Ökoseep ja taastoodetud paberist ümbris on nagu hea abielu

Ökoseep ja taastoodetud paberist ümbris on nagu hea abielu

 

Sõidan GoodKaarma poole. Autonina Kärla peale keeranud, tuletan meelde perenaise antud selgitust: „Edasi on viidad igal pool väljas.“ Ning kuigi üritan oma hilinemist raskema pedaalile vajutusega tasa teha, tuleb külavahel tihtipeale üsna järsult pidurit tallata, sest kruusatee muutub vahetevahel päris rallirajaks. Nagu pärast kuulen, pidavat vald selle tuleval aastal korda tegema.

Olen kohal, pargin masina ettenähtud platsile ja suundun mõnusalt-mahedalt renoveeritud talumaja poole. Saatjaks vaikus ja laisavõitu sügispäike.

Nii Ea Velsvebel Greenwood kui ka ta abikaasa Stephen ei jäta kahtlusekübetki, et tegu on rõõmsameelsete, energiliste ja külalislahkete inimestega. Usun, et kes nendega kohtunud, tunneb end kohe koduselt ja oodatuna.

Millest kõik alguse sai?

„Asi sai alguse meie tulekust 2004. aasta mais, kui Eestist sai Euroopa Liidu liige. Enne seda elasime Inglismaal. Abikaasa on mul inglane ja veel enne seda elasime Ameerikas. Sisetunne ütles, et Eestis algab täiesti uus aeg, tulevad suured muutused ja hästi tore oleks olla osa sellest,“ räägib Ea ühe hingetõmbega.

Idee Eestisse tulla oli tõesti küps, sest talu sai ostetud juba veebruaris. Tuldi autoga mööda maad läbi Rootsi, sest lennukiga reisides võib ju vaid paarkümmend kilo kaasa võtta. Nemad olid aga alustamas uut elu Saaremaa metsade rüpes.

Reis kujunes parajaks seikluseks

„Ostsime Inglismaal Prantsusmaalt sisse toodud Mercedese, millel oli rool Eesti jaoks „õigel“ pool. Kola oli nii palju sees, et summuti läks kohe alt ära ja mürisesime kohale nagu ralliautos,“ naerab Ea.

Pilt, mida ostetud talu pakkus, oli loomulikult üsna kurb. Sellega, mis praegu, ei annaks seda kuidagi võrrelda. Terve suvi ja sügis takkapihta käis usin renoveerimine.

Külaelanikud nende tegemistele viltu ei vaadanud. Et tulevad sealt kusagilt ja… „Pigem just vastupidi – tunnetasime suurt toetust! Olen ju saarlane ja koju tagasi tulemine, see oli OK! Inimestele meeldib, kui tuled kaugelt ja jälle koju,“ on Ea veendunud.

Laias maailmas elavatele sõpradele mõeldes on tal tihti tunne, et kui nad kõik, selle asemel, et välismaa firmades oma talenti jagada, Eestisse või saarele tagasi tuleks, oleks see suur kingitus.

Esmalt idee

„Idee oli olemas ja valmistamine täiesti õpitav,“ selgitab Ea ja Stephen lisab, et kogu seebivalmistamise protsess on söögitegemisele väga sarnane. Ainult natuke matemaatikat on ka juurde vaja.

Ea sõnul peab ju ka perenaine näiteks väga keerulise koogvõi suflee tegemisel ained grammi pealt välja kaaluma ja õigeid temperatuure jälgima.
Seebitegemise kasuks otsustati, kuna selleks polnud vaja eraldi maja ehitada ega ka mingit kallist masinaparki osta.

„Ideid on palju, mida edaspidi ellu tahaks viia. Kuna me oleme mõlemad väga loomingulised inimesed, siis mõtleme kogu aeg välja uusi retsepte, uusi tooteid,“ annab Ea öelduga kinnitust sellele, et paigaltammumist ei ole ega tule.

Seebitootmine kasvas välja sellest, et Eal ja Stephenil oli kindel soov maal midagi tegema hakata. Ja kui vähegi võimalik, siis oma kätega toota midagi, mis oleks loodustoode, tervisele hea, ilus vaadata ja millel oleks lisaks ka ekspordipotentsiaali. Ühesõnaga toode, mida kõik vajaksid.

„Mõtlesime ka küünalde ja paberi tootmisele, kuid need lähevad ikkagi nišitoodete alla. Seep on nii universaalne toode, mida iga inimene kogu aeg kasutab. Pealegi pole seebi säilivusaeg paar päeva nagu leivapätsil ja teda on lihtne transportida. Kui ta on nägusalt pakendatud, siis suudab ta ka välisturul silma paista ja meelde jääda,“ räägib Ea esialgsetest mõtetest. Panen tähele, et seebi puhul kasutab ta isikulist asesõna „tema“.

Keemiku diplomit see töö ei küsi

„Ma ei tea, kui meil oleks keemiku taust, kas see tulekski kasuks? On teatud faktid, mida silmas peab pidama,“ arutleb Ea.

Alustatigi külmprotsess-seebi ehk taimsest rasvast seepide valmistamisega. Esimesed seebid olid oliivi- ja päevalilleõli baasil tehtud, lihtsas pakendis.

„Meie idee oli viia seebitootmine järgmisele tasandile nii pea kui võimalik. Üheksa kuud hiljem, oktoobris 2005 tulidki juba välja ökoseebid. Need on ökoloogiliselt puhtast toorainest, väga komplekssed, uhked ja valmistatud kuuest erinevast ökorasvast. Ja kui tuli uus pakend taastoodetud paberist ning naturaalsete trükivärvidega – siis oli kõik paigas. Tal oli bränd, identiteet!” räägib Ea õhinal.

Ümbrised trükitakse Tartu trükikojas Triip, mis pretendeerib Eesti esimesele rohelise trükikoja tiitlile.

Ea näitab Triibu kaubamärki – roheline käsi lehel – ja ütleb, et nende seebiümbrisel on samuti see märk, mis lisab väärikust. „Nii et ökoseep ja taastoodetud paberist ümbris moodustavad kokku nagu hea abielu.“
Turuletulek läks valutult. Eestis ju keegi ökoseepe ei teinud. Seetõttu oli ja on põnevust GoodKaarma toodete ümber päris palju.

Et vanad traditsioonid ei kaoks

GoodKaarma valmistatud seep pole enam ainult tarbeese nagu vanaaja loomarasvast seep oli. See on palju luksuslikum ja lõhnab hästi. Seega sobilikum tänapäeva inimesele. Kahju on sellest, et vana seebitegemise traditsioon on kadumas. Mäletatakse küll, kuidas ema või vanaema seepi tegi, aga ise enam ei tehta.

Stephen rõhutab siinjuures, et tegelikult erineb loomarasvast seebikeetmine GoodKaarmas valmistatavast seebist nii tehnoloogialt kui ka lõpptulemuselt palju. Vanasti seepi keedeti, siinne protsess on aga külmprotsess, sest kõrgkvaliteedilised taimsed rasvad on enamjaolt külmpressitud. Neid ei lasta kunagi keema, vaid sulatatakse üles.

„Vähemaks jääb ka neid, kes kodus õlut valmistavad. Niisamuti on koduse leiva- või saiateoga, mis tänaseks on täielik eksootika,“ võtab Ea kokku ja tunneb heameelt selle üle, et sellesuvisel presidendipaari külaskäigul GoodKaarma seebikotta selgus, et Evelin Ilves valmistab leiba nagu vanastigi juuretise põhjal ning seda sai ka maitsta.

Samuti on tore, et ümberkaudsete külaseltside juhid (Ea on ise Kaarma külaseltsi esinaine) soovivad neid vanu traditsioone elule äratada ja õppida neilt, kes veel mäletavad.

Eal pole midagi selle vastu, et oma seebivalmistamise protsessi lähemalt tutvustada: „Kui inimesed tahavad, siis võime selle müstikaloori ka ära võtta. Me oleme siin juba teist suve näidanud, kuidas see asi käib.”

Eestlane peaks tegelema just mahetootmisega

Ea ütleb, et kurb on näha, kuidas loodustoodete riiulid poodides on enamjaolt Saksamaa importi täis: moosid, herned… Kõik see, mis siin samuti kasvab ja mille tootmisega väiketootja peaks hakkama saama. Nüüd tegeleb Saaremaa Maheköök, mille asutajaliikmed nad samuti on, õuntega.

Et Eesti inimesel oleks oma õunamoos ja õunamahl. „Miks peab see olema mujalt toodud? Miks peab tarbima poest saadavat kontsentraadist tehtud mahla. Ja pole sul aimugi, kust need õunad pärit on!“ räägib Ea innukalt.
Eale ja Stephenile on meeldivaks üllatuseks see, kui palju inimesi nende ettevõtmise vastu huvi tunneb. Eelmisel aastal, kui nad ettevõtte avasid, käis 2000 inimest, sel aastal juba 5000. Paljud on tagasi tulnud, et oma varusid täiendada.

GoodKaarma talu, kus maad kokku 4 hektarit, oli kolm aastat tagasi koht, millest mitte keegi midagi ei teadnud.

„See on näide, kuidas ühe koha võib hea tahtega väga populaarseks teha. Ja arenguruumi on tänu maale veel piisavalt,“ ei varja Ea uhkustunnet.
Stepheni arvates on ideaalist kõik veel kaugel. Avatud sai sellegipoolest, et edasi minna ja näidata, kuidas kõik areneb ja toimima hakkab. Pelgalt valmistoote näitamine pole see – valmistoode on steriilne.

Maaelu arenguks fantastilised toetused

Igal aastal saavad Londonis kokku mahetootjad üle maailma. Ea pole seal kahjuks eestlasi kohanud, kuna siin on mahetootmine alles lapsekingades. Samas olid näiteks soomlased väga huvitatud mahekartuli ostmisest, et sellest tärklist valmistada ja helbeid teha.

Stephen viitab „Maaelu arengukavale 2007–2013”, kus toetused on fantastilised. Mitte keegi ei tohiks seda n-ö maha magada. Tegu on viimase ja kõige suurema programmiga ning pärast seda peab Eesti ise hakkama saama. See programm annab võimaluse väga paljudele inimestele, talunikele, külaseltsidele.

Ea ja Stephen panevad südamele, et inimesed loeksid arengukava läbi ja leiaksid võimaluse projekte kirjutada. Näiteks mittetulundusühingutele antakse arengukava raames 90% kogu rahast ja summad on tõepoolest väga suured. Samas ei saa projekti ka n-ö tühjale kohale kirjutada – plaan peab olema tulevikku vaatav ja ära näitama, mis tulu sellest tõuseb.

Kusjuures tulu ei pea sugugi rahalises väljenduses avalduma.

Koostööd peaks tegema nii külaseltsid, kohalikud äriettevõtted kui ka omavalitsused. Tähtis on see, et piirkonna elu läheks rohkem käima.
Kui Eesti seda raha ära ei kasuta?

„Ma ei tea, kas see antakse siis järgmistele maadele. Sellest oleks kahju. Aga praegu on küll supervõimalus,“ kinnitab Ea ja lisab, et koostöös ja korraliku projekti kirjutamise tulemusena võib saada mõnesse piirkonda nii palju raha, et viie aasta pärast ei tunne seda Eestimaa paika enam äragi.
Vahepeal heliseb Ea telefon ja antakse teada, et neljapäeval (6. septembril – J. K.) tahavad GoodKaarmat külastada Eestis resideeruvad suursaadikud. Nii tähtsate tegelaste tulek paneb perenaise pulsi silmnähtavalt kiiremini lööma.

Üritusi mahetootjaile on mitmeid

Ea ja Stephen usuvad, et Tallinna Kaubamaja korraldatav Osturalli, mis sel aastal toimub 10.–13. oktoobrini, kujuneb huvitavaks ürituseks. Et välimüügi osas pannakse hästi suurt rõhku just mahetoodangule, näitab kaubamaja huvi asja vastu ja annab tunnistust sellest, et ka ostjaskonna huvi mahetoodangu vastu on suurenenud.

Juba kahekümne neljandat aastat korraldab aga Soome Tuglase Selts Helsingis Mardilaata. Sel aastal kestab see kaks päeva ja toimumiskohaks on endine Nokia tehas. Kolmandat aastat läheb laadale ka GoodKaarma oma seepidega.

Põnev pood ja 5000 seepi kuus

GoodKaarma valmistab 14 sorti ökoseepe, millele lisandub veel sellekevadisel suveniirikonkursil kolmanda koha võitnud ökoseep „Saaremaa“. Pakendi esiküljel on kasutatud kohaliku graafiku Külliki Järvila tööd „Suveöö“.

„Pakendi kujundas kunstnik Ain Vares. Nii see kolmas koht tuligi. Maavalitsuse poolt pandi südamele, et tehke siis toode valmis ka. Ma ei tea, kas nende tooted, kes esimese-teise koha said, juba turul on, aga meie tegime seebi valmis ja huvi on suur,“ selgitab Ea.

GoodKaarma seepe müüakse Eestis enam-vähem kõikides looduse- ja tervisepoodides, spaades, lisaks paljudes käsitöö- ja lillepoodides.
Toota suudetakse praegu 5000 seepi kuus. Juba praegu läheb osa toodangust Iiri-, Inglis- ja Šotimaale, Taani, Rootsi, Soome, Lätti ja Saksamaale. Huvi siinsete ökoseepide vastu kasvab, sest juba võetakse palju ühendust mujalt maailmast. Selle kirjutab Ea GoodKaarma tugeva kodulehekülje arvele, mida Stephen arendab, ning mis töötab n-ö 24 tundi ööpäevas.

„Pärast eelmist suve, kui müüsime ainult seepe, mõtlesime talvel, et teeme kingipoe ja võtame igasuguseid huvitavaid asju sisse, mida mujalt ei saa. Nii leidsime mesilasvahaküünlad, pajupuust pliiatsid ja palju muud,“ tunneb Ea heameelt õige otsuse üle.

Klaasi on kahelt erinevalt kunstnikult: klaasehteid teeb Steve’i vend William. Suvel osutusid need väga populaarseteks. Klaasist vitraaže, pudeleid ja seebialuseid teeb Saaremaa juurtega poiss Jüri Soo. Temal on klaasistuudio tegelikult Pärnus, kuid õppinud on ta Kuressaare ametikoolis. Kunsti on veel ka Külliki Järvilalt.

„Ise oleme teinud igasugu katsetusi. Sel suvel tegime uue töötoa, kus sai seebikäkke valmistada, lapsed said ise oma seebid kokku pätsutada,“ osutab Ea mõnusatele taiestele.

Seinal ripuvad veel mõned Irma Illissoni pildid. Enamik neist on ära ostetud. „Tema on see, kes illustreeris Luule Viilmaa raamatuid. Saaremaal ei paku tema töid peale meie mitte keegi,“ kinnitab Ea.

Ehted on veel endiselt supermodellilt Mariann Seimanilt, kes on elanud New Yorgis, Milanos. Nüüd aga loob oma kunsti keset metsi Tallinna lähedal.

„Puhtaid taimseid eeterlikke õlisid hakkasime müüma, mida saab kasutada vannivees või aroomilambis. Meie kasutame neid seepidele hea lõhna andmiseks, aga õlipudelite pakendi kallal tuleb veel tööd teha. Suvel polnud selleks aega,“ räägib Ea lõpetuseks.

Vastastikused tänusõnad ja juba jäävadki GoodKaarmat hoidvad puud tuulte hellitada. Aga me ei rääkinud ju üldse sellest, kuidas seep valmib! Aga äkki ongi õigem minna ise kaema ja katsuma? Mina igatahes tuleval suvel lähen.

Õhtul Triigi sadamas leian lõpuks aega ja nuusutan põnevusega seepi: iidset rahu ja puhtust õhkub sellest veidi mõrkjast hõngust. Mahe ju…

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 221 korda, sh täna 1)