Sisejulgeolek on rahva tahe kaitsta kindlameelselt oma riiki

Sisejulgeolek on rahva tahe kaitsta kindlameelselt oma riiki

 

Eesti vabariigis on täies hoos valmistumine riigi järjekordse ümmarguse aastapäeva tähistamiseks. Samas on meie viimaste aastate ajakirjandust jälgides vahel tunne, et oleme kuidagi nagu kaotanud sihid, mida oma vabaduse ja oma riigiga teha.

Täna räägitakse üha sagedamini, et pärast Euroopa Liitu ja NATOsse saamist on kadunud sihid, kuhu oma riigiga tahame jõuda. Kui küsida seda kodanikelt, siis nemad tahaksid elada riigis, kus elamine on hea ja turvaline. Teiste sõnadega tähendab see, et kodanik ootab Eesti riigilt hästi toimivat sisejulgeolekusüsteemi vahetult enda ümber ja iga päev.

Hästi toimiva sisejulgeolekusüsteemi saamiseks on vaja teatud eeldusi, milles üheks oluliseks lüliks on kindlasti hea sisejulgeoleku valdkonna koolitussüsteem. Meie naabrit Soomet vaadates tekib tunne, et neil on oma sisejulgeolekusüsteemi ülalhoidmiseks palju paremad eeldused, kui on seda täna meil.

Soome kogemus

Soome riik erineb Eestist oma suhtumises kaitseväe- ja sisejulgeolekujõudude baasharidusse. Soome kuulub riikide hulka, kes ei põe kaotajasündroomi. See väljendub selleski, et Soomes läbib ajateenistuse üle 80 protsendi vastavas eas meestest ning seda süsteemi pole seal kavas ka muuta.

Ka on ajateenistusel Soomes Talvesõja ja sellele järgnenud niinimetatud Jätkusõja tõttu, kus suudeti oma iseseisvust kaitsta, teatud psühholoogiline tähendus – soomlased on kindlad, et kohustuslik üldine ajateenistus tugevdab Soome ühiskonna ühtekuuluvus- ja võrdsustunnet.

Seetõttu ollakse ajateenistuse säilitamise poolt, sest soomlased on veendunud, et ilma ajateenistuseta ei saa luua piisavat reservi ning pelk kutseline armee ei suuda vajadusel kaitsta riigi kõiki piirkondi.

Praktilised soomlased kinnitavad sedagi, et ajateenistusel põhinev armee on tunduvalt odavam kui kutseline. Soome ühiskonnas, kus valitseb üldiselt selge positiivne üksmeel riigi käitumise suhtes viimases sõjas, on säilinud ka rahva toetus kaitsesüsteemi hoidmisele. Praeguse süsteemi säilitamist toetab rahvas ja parlamendiparteidest soovivad senist kohustuslikku ajateenistust ära muuta vaid rohelised. Ent ka nemad ei taha üleminekut kutselisele armeele.

Maailmatasemel õpikeskkond

Soome saab toetuda oma sisejulgeoleku süsteemi ülalhoidmisel kindlasti nendele kodanikele, kes läbivad kohustusliku ajateenistuse.

Kui Eesti on valinud mingil põhjusel teise riigikaitsemudeli, siis tuleb riiklikul tasemel selgelt näidata, kuidas asendada sisejulgeoleku tagamiseks vajaliku kodanike kontingendi ettevalmistus, kui sellest koolitussüsteemist seni toiminud väga oluline ettevalmistusetapp on välja jäämas.

Noorte inimeste sisejulgeolekualaseks väga kalliks ja komplitseeritud ettevalmistuseks peab riik sel juhul investeerima täiendavaid vahendeid.

Kas seda realiseeritakse eelkutseõppe vormis või kuidagi teisiti, kuid oluline on, et sisejulgeoleku töötajate ettevalmistuse ja koolituse tase riigis ei langeks. Sisejulgeoleku alase koolituse õpikeskkond peab olema tasemel ja hästi integreeritud riigis olemasolevate teiste koolitussüsteemidega.

Sisekaitseakadeemia infra-struktuuri uuendamine ja kaasajastamine on olnud päevakorral pikka aega. Tahaks väga loota, et Eesti poliitikud suudavad näha riigi sisejulgeoleku jätkusuutlikkust tagavat õppeasutust laiemalt kui vaid siseministeeriumi vajadusi rahuldavana.

Siseministeeriumil on küll võrreldes nii mõnegi teise ministeeriumiga suhteliselt suur eelarve, kuid kvalitatiivselt uue infrastruktuuri loomine sisekaitseakadeemias vajab vähemalt teatud etapil kindlasti suuremat investeeringut, kui see saab olla iga-aastase investeeringu mõistes võimalik ühel ministeeriumil.

Infrastruktuuri uuendamine kui investeering saab olla edukam ja ka pikemas perspektiivis odavam, juhul kui see realiseeritakse võimalikult kiiresti ja väga kõrgel tasemel.

Seetõttu tuleks see välismaa sõsarkoolides nähtu, mis akadeemia töötajatel aastate jooksul kogunenud välismaa kolleegidega koos töötades, realiseerida ja edasi arendada akadeemia uue projekti elluviimisel. Akadeemia projekteerimisel tuleks seetõttu lähtuda jällegi väga vanast põhimõttest: me pole nii rikkad, et arendada oma akadeemia infrastruktuuri odavalt.

Sisekaitseakadeemia arendamisel võiks siin välja arendada ka rahvusvahelisele tipptasemele vastava testimis- ja spordikeskuse. Kõrgkool, mille deviis „Akadeemia julgetele ja teotahtelistele“ pole vaid sõnakõlks, vajab õpikeskkonda, kus sport moodustab lahutamatu osa õppurite päevakavast. See, mis akadeemias täna on teostatud suuresti tänu 2004. a siin loodud spordiklubi kaudu, vajab kindlasti ka suuremat riiklikku tuge.

Rääkides akadeemia regionaalsetest keskustest, oleks otstarbekas seda projekti teostada näiteks ka Pärnumaal Paikusel asuvas politseikoolis, millest võiks kujuneda väga oluline tugikeskus sisejulgeolekusüsteemi töötajate koolitamisel ja täiendkoolitamisel, kuid seda võiks kasutada ka ühe olulise kaitseväe ja kaitseliidu koolituskeskusena.

Väike peab oskama teha koostööd

Mõned aastad tagasi ütles riigikogu liige Igor Gräzin, et Eesti riik peab alati endale aru andma, millised on tema materiaalsed võimalused võrreldes maailma suurte riikidega. Sel ajal oli meie riigi eelarve tema hinnangul enam-vähem samas suurusjärgus kui New Yorgi tuletõrje eelarve. Mida peaks sellest õppima?

Olles oma suuruselt väiksed, on meil paraku oma ühiskonna ees täita samad ülesanded, mida täidavad suurte riikide kolleegid tohutult palju paremas materiaalses olukorras. See peaks meid sundima olema osavamad, et oma väheseid võimalusi nii targalt ühendada, et võiks tekkida mingi uus sünergia, mida suurtes süsteemides pole ehk võimalik nii lihtsalt teostada.

Võib loota, et arengud Eesti haridussüsteemis viivad selleni, et hakatakse tunnistama koostööd ka selle sõna otseses mõttes, aga mitte kui selle kasutamist varjatud viisina väiksema allaneelamiseks suurema poolt.

Sisekaitseakadeemial tasuks mõelda, kuidas teha assotsiatsioonilepingute alusel koostööd näiteks Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste, aga ka Eesti Mereakadeemiaga, et realiseerida ja hoida elujõulisena kadettide õppesüsteemi meie riigis.

Pessimistide rahustamiseks tahaks viidata, et õnneks kuuluvad kõik need kõrgkoolid eri ministeeriumide haldusalasse ja siin ei peaks tekkima ehk nii suurt ahvatlust neid kuidagi mehaaniliselt ühendada, kuid sünergiavõimalus oleks koostöö kaudu kindlasti suur.

Sellel assotsiatsiooni kaudu loodud hariduskonsortsiumil võiks olla võimalus omada täiendavat nõunikekogu või nimetame ülikoolide eeskujul selle kogu kuratooriumiks, kes annaks mitte ainult nõu, vaid võiks näiteks anda ka nõusoleku vajadusel ühendada vahendeid mingite ühiste eesmärkide realiseerimiseks.

Kui me räägime infrastruktuuri vajaduste realiseerimisest kas või näiteks europrojektide kaudu, siis oma osaluse panustamine hakkab käima meie tänastele kõrgkoolidele üle jõu, ühiselt oleksid need eesmärgid kindlasti kergemini saavutatavad.

Lõpetuseks tahan rõhutada, et need investeeringud infra-struktuuri, aga ka õppejõududesse oleksid realiseeritavad võrreldes suurte riikide ja ülikoolidega paratamatult ikka suhteliselt väiksearvulise oma õpilaskonna jaoks. Kuid läbi assotsiatsiooni liikmete suureneks selle projekti kasutajate arv nii sisemise kasutuse kasvu kaudu kui ka välisprojektide kaudu.

Professor Peeter Järvelaid oli Sisekaitseakadeemia rektor aastatel 2003–2005.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 42 korda, sh täna 1)