Juhtkiri: Teeninduskultuuritus

Juhtkiri: Teeninduskultuuritus

 

Millegipärast on viimasel ajal järjest tihedamini kuulda ebameeldivatest juhtumitest klienditeenindajatega. Ka tänane arvamuslugu toob meieni värvika näite, uudisteküljelt saab aga lugeda kaabeltelevisiooni pildikvaliteedi üle kaevanud kliendi lugu.

Kauplused on asutused, kus tavainimene klienditeenindusega kõige rohkem kokku puutub. Ja tihtipeale ebaviisaka klienditeenindusega.

Mõned näited: valjuhäälselt omavahel välismaalastest kliente mõnitavad müüjad; üle poe kaikuv hüüe „PIN-kood!”, mille peale klient ei osanud muud kui oma pangakaardi kood kõigi kuuldes välja öelda, sest vastav aparaat ei asunud käeulatuses; kurioosne lugu mõne aasta tagant, kui ühes maakonna kaupluses pidas müüja bussitäie inimeste saabumisel targemaks poeuks lukku keerata, olgugi et luku taha jäi ka parasjagu oste sooritanud kohalik klient.

Sarnaseid lugusid elust enesest võiks jätkata lõputult, küllap on meist igaühel oma lugu rääkida. Öeldakse, et kala hakkab mädanema peast, seega võib halva teeninduse osaks saades etteheitvad pilgud pöörata firma peakontori poole.

Kuid, olgem ausad, kui ema seisab sülelapsega sabas ning saab kõigi inimeste kuuldes sõimata kaalumata ununenud banaanide pärast, siis vaevalt on sellel kliendil mõttes analüüsida ettevõtte väärtushinnanguid ja töötajate motiveerimissüsteemi. Ettevõte on oma klienditeenindaja nägu – ja tihtipeale suhteliselt haput nägu.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 23 korda, sh täna 1)