Peedid töö eest, umbrohi laulu eest

See vanasõna tähendab, et kes suvel aias ei tööta, ei saa ka saaki. Mihklipäevaks, 29. septembriks pidi põllumeestel saak tingimata salves olema ja välitööd lõpetatud. Suilised lahkusid ja mõisates said teovaimud lahti. Mihklipäevaks tapeti oinas ja tehti õlut. Mihklipäev oli rahvatähtpäev – suur püha. Miks ei võiks see nii praegugi olla?

Oma Saar püüab mihklipäeva tähtsust ja tähendust taas au sisse tõsta. Esmakordselt valitakse mihklipäeval Saaremaa aasta põllumees.

Nominente on peaaegu igast vallast. Kahjuks taandasid mõned inimesed end ise. Esimene aasta andis korraldajailegi kogemuse.

Edaspidi on taoliste konkursside korraldamisel kandidaadi esitajail mõttekas esitatult eneselt ikka nõusolek küsida. Üks on selge – Saare- ja Muhumaal on väga palju töökaid maainimesi, kes vääriksid aasta põllumehe tiitlit.

Tänases Oma Saare vahelehes tutvustame 12 tublit põllumeest. Komisjon otsustab, kes neist sõelale jääb. Üksnes lugude põhjal otsust ei langetata. Žüriiliikmed käivad ka kohtadel, et oma silmaga farme, põlde ja inimesi näha.

Küllap toob aasta põllumehe valimine välja ka riigi põllumajanduspoliitika pluss- ja miinuspooled nominentide pilgu läbi. Või on nii nagu kirjanik Tõnu Õnnepalu kaks aastat tagasi kirjutas: „Kas maaelu on olemas ainult pidupäevakõnedes ning piima- ja mahlapakkidel?“

Tsiteerime Tõnu Õnnepalu veel (lühendatult): “Kogu see maa-asi tundub olevat nii kindlalt meie rahvusliku endaksolemise alus, et väga raske, peaaegu võimatu on näha tõsi-asja: seda kõike sama hästi kui pole enam olemas. See on olemas pidupäevakõnedes, piima- ja mahlapakkide ebatõepärastel maaelupiltidel ja nn rahvakommetes, mida rahvakalendri tähtpäevadel massimeedia vahendusel rahvale tutvustatakse.

Talude taassündi ei tulnud

Lastele räägitakse koolis enne vastlasõidule minekut ikka pikkadest linadest, kuigi need lapsed ega nende õpetajagi pole elu sees lina kasvamas näinud ega aima, miks ta peaks just pikk olema.

Aga noh, võib-olla on tegemist voodilinadega: taasiseseisvumise ajal oli maapoliitika aluseks usk eesti talu taassündi. See usk ei õigustanud ennast. Kui nüüdseks ongi tekkinud elujõulisi talusid, siis on need tootmisettevõtted, kus kunagist “taluidülli” meenutab ehk ainult omaniku elumaja.

Üks säärane talu võib harida mitme kunagise küla maad, vajamata selleks kuigi palju tööjõudu. Euroopa Liidu toetustega on võimalik tagada põllumajanduslikku tootmist teatud mahus, aga mitte hoida külades elu, mis seal veel praegu alles on. Seda näitab ka nende maade kogemus, kus Euroopa ühise põllumajanduspoliitika heldust kauem nautida on saadud.

Teatavasti on kogu selle poliitika väljatöötamise taga olnud suuresti Prantsusmaa, osalt sellepärast, et see on EL-i kõige suurem põllumajandusmaa, osalt ka sellepärast, et maaelu, “vanaema maal” on prantslaste nagu eestlastegi rahvuslikus enesetunnetuses sümboolselt väga tähtis olnud. Tõesti, toetused aitasid Prantsuse külade tühjenemist päris tublisti edasi lükata. Aga ainult edasi lükata.

Need, kes olid harjunud maal elama, jäid, kui see vähegi võimalik oli. Nende lastestki osa veel jäi. Nüüdseks on Prantsusmaal olukord selline, et kahe pensionile jääva või tootmist lõpetava taluniku kohta tuleb vaid üks alustaja.

On piirkondi, kus neid peaaegu polegi. Ja mida vähemaks neid jääb, mida vähematel linnainimestel on veel olemas too kuulus maavanaema, seda kõrvalisemaks muutub maapoliitika üldises poliitikas.

Kadunud maa-teema

Maainimeste väheste ja kahanevate häältega on aina vähem lootust võimule saada. Ega keegi oskagi enam õieti mingit maapoliitikat välja pakkuda. Tundub koguni, et linnastumine ja kontsentreerumine on jätkuvalt nii võimsad trendid, et milline ka poleks maa- või muu poliitika, aitab ta kokkuvõttes neile suundumustele ainult kaasa.

Kui maakool jääb viletsaks või pannakse hoopis kinni, siis kolivad lastega pered keskusesse (kui saavad). Aga kui maakool on tugev ja annab head haridust, siis on lastel tee lahti minna sinna, kuhu kutsub aja hääl, ja see kutsub linna.

Asi on selles, et ega siis maal ei ela enam nii väga teistsugused inimesed. Maalapsed vaatavad samu telesaateid ja surfavad mööda samu saite mis linnalapsedki. Ainult internetiühenduse kiirus kipub aeglasem olema.

Ometi mitte nii aeglane, et ajastu valdavad ideaalid ka kõige kaugemasse metsakolkasse kohale ei jõuaks. Ja millised need ideaalid on? Tarbida rohkem, liikuda rohkem, omada rohkem võimalusi ja valikuid. Rohkem raha, kaupu, võimalusi ja valikuid on ikka seal, kus on koos rohkem inimesi. Kas peaks veenma neid noori siiski kodukohta jääma? Aga mis argumentidega? Et maal on puhtam õhk? Või et nad peaksid edasi kandma maaelu järjepidevust? Aga mida see tähendab?

Töötada oma vanemate kombel kohalikus tööstusettevõttes, et teenida keskeltläbi kaks-kolm korda vähem kui linnas. Või rühmata ilma puhkepäevadeta peretalus, lohutuseks see ilus elu, mida elavad õhtuse teleseebi lemmikkangelased.

On küll inimesed maal, aga on nad maainimesed või teinekord nagu mõne eriti kauge, eriti vaese ja vähehinnatud eeslinna rahvas? Ja on küll elu maal, aga paljuke see enam on maaelu. Ühtedele on see meeldiv ja kulukas elustiil, milleks vajalikud ressursid tulevad linnast.

Teistele nukravõitu sunnismaisus, millest vähemalt oma lapsed tahetakse välja aidata. Maaelu kadumist on raske, peaaegu võimatu tunnistada, sest mis siis üldse jääb meie Eestimaa-kujutlusest? Kas vanaemast maal saab vanaema kodumaal?“

Kas oleme nõus tuntud kirjamehe mõtteavaldusega? Osaliselt annavad sellele vastuse põllumehed meie tänases lehes.

Kõigile maainimestele tarmukust, südikust ja erku meelt oma töödes ja tegemistes! Mihklipäeval saab asi nii meie kui teie jaoks selgemaks. Hoidkem siis pöialt oma lemmikutele-nominentidele!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 59 korda, sh täna 1)