Kahjulikust harjumusest, naisest ja kamandamisest (9)

Kahjulikust harjumusest, naisest ja kamandamisest

 

Pühapäeva hommik oli sügisene: tuul lõõtsus läänekaarest, tibutas vihma, rõskus kiusas luid-konte. Juhtusin Tooma poodi, sigaretivarud olid otsakorral. Teen sellist pattu, mis seal salata. Ostan seda pahet tavaliselt plokikaupa – rahakotis küll kohaliku tähtsusega massimõrv, aga seejärel tükiks ajaks jälle hooleta.

Aga mitte suitsetamise kahjulikust mõjust ega pensionäri raskest elust Eesti Vabariigis taha ma seekord pajatada.

Kuna minu marki sigarette plokina ei olnud, ladus müüja letile kümme suitsupakki.

P a l u s i n (minu sõrendus) need kilekotikesse panna, mugavam transportida. Reaktsioon: ”Mind pole vaja kamandada, ma tean ise, mis teen!” Pomisesin jahmunult: ”Mmm… ahah.” Järgnes: ”Mind pole vaja kamandada, kamandage kodus naist!” Ei hakanud prouale oma perekonnaseisu pihtima, poetasin vaid, et ma ju ei kamandanud, vaid palusin. Mis kinni ei jää, saab kinni löödud (kolm on kohtu seadus): ”Mind pole vaja kamandada, ma tean ise, mis ma teen!”

Tule taevas appi – käsi südamel, ei ole kamandaja tüüp. No ei ole, tee või tina. Tõsi, lapsi sai vahest kamandatud, kui need veel väikesed olid. Või kunagi haigla valvetoas, kui purjakil inimesed tavajutust hästi aru ei saanud, suust igatsugu saasta välja ajasid ja vahel mööda kitli rinnaesist üles kippusid ronima. Aga tavaelus, äi mitte. Tänasin ilusti, saamata küll aru, milles ma süüdi olin ja lahkusin. Selverisse, söögikraami ostma. Toomast enam ei tahtnud.

Selveri lihaletis hooliti, mida nad võivad mulle pakkuda. Just nimelt hooliti – lihtsalt, mõnusalt, saaremaalikult. Saalitöötaja juhatas muheledes kätte šampooni, mida ma kohe ei leidnud. Kassanoorik naeratas juba kaugelt: ”Tere hommikust!” Kui veel koduteele kaasa sooviti tegusat päeva, võttis seespool päris soojaks. Ei olnud mina mingi väljavalitu, nii suheldi ka teistega.

Kodus juhtunu üle mõtiskledes tuli meelde õnnis nõukaaeg ja hiljuti telekas taasesitatud Ita Everi komejant “Igihaljas vaatemäng” (á la mis sa koperdad siin minu pestud põrandal, vaat kui tõmban sul lapiga vastu vahtimist). Mulle pole küll füüsiliselt kallale lubatud tulla, aga sõna jõud pole nõrgem – pigem tugevam veel. Nüüd pidavat klient kuningas olema?

Mina kuningas olla ei taha, aga ka kerjuseks alandamine, müts peos ja käsi almust ootamas, pole suurem asi. Need nn defkaajad ja müüjale ostmise-palumisega justkui teene tegemine peaksid küll möödas olema. Sellise suhtlemise-suhtumisega me viieteist aasta pärast viie asisema Euroopa riigi hulka ei jõua. Ja kas ongi tarvis – iga riik väärib oma kodanikke ja vastupidi.

Minule oli see suhteliselt pika elu jooksul esimene selline kogemus Saaremaal, Eestis ja pea ka ilmas üldse. Ju olen siis veel vähe elanud.

Kodus olin algul nõutu ja pisut pahanegi, pärastpoole aga hakkas mul sellest müüjast kahju (Idamaade filosoofide ja tarkade sõprade-teadmameeste õpetused pahast, mis kuni 5/6 ulatuses küüned tegija turja lööb. Varem või hiljem.)

Sihuke pealtnäha ju tühine juhtumike, aga igasugu pisijuhtumitest meie elu koos seisab, paraku. Ja pean ma siis seda kurrimi suitsu vedama…

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 185 korda, sh täna 1)