Demineerija: kolmandik pommipanijatest lendab ise õhku

Demineerija: kolmandik pommipanijatest lendab ise õhku

 

Saaremaalt pärit Vladimir (Vova) Zabellevitši töö on haruldane. Juba kas või selle poolest, et iga päev tuleb eluga riskida.

Ei kujuta ette, et keegi peaks tegema tööd, mille üks osa on pidev kartustunne ja kus üksainus vale liigutus võib saata sind ja su kaaslased looja karja.

Milline on demineerija argipäev? Kas nagu iga teine töö?
No kas just nagu iga teine, kuid tööpäev hakkab samuti ikka hommikul ja lõpeb, nagu tööaeg ette näeb.

Tööpäev algab vahetuse vastuvõtmisega eelmiselt vahetuselt. Enne seda toimub varustuse kontroll, et ikka kõik oleks korras, enne kui vahetus vastu võetakse.

Kui töö on üle antud ja eelmine vahetus veel kohapeal, siis mõnikord arutatakse ja analüüsitakse keerulisemaid väljakutseid, mida kas eelmine või mõni muu vahetus lahendanud on.

Ühesõnaga… aetakse juttu ja muljetatakse niisama. Päeval tehakse vajadusel varustuse hooldust, kes tahab, harjutab näiteks pommirobotiga töötamist või teeb mistahes harjutusi varustusega.

Kes soovib, siis on meil võimalus teha kohapeal veidi trenni – sõudeaparaadiga. Kes uurib internetist olulist infot tööga seonduva kohta jne. Kui tuleb väljakutse, läheb sõiduks, sest selleks me ju olemas olemegi.
Meil on ka puhketuba, kus saame televiisorit vaadata, kui aeg lubab. Tööpäev lõpeb siis vahetuse üleandmisega juba järgmisele vahetusele jne.
Meie töö puhul ei saa kindlasti öelda seda, et päevad on vennad. Iga päev on uus ja teistsugune. On päevi, mil oleme väljakutsetel peaaegu terve päeva, ja on päevi, kui me ei peagi välja sõitma.

Kas demineerijaks olemine eeldab mingit kõvemat närvikava või tugevamat psühholoogilist ettevalmistust?
Kindlasti! Sest meie töö on alati seotud riskidega. Demineerimisalased väljakutsed on sellised, mis tuleb olenemata olukorrast ja situatsioonist demineerijatel ilmtingimata lõpuni viia, ja see nõuab demineerija füüsilist sekkumist. Lõhkekehad ja muu säärane ei kao ju sündmuskohalt ise mitte kuhugi.

Me peame nendega tegelema seal ja kohe. Sellega kaasnevad meil alati ohud ja riskid. Kindlasti peab paika ka see, et kartma meie tööd tehes peab… see hoiabki meid elus, sest kartus on instinkt, mis säästab inimesi halvimast.

Kui ei karda ja lased tööl muutuda rutiiniks, muutud lohakaks ja õnnetus ei jää tulemata. Meie ei saa lubada oma töös vigu, mitte ainsatki. Kui demineerija muutub julgeks ja lohakaks, on ta ohtlik nii iseendale kui ka oma meeskonnale, siis ei tohiks see inimene enam meie ridades töötada. Seega – 100% keskendumist ja süvenemist sündmuskohal.

Öeldakse vahel, et eksida võib ainult üks kord. Kui palju tuleb ette selliseid situatsioone, kus taoline mõte läbi pea lipsab?
Osaliselt vastasin sellele küsimusele juba eelnevalt, kuid kui asi veidi huumoriks keerata, siis olen kuulnud ka ütlust, et demineerija eksib kolm korda: 1) naise võtmisel; 2) ameti valikul, ja kolmandaks jääb see saatuslik eksimus. Must huumor, kuid meie töös on huumor olulisel kohal.

Huumorisooneta inimesel on suht raske sellist tööd teha, sest nalja visates ja tehes pärast sündmusi ja tööl niisama olles, ajame rutiini ja pinged endast eemale. Mõtlema ja kartma peame alati, muudmoodi ei saa.

Kas demineerimisel on olemas ka mingisugused riskiastmed objektide puhul, kuidas neid määratletakse?
Igal ohul on oma reeglid. Näiteks on lahingumoona, mida võib transportida, ja on olemas teistsugust, mida ei tohi. Selle kindlaks tegemine, et mida võib ja mida mitte, ja kas võib või ei või – see on pikem protsess.

Mis teid pani demineerija ametit valima? Oli see juhus või teadlik valik?
Ehee… sellega tuleb mulle meelde aasta 2004 kevad, kui töötasin veel Saaremaa päästeteenistuse Kuressaare keskkomandos tuletõrjuja-päästjana. Vend (Jüri Zabellevitš, kes oli tollal Kuressaare keskkomando pealik – R.V.) pakkus mulle võimaluse minna abidemineerija kursusele ja mina naersin selle peale, et kas sa teed nalja – mina ja demineerijaks??!!

Mitte kunagi!! Hea nali… kas pole! Nii et „ära iial ütle iial” peab paika. 2005. aasta talvel – kui olin ühele oma tuttavale just rääkinud, et Tallinn on viimane koht, kuhu mina elama võiksin minna –, siis paar kuud hiljem olingi juba pealinnas ja sügisest juba demineerimiskeskuse Põhja-Eesti pommigrupis.

Taaskord „ära iial ütle iial” pidas paika. Juhuseks võib seda ametivalikut pidada küll, sest ma ei olnud kunagi kokku puutunud mitte ühegi lõhkekehaga jne… Täielik NULL selle kohapealt. OK… natukene olin sõjaväes (Tallinna Üksikpäästekompanii) siiski kuulnud, kuid mitte palju. Ajateenistus möödus tuletõrjerühmas.

Tööleminemisvõimalusest pommigruppi kuulsin ühelt oma sõjaväekaaslaselt, kes oli sõjaväes demineerimisgrupis. Kuulsin, et demineerimiskeskus võtab tööle demineerijaid, kelle koolitavad ise kohapeal välja. Mõtlesin, et mina ju ei tea asjast midagi ja kas ma sobiksin sinna, aga vastus oli jaatav ja nii see läks. Nüüd olen olnud demineerija juba kaks aastat ja ei kahetse oma valikut mitte üks raas.

Kas pere ei pane pahaks taolist tööd, kus peab eluga riskima vaat et iga päev?
Õnneks on mul väga arusaajad vanemad ja lähedased. Minuga ei ole kunagi olnud probleeme ja nad on alati mind usaldanud. Kui ametit valisin, siis oli vend esimene, kellelt nõu küsisin, et kas see on ikka hea mõte ja õige valik.

Tema ütles, et on kahe käega minu tegemiste poolt ja toetab minu valikut 100%. Sellest piisas, sest venna arvamus loeb mulle väga palju. Tean vaid nii palju, et vanemad vahel ikka muretsevad, mida ei saa neile absoluutselt ette heita, sest ma olen ikkagi nende poeg. Kuid üldjuhul on nad minu üle väga uhked ja rahul sellega, mida teen.

Nad näevad, et olen ise rahul, ja see neile oluline ongi. Minu elukaaslast mu töö ise nagu ei häirigi, kuid mossitamisi tuleb vahel ikka ette, kui pean jälle kodunt ära tööle minema. Usun, et ta ikka muretseb minu pärast, see on loomulik, kuid ta ei näita seda eriti välja. Samamoodi muretsen mina ju tema pärast, tema on stjuardess ja see amet kätkeb endas samuti teatud riske.

Kui tuleb väljakutse, siis mis toimub enne lõhkekeha kahjutuks tegemist – kuigi ei või iial teada ju, millal pauk käib?
Igal väljakutsel toimetame teatud reeglite järgi, et mis ja kuidas. Tegutseme vastavalt meie oma taktikale, kuid seda me ei avalikusta.

Enamik inimesi on erinevaid lõhkekehasid, n-ö pomme näinud üksnes filmides – kus on punane ja sinine juhe ja sekundid vaikselt tiksuvad. Päriselus see asi vist nii ei ole?
Tavainimene teabki ja kasutab sõna „pomm”, kuid kui olen küsinud, et mida te selle „pommi” all mõtlete, siis jäävad nad hätta või siis räägivad asjandusest, kus on juhtmed ja muu selline. Meie terminoloogias on sellise asjanduse nimetuseks lõhkeseadeldis.

Lõhkekehad on aga esemed, mida on kasutatud või kasutatakse sõjanduses. Näiteks mürsud, granaadid, miinid, lennukipommid jms. Kui rääkida filmidest ja seal näidatavast, siis on selge, et seal tuleb ju asi vaatajale huvitavaks ja põnevaks teha ning suurem osa asjadest on meie mõistes jama.

Meie ei tohi juhtmeid puutuda, kasutame oma meetodeid ja vahendeid, kuidas olukorda lahendada. Film on siiski film ja reaalsus paljuski hoopis teine.

Millised on enamlevinud ained, millest lõhkekehasid valmistatakse?
Kui peate nüüd silmas lõhkekehasid, siis on see üpris pikk loetelu. Aga kui rääkida lõhkeseadeldistest, siis tegemist on taaskord kohaga, kus võib öelda, et inimese fantaasial ei ole piire. Kasutatakse kõike, mida kätte saadakse, sest eesmärk on ju üks – kedagi tappa, vigastada või tekitada suurt kahju (purustusi).

Kui palju on demineerimise juhtumeid, millest tavainimene üldse teada ei saa, st “asi koristatakse vaikselt ära”?
Kas olete mõelnud, miks on juhtumeid, millest inimesi ei teavitata? Hea on muidugi, kui inimesed teavad, millised on ohud ja mis toimub. KUID… ajakirjandus ja ajakirjanikud on faktor, kes võivad mõne operatsiooni või juhtumi meile palju keerulisemaks muuta.

Samuti inimesed, kes tänu ajakirjandusele tulevad koha peale vaatama ja püüavad võimalikult palju ikka oma silmaga näha. See muudab meie töö selles olukorras raskemaks ja sellega kaasnevad ka suuremad ohud, juhul kui… Mõistate?! Seepärast jäävadki mõningad juhtumid sedasi saladuskatte alla, kuni asi on lõpetatud ja alles siis antakse pressiesindaja kaudu teada, et mis oli ja kuidas oli.

Võin tuua ka ühe juhtumi siinkohal näiteks. Olete lugenud ja kuulnud hiljaaegu leitud lennukipommist Tallinnas, mis varajastel hommikutundidel linnast välja toimetati. Sellel operatsioonil oli meil abiks 16 politseiautot ja 32 politseinikku, kes tagasid meile nn „rohelise tule” teekonnal linnast välja. Asi toimuski täiesti salastatuna just seepärast, et mitte meelitada kohale ajakirjanike ja uudistajaid, kes oleksid meil seda operatsiooni väga segama hakanud.

Seega tahaksin siinkohal öelda inimestele seda, et kui te peaksite kuskil nägema, et miski operatsioon või sündmus käib, siis püüdke olla mitte nii uudishimulikud ja laske oma ala spetsialistidel rahus oma tööd teha. Ärge tekitage oma kohalolekuga neile liigset pinget, sest see töö on ohtlik ja teie tõttu võib see operatsioon muutuda veel ohtlikumaks nii teile endile kui ka demineerijatele.

Kas püromaanidel on mingid psühholoogilised ühisjooned, mis avalduvad ka näiteks lõhkekeha valmistamises, asukohas vms?
Neil puudub enesealalhoiu instinkt ja ükskord kukuvad nad ise enda kaevatud auku. Statistika näitab, et vähemalt 1/3 pommipanijatest lendavad ise õhku.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 135 korda, sh täna 1)