada. „Kust te pärit olete? Eestist? Dasvidanja,” rõkatab püüdlik hääl.

Hinnakirja võib nii mõnegi kaupluse seinalt lugeda nii soome, rootsi kui ka saksa keeles. Ja muidugi, kümme punkti ettevõtete nimede eest, mis matkivad rahvusvaheliselt tuntud firmamärke. Võib-olla üks käsitsiõmmeldud ülikond Mr Boss’i salongist? Või hoopis peokleit Royal Armani Fashion’ist?

Kõrvaltänavast võid kolme-kümne eesti krooni eest osta ükskõik millise tuntud ansambli värskeima plaadi. Piraadi, loomulikult. Ent väga kvaliteetse.
Iga nurga peal tegutseb ratastega kiirsöögiputka. Valik on sinu: kõikvõimalikud mereannid, riis, nuudlid, vardasse lükitud lihaampsud.

Mmmm… Miks küll Eestis pole sellist valikut? Magustoiduks saab kolme eesti krooni eest osta poole mahlasest ananassist, mis maitseb tõepoolest mesimagusana, pole siin ajakirjanduslikku liialdust vajagi. Muide – söömiseks kasutavad tailased vaid lusikat ja kahvlit. Nuga taldriku kõrvale ei asetata.

Tempel elu keskmes

Suur osa tai rahvast endale autot lubada ei saa. Küll aga vurab nii linnas kui maal ringi meeletu arv mootorrattaid. Juhid on enamasti kiivrita ning lubegi ei küsi enamasti keegi. Peaasi, et sa enam-vähem sõita oskad ja vigadeta toime tuled. Ega kõik tulegi.

Vikatimees varitseb kiirteede ääres ja nopib sealt palju ohvreid. Tailased põristavad aga statistikast hoolimata ringi nii, et ühe ratta otsa mahutatakse terve perekond – isa, ema ja kaks last. Peale selle tegutsevad linnades mootorrattataksod: ainuüksi Bangkoki tihedalt täis tuubitud tänavatel võtab ohtlikke kurve 200 000 sellist transpordivahendit.

Rahumeelne Taimaa on peaaegu 100% budistlik. Iga noormees, kes oma emast tõeliselt lugu peab, vahetab tema auks vähemalt mõneks ajaks oma ilmaliku elu munga oma vastu. Templikoolides saavad vaesematest peredest pärit lapsed tähed selgeks. Oranžide hõlstidega mehi tervitab rahvas igal hommikul, sest mungad koguvad oma toidu almusena. Igaüks, kel on midagi anda, pistab palakese usuvenna korvikesse.

Mungad teenivad templitele raha ka õnnistust jagades. Nad pühitsevad kortereid, töökohti, hingemajakesi – mida iganes tailastel vaja. Munga palvel on kaitsev mõju.
Olgu siis usust tingituna või iseloomust – tänavatel ei kuule üksteise peale karjumist. Tai inimesed naeratavad alati: olles rõõmsad, olles kurvad. Konflikte üritatakse vältida ning kõike elusat austada. Maa sees elavad vaimud, puude sees inglid.

Tai animism on igati elujõuline. Nii pealinna kaubandustänaval kui hotellide juures, maal hurtsikute kõrval ning isegi templiõuedel – igal pool hoitakse hingemajakest. See peaks inimeste kodust eemal hoidma igasugused vaimud, kes võivad ka kurjaks muutuda. Vaimude lepitamiseks pakutakse hingemajale toiduohvrit: riisi, puuvilju, vett.

Välismaalasele tundmatut leidub Tai argielus kuhjaga. Näiteks ei ole kuigivõrd viisakas väljendada paarilisele avalikult oma kiindumust. Templis ei tohi iialgi istuda nii, et jalad on Buddha kuju poole. Kõik ehitistega seonduvad kaablid ja juhtmed ripuvad maja kõrval õhus. Ja nii edasi ja nii edasi.

Tekst ja fotod
Liis Auväärt

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 148 korda, sh täna 1)