Integratsioon Saaremaa moodi

Integratsioon Saaremaa moodi

 

V Eesti vähemusrahvuste harrastusteatrite festival „Vananaiste suvi” 2007.

Laupäeval sadas vihma ja oli hea kusagil varju all olla. Parim viis seda teha oli teatrietendusi vaadates. Kuressaare linnateatris toimus Eesti vähemusrahvuste harrastusteatrite festival „Vananaiste suvi”.

Olin sellest festivalist kuulnud juba ülemöödunud aastal, ent harilikud sügisesed toimetused ei lasknud mul tookord sellest osa saada. Seekord siis õnnestus. Kuressaare Linnateater oli laupäeval täis siginat-saginat ja muukeelseid noori. Tallinnast, Narvast, Rakverest, Jõhvist, Maardust, Sillamäelt ja Ukrainast.

Venelane teeb teatrit teistmoodi ja vaatab ka teise pilguga

Ei mäletagi, millal viimati teatris nii palju noori nägin, ent see selleks.
Igatahes oli suur rõõm vaadata etendusi aktiivselt kaasaelava, emotsioone üldsegi mitte varjava publikuga. See oli omaette kogemus.

Tüdrukud all garderoobis ei saanud kuni kolmanda vaheajani peegli eest ära – ikka oli veel natuke puudrit puudu, väheke sädelevat lauvärvi vaja lisada või ripsmeid pikemaks tuššida. Ja mis nende noorte juurde veel kuulus, oli tänapäeval harjumatu viisakus: „Palun”, „Vabandage, kas tohib”, isegi „Teresid” kuulsin paar tükki – ja need olid eesti keeles!

Ma ei ole just teab mis vene keele oskaja, kuigi õppisin seda koolis kaheksa aastat. Lihtsalt pole praktikat. Ja ega kipugi rääkima, vähemalt Eestis mitte. Samas ei saa ma öelda, et mulle vene keel ei meeldi. Kui seda teised räägivad! Aga kui laval kõneldakse Puškini või Tšehhovi teksti, siis kõrv puhkab. See on imeline vene keel.

Vene keel on Puškini keel

Ega teatrietendus peagi alati olema emakeelne. Vähemalt hea etendus mitte! Ja häid etendusi oli sel päeval palju. Võin julgelt väita, et kaheksast etendusest jäi väga hästi meelde viis ja ülejäänud jäid lihtsalt meelde, nii et žüriile mõeldes, hakkas neist päris kahju. Kummatigi valdas mind tunne, et tegemist ei ole kooliteatritega (mida enamik siiski oli), vaid et need on profid. Eriti, kui mängiti suurte inimeste tõsiseid lugusid.

Väga tahaks nendest etendustest kirjutada, aga kaheksat täiesti omanäolist lugu ühele leheküljele ära mahutada oleks tõeline kunsttükk. Kokkuvõtlikult võib öelda: oli tõsist draamat, klassikalist komöödiat, lapsepõlvemuinasjuttu ja lasteraamatust pärit kurbust.

Lood tegi eriliseks võrratu laulmine, plastiline liikumine, dünaamilised žestid, kirevad ja rahvuslikud, aga ka klassikalised möödunud sajandi alguse kostüümid. Ükski lugu polnud ka lavakujunduseta.

Üks etendus meenutas muusikavideot, üks oli justkui kunagi Vanemuises nähtud Shakespeare’i lugu „Williamile”, kolmas nagu multifilm, neljas aga kui koguperefilm „Babe”. Ja nii edasi. Emotsioone oli palju ja ausalt – mitte ainult teisest rahvusest vaatajail.

Saaremaa publik ei tundnud huvi

„Vot sulle integratsioon,” ohkas Anne Veesaar, kui žüriitoas küsisin, mis arvatakse sellest, et nii vähe meie inimesi vaatamas on. „Kus oli me regionaalminister? Palol oleks siin võimas tööpõld olnud,” lisas Veesaar, kes oli nagu ülejäänud žüriiliikmedki nördinud, et festivalile nii vähe tähelepanu pööratakse.

Mõtlesin, kui hea, et meie linnapea isiklikult festivali avamisel tervitamas käis (seda muide ladusas vene keeles), sest muidu oleks Kuressaarest teatri püsivaatajaid vaid käputäis olnud.

Miks siis olid vaatajaiks vaid teistes etendustes osalejad ja paar üksikut saarlast? See oli teatrifestival, millest olnuks palju õppida, kust oleks saanud šnitti võtta meie maakonna draamaringid. Nii palju kasulikku vene keele kuulamist ja sõbralikku, üdini heatahtlikku, kaasaelavat publikut! Seda tasus kogeda!

Enne viimast etendust poetasin end hetkeks žürii tuppa, et uurida, mis meeleolud seal valitsevad. Hindajad kinnitasid, et parimat lavastust ei ole olnud raske välja valida. Veel tunnistasid nad, et pole näinud ühtegi niisugust etendust, mida poleks tahtnud lõpuni vaadata.

Anne Veesaar:
Ma üldse ei teadnudki, et selline asi olemas on. See on tegelikult väga hästi korraldatud, täiesti suurejooneline üritus. Täiesti elamust pakkuvaid asju on nähtud.

Mulle väga meeldib, et mind kutsuti. Tase on väga kõrge ja need on ju harrastustegijad, nad teevad seda kõike muu ja kooli kõrvalt. Inimesed, kes kõige muu kõrvalt vabal ajal tegelevad teatriga, on väga head inimesed.
Täna on see kuidagi eriti lahe, et on hästi erinevaid asju: on terviklikke lavastusi, on kompositsioone, on kokkupandud asju, on ka rahvuslikku kultuurikava.

Lea Kuldsepp:
Kolm asja on raudselt, mida võiks Eesti rahvale näidata. Mitme etenduse puhul oli, et vaatad ja tekib mõte, et kust need pätid küll tulevad, kui laval on nii sügavalt mõtlevad, elavad, intelligentsed noored inimesed, kellel on ilus hing.

Siis vedas meil veel ilmaga, sest muidu oleksid noored lidunud mööda Kuressaaret, käinud lossis ja pargis ja mere ääres, aga et ilm on kehv, siis on kõik üksteise etendusi vaadanud. See eesmärk on seekord läinud täiesti täppi.

Tõnis Kipper:
Hindamiskriteerium on väga lihtne. Kui istud saalis ja sul on huvitav, siis ongi hea asi. Ja kui sa õhtul mõtled päevale tagasi, et mis tuleb kõigepealt meelde, see ongi grand prix.

Vene temperament on ikka midagi muud. See sära, see põlemine ei ole eesti teatrifestivalidel lihtsalt võimalik.

See ongi vahva, et kui nad eile siin majas ringi käisid, kõik eksisid ära – suur maja ju, siis näitad viisakalt õige tee kätte ja vastu saad „Aitäh!” eesti keeles.

Eesti vähemusrahvuste harrastusteatrite festivali
„Vananaiste suvi 2007“ preemiad

Grand prix
Maardu Vejer & Špaga – O. Pardi „Gamajunilinnu laulud”, lavastaja Essenia Antropova

Parim naisnäitleja
Anastasia Djatšuk – Oskari rolli eest E.-E. Schmitti näidendis „Oskar ja roosa daam”, Vene Noorsooteater Tallinn

Parim meesnäitleja
Boriss Bogdanov – Don Juani rolli eest A. Puškini „Kivist külalises”, Narva teater 16 Tuba

Parim lavakujundus ja kostüüm
Rakvere vene gümnaasiumi teater Jabloko” – M. Lado „Väga lihtne lugu”, lavastaja Olga Žulaj

Parim koreograafia
Tallinna vene kultuurikeskuse teater Junost – A. Puškin „Muinasjutt kalamehest ja kalakesest”, lavastaja Nina Popova

Grand old man
Viktor Romanov (75) Sillamäe teatrist Teine Taevas, kes lavatööd teinud 55 aastat

Grand old lady
Ljudmila Zagorulko Jõhvi vene gümnaasiumi pedagoogide trupist Edelweiss

Oma rahvuskultuuri ja -traditsioonide väärtustajatena märkis žürii ära Ukraina ArtStudio ja koori Mrija muusikalise etenduse „Õhtud külas” (lavastaja Olga Gorjanskaja, koorijuht Vladimir Govoruhha).

Lisaks anti välja preemiad kõrvalosatäitjatele, mitu eripreemiat ning kõigile festivalist osa võtnud näitetruppidele andis diplomi slaavi haridus- ja heategevusühingute liit Eestis.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 54 korda, sh täna 1)