Mati ja tema limusiinid

Mati ja tema limusiinid

 

Muhus Pädaste külas asuva Jõe talu peremees Mati Kumpas (62) peab juba 13 aastat loomakarja endises Muhu kolhoosi Pädaste laudas.

Alustanud piimakarjaga ning vahetanud selle hiljem aberdiin-anguse tõugu lihakarja vastu, on tal hetkel laudas 56 limusiini tõugu lihalooma. Hingelt merega seotud, püüdnud kala nii Põhja-Ameerikas kui Aafrika rannikul ning töötanud aastaid Muhus Lõunaranna sadamas kalurite lülivanemana, leidis Mati lõpuks tee loomapidamise juurde.

Siis ja praegu

1980-ndate aastate lõpus, kui alustati maade erastamisega, oli Mati Kumpas 50 esimese taluniku hulgas Saare maakonnas. Siis sai alguse ka Jõe talu loomapidamine 8 lehmaga, kellest esimene toodi jalgsi läbi metsa Mati ema juurest.

Kui 1994. aastal Muhu kolhoos Pädaste lauda erastamisele pani, otsustati juba suurt karja pidama hakata ning nii saigi omandatud laut koos 48 lehmaga. Piimakarja pidamine nõudis hulga tööd ja vaeva, piima kokkuostuhind aga motiveeris üha vähem. Pärast 2000. aastat otsustati mõningase kaalumise järel edasi minna lihakarjaga.

Alustati aberdiin-angustega, hiljem vahetati tõug limusiinide vastu, kes olevat lihaloomadena perspektiivikamad. 2004. aastal toodi Kaiust ungarlasest limusiini tõugu pull Ricardo, kes on teinud tublit tööd ning võib nüüd juba järje edasi anda järeltulnud põlvedele. Praegu on laudas 56 lihalooma, nendest 16 pullid. Aastas läheb turustamisele 6–7 tonni liha, peamiselt restoranidesse.

Töö ja puhkus

Laudatöö tähendab sisuliselt seda, et puhkust ei ole ning suvi on kõige töörikkam aeg, kuna kogu heina teeb peremees ise. Loomadele antakse ette ainult heina, seega on põhimõtteliselt tegemist mahekarjaga, Ricardogi on päris mahetalust. Kuidas peremees üksi jõuab? „Abilisi leida pole kerge,” sõnab Mati, „muud üle ei jää.” Samuti vajaks masinapark hädasti uuendamist. Iga päev on Mati kell 7 laudas ning vabaks päevaks on vaja leida asendaja. Piimakarja aegu käisid laudas kolm inimest abiks, nüüd saadakse hakkama vaid oma jõududega.

Mati ütleb, et kui ei oleks põllumajandustoetusi, oleks ta juba ammu loomapidamisele käega löönud. Kuid lisab samas: „Me saame ikkagi tüki maad vähem toetusi kui vanad Euroopa riigid.”

Kui laudatööst aega üle jääb, ei tähenda see, et Mati, käed rüpes, istub. Hea meelega käib ta kalal, eelmisel aastal sai venna ja väimehe abiga ehitatud uus elumaja. Samuti on ta abiks abikaasale, sest Jõe talu perenaine tegeleb ürdikasvatusega, maitsetaimed kasvavad peenral ja kolmes kasvuhoones. Seegi toodang läheb restoranidesse, sealhulgas kohalikku Muhu restorani. Abikaasa Merika käib vajadusel ka lauda juures abiks – nii on tegemist peresisese võrdse tööjaotusega.

Tulevik

Tulevikust rääkides Mati väga entusiastlik ei ole. „Ju mõned aastad ikka veel peab vastu,” lausub ta, kui küsin tulevikuplaanide kohta. Ja jätkab: ”Toetused panevad ka piirid, võtsin viimati viieks aastaks kohustused, muidu oleks ammu maheks hakanud.”

Kas loomapidamine tänapäeval ka ära tasub? „Vee peal ta hoiab, aga jah…„ jätab Mati lause lõpu õhku rippuma.

Ruti Veskimeister:

Mati on üks tubli mees. Töötasin temaga koos 7 aastat, kui tal oli veel piimakari, nüüdki lähen teinekord appi. Tubli ülemus ja väga tore inimene, kange töömees. Kõiki asju saab rääkida ja küsida, et ta pahandaks kellegi peale, seda ei ole. Ütlen ainult kiidusõnu.

Albert Noor, Muhu vallavolikogu liige:

Mati isa oli meremees ja ema tuntud põlluharija. Mati on näidanud, et ta ise saab hakkama nii merel kui maal. Kolhooside ajal oli Muhu lõunaranniku kalapüük tema korraldada. Püügiplaanid said alati õigeks ajaks täis. Kui tekkis võimalus maid tagasi saada, hakkas ta usinasti talu rajama. Mõned aastad käis kalapüük piima tootmisega koos. Nüüdseks on loomakasvatusel jalad all. Nii sai Matist kalamehejuurtega tubli põllumees.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 159 korda, sh täna 1)