Rahu Prantsuse stiilis

Rahu Prantsuse stiilis

 

Sel nädalal möödus 100 päeva Prantsusmaa praeguse presidendi Nicolas Sarkozy ametivande andmisest. Sellega seoses avalikustas ta hiljuti oma välispoliitika põhimõtted.
Augusti lõpus tegi Sarkozy riigi diplomaatilisele korpusele pikema ettekande.

Kuna see oli tema esimene taoline esinemine presidendina, siis võib mitmeid selles kõnes väljaöeldud seisukohti vaadelda kui programmilisi: need määravad Prantsusmaa välispoliitilise kursi järgmiseks viieks aastaks. Ja kes teab, võib-olla ka kogu aastakümneks, sest keegi ei oska ju ennustada, milline on heitliku meelega valijate meelsus viie aasta pärast, mil Prantsusmaa praeguse presidendi ametiaeg lõpeb.

Vastuolulised arvamused

Kokkuvõtlikult võib öelda, et president Sarkozy esinemine on kogu maailmas tekitanud kõige erinevamaid spekulatsioone. Nii näiteks on paljud poliitilised vaatlejad rääkinud välispoliitilise traditsiooni „katkemisest”, millele pani neli aastakümmet tagasi aluse 5. vabariigi rajaja, president Charles de Gaulle. Samas on jälle väidetud, et Prantsusmaa välispoliitika peamised põhimõtted pole muutunud.

Kui aga Nicolas Sarkozy ettekannet veidi tähelepanelikumalt analüüsida, torkab siiski silma üks asjaolu, mille poolest Élysée praeguse peremehe esinemine tema eelkäijate, eelkõige Jacques Chiraci, sõnavõttudest erines – see on kõne tonaal-sus. Nimelt oli Sarkozy seekordne esinemine palju energilisem ja karmim, palju avameelsem ja samas ka palju dramaatilisem. Kõik see aga, nagu teada, annab vanadele ideedele uue värvingu.

Juhitavuse kaotanud maailm

Kaasaja maailmas kujunenud olukorda iseloomustas Prantsusmaa president sõnaga „dramaatiline“ (dramatique). Vaatamata sellele, et pärast Berliini müüri kokkuvarisemist on paljudes maades toimunud demokraatia võidukäik, mille tagajärjel on miljonite inimeste majanduslik olukord paranenud, pole riikide valitsustel siiski õnnestunud luua stabiilset ja kindlat maailmakorda.

Vastupidi, stabiilsuse asemel, on Sarkozy veendunud, „valitseb kõikjal lõhestatuse õhkkond, mistõttu on tunne, et maailm on kaotanud juhitavuse“. Ja kuigi tänapäeva maailmas valitseb üleilmastumise tendents, on „see maailm samas lõhenenud“.

Külma sõja aegse bipolaarse maailma asemele on täna tekkinud mitmepolaarsus. Prantsusmaa presidendi arvates satub kaasaja maailm üha enam rohkearvulistesse poliitilistesse kokkupõrgetesse. Nagu Iraagi sündmused näitasid, pole neid konflikte võimalik lahendada pelgalt vaid jõu abil. Samuti pole rahu tagamisel suutnud oma efektiivsust tõestada ka rahvusvahelised institutsioonid (eelkõige ÜRO) – selle kinnituseks on sündmused Afganistanis ja Darfuri kriis Põhja-Aafrikas.

Kolm väljakutset

Edasi võib Sarkozy ettekandest lugeda, et sellises dramaatilises maailmas tuleb Prantsusmaal seista silmitsi kolme globaalse väljakutsega:
– Hoida ära islami ja läänetsivilisatsiooni kokkupõrge, mida nii väga soovivad äärmuslased ja Al-Quaeda tüüpi terroristlikud rühmitused.
– Integreerida uude maailmakorda sellised „tulevikugigandid” nagu Hiina, India, Brasiilia, kes peagi hakkavad nõudma, et nende poliitiline staatus oleks vastavuses nende majandusliku staatusega.

– Selliste kogu tsivilisatsiooni ees seisvate probleemide lahendamine nagu globaalne kliimasoojenemine, energiaressursside vähenemine, uute haiguste ja epideemiate teke.

Euroopa kui päästja

Üheks peamiseks tegijaks tänapäeva rahvusvahelisel areenil, kes võiks maailmakorda kindlustada ja harmoniseerida, on Sarkozy arvates ühendatud Euroopa. Seepärast ongi ühtse Euroopa hoone loomine Prantsusmaa välispoliitika „absoluutne prioriteet”. (Vahemärkusena võiks siinjuures lisada, et selline poliitilisse teksti mõnevõrra sobimatu epiteet „absoluutne“ kõlas Sarkozy ettekandes korduvalt. – U. K.)

Euroopat pole ilma Prantsusmaata, kuid ka Prantsusmaad pole ilma Euroopata. Sellega on seletatavad jõupingutused, mida Sarkozy on teinud selleks, et välja töötada uus üle-euroopaline liiduleping, mis peaks asendama läbikukkunud põhiseaduslikku lepet.

Sealjuures, on Prantsuse riigipea veendunud, võib poliitilist ühtsust lugeda juba saavutatuks, jäänud on vaid juriidilised formaalsused. Järgmiseks sammuna oleks Sarkozy arvates vajalik luua „väga kõrgel tasandil“ erikomitee, mille ülesandeks oleks vastata järgmistele küsimustele: milliseks kujuneb Euroopa aastatel 2020–2030 ja milliseid eesmärke ta järgib? See komitee peaks oma soovitused ja ettepanekud esitama aastaks 2009, mil peaks jõustuma uus üle-euroopaline liiduleping ja mil valitakse Europarlamendi uus koosseis.

Musklite kasvatamine

Omalt poolt arvab Nicolas Sarkozy, et tulevase ühtse Euroopa peamised probleemid on immigratsioon, energiaga varustamine ja keskkonnakaitse. Samas tegi Prantsusmaa president oma esinemises erilise rõhuasetuse üleeuroopalise kaitsesüsteemi (Europe de la Defense) loomisele, kuna seistes üha kasvavate kriiside ees, pole Euroopal praegu piisavalt jõudu nende neutraliseerimiseks.

Euroopa sõjalise võimsuse kasvatamiseks oleks eelkõige vaja senisest aktiivsemalt tegeleda uute relvastusprogrammide väljatöötamisega. Kuid mis veel olulisem – Sarkozy on seisukohal, et vaja on välja töötada täiesti „uus Euroopa julgeoleku strateegia”, mis asendaks strateegia, mille 2003. aastal pakkus välja Javier Solana (euroliidu välis- ja julgeolekupoliitika koordinaator).

Eeldused üle-euroopalise sõjalise liidu moodustamiseks on juba loodud – selleks on Prantsuse–Saksa brigaad, mis loodi 1987. aastal, ja Euroopa korpus, ning samuti Briti–Prantsuse kokkulepe üle-euroopalise kaitsesüsteemi loomiseks, mis kirjutati alla detsembris 1998.

Rääkides Euroopa sõjalise võimsuse edendamisest, näitas Sarkozy üles erakordset poliitilist korrektsust – nimelt rõhutas ta, et „sõjalist Euroopat” ei
tohiks mitte mingil juhul vaadelda kui alternatiivi ja konkurenti NATO-le.

„Põhja-Atlandi blokk on samuti meie (s.t eurooplaste – toim) oma. Me osalesime selle loomisel… NATO 26 liikmest 21 kuuluvad samas ka Euroopa Liitu. Vastandada Euroopa Liitu ja NATO-t pole mõtet, nad mõlemad on meile vajalikud,” rõhutas Prantsusmaa president.

Piitsa ja prääniku poliitika

Toonud välja kaasaja maailma olulisemad valuprobleemid, asus Prantsusmaa president oma ettekandes lahkama seda, kuidas saaksid ühinenud Euroopa ja Prantsusmaa nende probleemide lahendamisel osaleda. Ja siin ei olnud Sarkozy kuigivõrd originaalne – tema arvates tuleks selleks kasutada traditsioonilist piitsa ja prääniku meetodit.

Et ära hoida islami- ja läänemaailma kokkupõrget, selleks tegi Prantsusmaa president ettepaneku asetada esikohale asjast huvitatud riikide salateenistuste „absoluutne koostöö”.

Teiseks sammuks oleks euroliidu pingutuste suurendamine Afganistanis. Kui aga naabruses asuv Pakistan omalt poolt ei võta midagi ette Talibani purustamiseks, siis peaks euroliit selle riigi suhtes teostama palju karmimat poliitikat.

Kolmandal kohal seisab Sarkozy ettekandes ettepanek igati toetada mõõdukalt meelestatud islamiriike. Samas kriipsutas aga Prantsusmaa president alla, et tuumarelva sattumine Iraani valitsuse kätesse on Pariisi jaoks täielikult vastuvõetamatu.

Sellega seoses tegi ta ettepaneku tugevdada Iraani suhtes rahvusvahelist survet. Sarkozy arvates võiks vajadusel selle riigi suhtes rakendada isegi rahvusvahelisi sanktsioone, jäädes samas aga avatuks dialoogile. „See oleks ainus tee, kuidas vältida katastroofilist alternatiivi: seda, et Iraanil tekib tuumarelv, või et tekiks vajadus Iraani pommitada,” teatas Sarkozy.

Ja lõpuks, üheks sammuks, mis aitaks islamimaailma ja lääneriikide kokkupõrget ära hoida, oleks Prantsusmaa presidendi ettepanekul luua Vahemere-äärsete riikide liit, kuhu kuuluksid Põhja-Aafrika, Lähis-Ida ja Lõuna-Euroopa riigid.

Heitlus „homsete gigantidega”

Veel üks teema, mida Prantsuse riigipea oma ettekandes puudutas: suhted „tulevaste gigantidega“. Nendena on eelkõige silmas peetud selliseid kiiresti arenevaid riike nagu India, Hiina ja Brasiilia.

Euroopa ja Prantsusmaa peaksid leidma võimalusi, kuidas neid riike legitiimselt kontrollida ja neid maailmapoliitikasse kaasata. Sel eesmärgil tuleks Sarkozy arvates suurendada ÜRO julgeolekunõukogu alaliste liikmete arvu, kaasates Saksamaa, Jaapani, India ja Brasiilia. Teiselt poolt tuleks aga reformida ka sellist organisatsiooni nagu G-8 – selle asemel võiks tulevikus tekkida hoopis G-13, kuhu peale praeguste liikmete kuuluksid veel ka India, Hiina, Brasiilia, Mehhiko ja Lõuna-Aafrika Vabariik.

Kas katkemine või siiski järjepidevus?

Pärast Sarkozy esinemist esitasid paljud küsimuse, kas tema poliitikat võib vaadelda kui eelkäijate alustatud traditsioonide katkemist või, vastupidi, ta jätkab endist poliitikat? Küllap annab täpsema vastuse sellele küsimusele tulevik, kui sõnadelt minnakse üle tegudele. Ent praegu võib veenvaid argumente tuua nii ühe kui ka teise seisukoha kaitseks.

Nii näiteks erineb Sarkozy oluliselt oma eelkäijatest Iraani küsimuse lahendamisel. Võib oletada, et president Chirac poleks vist kunagi lubanud endale rääkida kõigi kuuldes „katastroofilisest alternatiivist”: kas Iraani tuumarelv või selle riigi pommitamine. Veel eristab Sarkozy’d tema eelkäijatest ka palju teravam toon, rääkides Venemaast ja Hiinast.

Kõik see sundis inglise ajalehte The Daily Telegraph kirjutama, et Prantsusmaa praegune riigipea on praktiliselt juba loobunud gollistlikust „sädeleva isolatsiooni” (splendid isolation) kontseptsioonist (s.o keeldumine pikaajalistest liitudest teiste riikidega).

Samal ajal aga märkis Prantsuse rahvusvaheliste suhete instituudi (L’Institut français de relations internationales) teadur Moreau Defarges, et tegelikult ei sisaldanud Sarkozy esinemine endas midagi uut. Ta vaid kordas Prantsusmaa välispoliitika põhilisi suundi, mida viidi ellu ka varem: ettekujutus Prantsusmaast kui ühest maailma suurriigist, kes peaks maailmas ja euroliidus etendama juhtivat rolli. Defarges märkis, et kõige selle taga on tuntav Charles de Gaulle’i armastatud fraas „Prantsusmaa suurusest ja majesteetlikkusest”.

Ainuke asjaolu, mis on võimaldanud Sarkozyl avalikult de Gaulle’i kiita, oli ehk tema soov parandada suhteid USA-ga. Tõsi, oma seekordses kõnes ütles Sarkozy Washingtoni aadressil mõned teravused, süüdistades Valget Maja selles, et too liialt eirab rahvusvahelise üldsuse arvamust.

Kuid siiski ei meenutanud ta sõnagagi Guantanamo vangilaagri küsimust, kus, nagu teada, pole kõik inimõigustega kaugeltki korras; kordagi ei rääkinud ta LKA salavanglatest Ida-Euroopas.

Kõige selle kohta ütles tabavalt Prantsuse sotside üks teoreetikuid Pierre Moscovici: oma seekordses esinemises oli president Sarkozy vähemkriitiline Georges Bushi aadressil ja enam jagus tal kriitikanooli Briti uue peaministri Gordon Browne’i aadressil. 
                                                                                                                                        

Prantsuse–Saksa brigaad (Brigade Franco–Allemande) loodi 1987. aastal. Selle koosseisu kuulub umbes 50 000 meest ja brigaad paikneb Schwarzwaldi territooriumil asuvates garnisonides. Staap asub Müllheimi linnas. 1993. aastast alates kuulub brigaad Euroopa korpuse koosseisu.

Euroopa korpus loodi 1992. aastal Prantsusmaa ja Saksamaa initsiatiivil. Hiljem lülitati selle koosseisu Belgia, Hispaania, ja Luxemburgi väeosad. Peale mainitud viie riigi on oma sideohvitser Eurokorpuse staabis (see asub Strasbourg’is) veel ka Suurbritannial, Itaalial, Kreekal, Poolal, Soomel, Hollandil, Austrial, Kanadal ja Türgil. Korpuse koosseisus on 60 000 meest, 700 tanki ja 300 suurtükki.
Allikas: Wikipedia

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 52 korda, sh täna 1)