Kust küll kõik need üksildased inimesed tulevad

Neil päevil näib mul „Sügisballiga“ eriline suhe olevat. Kõige pealt tekkis suur soov ja huvi seda filmi näha, siis juhtusin mitme inimesega sellest filmist rääkima ning lõpuks jõudsin läbi juhuste kokkusattumuse „Sügisballi“ pressiesilinastusele.

„Sügisball“ vaimustab, eriti neid, kes peavad lugu skandinaavia filmidest. Linateoses on sarnaseid noote Aki Kaurismäki loominguga nagu „Mees ilma minevikuta“ ning Aku Louhimehe filmiga „Paha maa“. Samas kui Kaurismäki filme võib kirjeldada kui naeru läbi pisarate, siis Õunpuu „Sügisball“ on tume ja masendav, kuid mitte pisarakiskuja.

Filmis on ka eneseirooniat ja situatsioonikoomikat sisaldavaid kohti, mis panevad ennastunustavalt naerma.

Eriliselt mõjuvad Õunpuu pikad kaadrid, mis tihti kestavad sõnatult minuteid. Need kaadrid on kurvastavad, naerutavad, üllatavad, julmad, õnnelikud – reaalsed.

„Sügisballi“ tegelastega on lihtne ennast kõrvutada. Nad ei ole ülepaisutatud ega võltsid, nad on inimesed meie kõrvalt. Filmi vaadates tekib tihti küsimus, mille esitas juba ansambel The Beatles oma laulus „Eleanor Rigby“: kust küll kõik need üksildased inimesed tulevad ja kuhu nad kuuluvad? Ja ometi otsivad nad kõik oma kohta siin päikese all, õigustust oma eksistentsile.

Tundub, et mida suurem linn, rohkem rahvast, seda üksildasemad on inimesed. Samas säilib lootus, et just suurlinnas varjab, mässib õnn end miljonisse juhuslikku kohtumisse ning edasine on juba meie endi otsustada, millise kaardi linnud liivale joonistavad.

„Sügisball“ on sünge ja mõtlik film, pikitud üksikute helgemate päikesekiirtega, mis tegelaste ellu paistavad. Kui kinosaalist väljun, siis hingan sügavalt kopsud värsket õhku täis, vaatan ülal laotuvat kirgassinist taevast ja olen tänulik kõige selle hea eest, mis minu elus on, kuid adun, et ka mina olen tihti oma muredega üksi. See film paneb elu üle järele mõtlema.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 29 korda, sh täna 1)