Kutsekool sobib edukalt eesti haridusmudelisse

Kutsekool sobib edukalt eesti haridusmudelisse

 

Eestis on kujunenud täiesti tavaliseks ja iseenesestmõistetavaks arvamus, et gümnaasiumi eesmärk on valmistada õpilasi ette kõrgkooli astumiseks ja kutsekoolilõpetajad peavad minema tööle.

Tänapäeval on haridust puudutav seadusandlus ja kutseõppeasutuste sisu niivõrd muutunud, et paari aasta pärast pääsevad kutsehariduse omandanud paljudele kõrgkoolide erialadele sisse soodustingimustel, sest kutsekoolis on õppijal võimalik osa kõrgharidusaineid juba omandada.

Kutsekool avab tee kõrgkooli

Ka Paide kutsekeskkool teeb jõupingutusi selleks, et meie õpilased saaksid soovi korral jätkata õpinguid kõrgkoolides.

Lisaks tavapärasele õpetamisele ja nn neljandast ehk riigieksamiteks valmistumise aastast teavitamisele teeme konkreetset koostööd ka kõrgkoolidega. Oleme juba saavutanud selle, et meie keskkoolijärgse veokorralduse õppekava läbinud noortel on Mainori kõrgkooli astudes võimalik meilt uude kooli kaasa võtta sõltuvalt õppekavast 13 kuni 19 ainepunkti.

Aja ja raha keeles rääkides tähendab see kuid ja kümneid tuhandeid kroone kokkuhoidu. Alustasime läbirääkimisi ka Tartu kõrgema kunstikooliga, et meie restauraatori eriala lõpetanud saaksid seal suure konkursiga restauraatori erialal soodsamatel tingimustel edasi õppida.

Kõigile, kes on kooliga seotud, pole uudis, et järgmise kolme aasta jooksul jääb 7–17-aastaseid õpilasi 30 protsenti vähemaks. Et hariduse rahastamine käib õpilaste arvu järgi nn pearaha põhimõttel, nuputavad kõik koolidirektorid, kuidas teha nii, et koolil oleks järgmisel aastal ikka sama palju või rohkemgi raha kui eelmisel.

Seitse aastat eduka gümnaasiumi direktorina töötanuna tean, et kergem on gümnaasiumide direktoritel, kes võtavad kümnendatesse klassidesse õpilasi nii palju kui vaja. Olen selle tee läbi käinud ja viinud viie aasta jooksul gümnaasiumi sissesaamise tingimustes keskmise hinde nõude 4,5-lt 3,5-le.

Maapõhikoolide direktorid seevastu arutlevad uue rahastamismudeli üle ja arvutavad, mitu krooni nende koolid võidavad või kaotavad. Siililegi on selge, et rahata pole kvaliteeti, kuid kvaliteedi eeldus on ühtmoodi mõistetud ja aktsepteeritud eesmärgid. Kui kõik hariduses tegutsevad inimesed töötavad ühiskonna paremaks muutmise nimel, polegi vaja rahahulka lõpmatult suurendada.

Eesmärkide saavutamine nõuab raha

Õpetajaskonna palk tuleks tõsta keskmise palga suhtes poolteisekordseks, ülejäänud rahast poole kasutamist võiks lubada tingimusel, et seda teevad erinevad haridusliigid koos, näiteks maapõhikoolid ja kutsekool, olgu see siis kutse-eelkoolitus või õpetajate ühisettevõtmised.

Ideaalse haridusmudeli korral peaks inimene õppima talle sobival ajal, kohas ja tempos seda, mis talle meeldib. See tähendab igale inimesele individuaalset õppeplaani kogu eluks.

Individuaalõpe on lapsesõbralik, kuid paraku kalleim võimalus. Sadadele õppijatele üht ja sama loengut lugeda on jällegi odavaim variant. Tegelikkus kukub tavaliselt kahe äärmuse vahele, küsimus on vaid rahahulga ja kvaliteedi suhtes. Arvan, et erinevatel haridusliikidel on koostööd tehes võimalik pakkuda õpilastele ideaalilähedast haridusteed.

Õpilaste arvu nimel ebatervelt konkureerides ja õpilaste eest õppimisvõimaluste teavet moonutades satume olukorda, kus rahasummad võivad küll suureneda, kuid paremaks ei lähe midagi. Tühja sellest rahast, hoopis halvem on, kui meie õpilased ei saa seda, milleks nad on suutelised ja millest huvitatud.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 59 korda, sh täna 1)