Invaühingu mured ja rõõmud (2)

Invaühingu mured ja rõõmud

 

Saare maakonna neljasaja liikmega invaühing on asutatud 1990. aastal ja seda juhib Maire Peirumaa (pildil). Ühingul on Kuressaares Suur-Sadama tänaval oma maja, milles võtab kord kuus vastu ka arst-ortopeed ja kohal käib proteesimeister. Lisaks sellele nõustatakse ja koolitatakse seal ühingu liikmeid, saab laenutada abivahendeid, tegeletakse käsitöö tegemise ja turustamisega ning tähistatakse üheskoos ka tähtpäevi.

Ühingu esimees Maire Peirumaa:

„Meil on siin muresid ja rõõme. Kõigepealt räägin meie käsitööringidest, sest tahaksime kutsuda siia uusi tegijaid, ning seega on teretulnud kõik puuetega inimesed, kes soovivad käsitööd teha. Need, kes siiani on käinud, on vanaks jäänud. Tahame asutada kudumisringi, nii et inimesed saavad kududa nii kodus kui ka siin kohapeal. Kooskäimine on vajalik selleks, et inimene tuleb siia ja saab suhelda.

Meil on olemas õmblusmasinad, et teha lapitehnikat, saame tikkida, heegeldada ning mänguasju valmistada. Oleme teinud ka portselanimaali ja vitraaže.

Kahjuks ei saa me endale lubada õpetajaid, sest õpetajate palkamine on kallis. Teeme nii, et kes oskab, see õpetab teistele ka, ja meie inimestel on väga head oskused.

Siin müügil olevad puidust esemed on teinud ratastoolis mehed, neid puutöid teevad nad kodus, sest kohapeale me vastavaid masinaid osta ei saa.

Inimeste meisterdatud asjad saame võtta komisjonimüüki, turistid käivad meilt käsitööd ostmas. Me ei müü loomulikult nii palju kui kesklinnas, aga eks meil ole siin omad soodustused ja omad tavad, mille järgi müüme. Siin on käinud koguni inimesed Austraaliast, kes olid väga huvitatud meie käsitöödest. Kaubavalik on meil lai.

Hea, et on koht, kuhu tulla ja kus koos käia

Maja meile aastaid tagasi kingiti, aga see on muidugi lagunenud ja vajaks suuremat remonti, sest väljast on ta väga vilets. Meil endil ei ole nii palju raha, et seda hooldada. Veereta seda senti käes, kuidas tahad, aga otsa saab ta ikka.

Paljud asjad on meil sponsorite abiga ära tehtud. Siin majas me korraldame ka jõulupidusid, sest meie ühingu liikmed ei soovi neid kusagil mujal pidada. Tuleme kokku ja lõbutseme. Suvel peame aias piknikke. Meil on siin ilus aed lillepeenardega, mida me ise hooldame.“

Maja on ühingu oma, kuidas te selle ülalpidamise ja siinsete töödega hakkama saate?
Meie maja töötab päevakeskusena ja maja ülalpidamiseks saame aastas 22 000 krooni. Sellest maksame elektri, kütte, telefoni ja interneti ning peame ise ka väikesi remonditöid tegema.

Muret teeb meile talveperiood, sest ma olen halvatud inimene, käed ja jalad on mul haiged, ka teised on haiged. Me peame ise siin tänavat pühkima ja puud sisse vedama. See on meile suur probleem. Oleks hea, kui meil käiks siin linna poolt saadetuna paar tundi tööl kas või töötud, ilma et nad meie käest raha nõuaksid.

Kas te kusagilt mujalt ka raha taotlenud olete?
Kevadel saime raha Hollandi Päikeselille fondist, tänu Põldemaa Ingridi ja Põldemaa Ene initsiatiivile, 40 000 krooni, mille me kasutasime linna vee sissetoomiseks majja, ja saime ka sooja vee. Varem tassisime vett tänavalt. Nüüd paneme suurde tuppa uue kaminahju ka selle raha eest.

Palju teil siin inimesi käib?
Keskmiselt 10–15 inimest päevas. Telefoniga helistatakse ka küllalt sageli. Anname siis nõu, kuidas oma puudega toime tulla. Maailmas on statistikat tehtud, et elanikkonnast 10% on puudelised inimesed ja nendest peaaegu pooled kannatavad liikumispuude all. Liikumispuue ei ole ju ainult jalgade probleem, see on kogu luustiku probleem.

Meie käest saab osta ratastoole, rulaatoreid (eeslükatav istekohaga käru) ja küünarkeppe. Meil on ühe firmaga kokkulepe, et nemad toovad mainitud abivahendid siis ja meilt siis saavad inimesed osta. Ratastool on 400 krooni, rulaator 350 krooni ja küünarkepid 50 krooni.

Invaühingu hoovimajas saavad inimesed valida tasuta riideid. Kes neid riideid siia toob?
Hoovimaja on meil lahti igal tööpäeval kella kaheteistkümnest kolmeni.
Riideid toovad meile Saaremaa inimesed. Enamasti tuuakse väga palju ilusaid ja korralikke asju. Kahjuks on juhtumeid, kus tuuakse ka väga viletsaid riideid ja see teeb meele kurvaks, sest kelleks siis neid inimesi peetakse, kes siin riideid valimas käivad.

Näiteks nädalapäevad tagasi oli meile ukse taha pandud üks kott, kus oli koidest läbi näritud beež mantel rebasekraega, mis oli ka koide näritud. No kas keegi paneb sellise mantli selga? Meil ei olnud sellega muud midagi teha, kui viskasime minema. Me teeme seda jagamistööd siin ju vabatahtlikult ja inimeste poolt kokku toodud prahi prügimäele viimiseks meil raha puudub…

Kas puuetega inimestel on ka Kuressaare linnas liikumisega probleeme?
Uued teed, mida nüüd rekonstrueeritakse on kõik korralikud kaldteedega, koos mahasõitude ja pealesõitudega. Muret teeb meile Saaremaa Apteek kesklinnas, sest seal ei ole trepil käsipuud, aga liikumispuudelistel ja vanadel inimestel, kes tihedalt apteeki külastavad, on raske käsipuuta sinna pääseda.

Haigla apteeki ja Hanvari apteekidesse saab korralikult sisse, sest need on suurte kaupluste juures.

Väga suureks probleemiks on liikumispuudelistel ning keppide ja karkudega käivatel inimestel Kuressaare linnaliinibussid, sest nad lihtsalt ei pääse peatuses bussi.

Osa busside uksed käivad niimoodi lahti, et bussid ei saa parkida bussipeatuses otse parkimisplatvormi äärde ja seal jääb suur vahe. Meie majas on räägitud, et talvel on puudelised ja vanad inimesed võtnud mingi tabureti kaasa ja astunud bussi tabureti abil. Ma ei tea, kas see jutt vastab tõele, sest näinud ja kontrollinud ei ole. Vana inimene astub ju lühikesed sammud, samuti liikumispuudega inimene, ja käimine on neile kolm-neli korda raskem kui noortele, kuid nad ei saa seda bussi kasutada.

Siiamaani me olime vait, sest sõit oli meile tasuta, aga nüüd kui tuleb hakata sõidu eest maksma, siis me enam vait olla ei saa, me tahame samaväärseid tingimusi, kui on mandril.

Need pisikesed bussid, mis Kuressaares sõidavad, ei ole tegelikult ju ette nähtud linnaliinidel sõitmiseks. Puudeline inimene ei saa sellise bussi kitsas vahes edasi-tagasi liikuda ja ei pääse isegi nende väheste istekohtadeni. Paaril bussil, mis nüüd linnaliini sõidab, on taga lai uks, ja saab kuidagiviisi bussi, aga ratastooliga küll mitte. Meil küll ratastooliga üldiselt ei sõideta bussides, aga küllap see aeg ka tuleb, kui ratastooli-inimesed hakkavad bussiga sõitma.

Mujal maailmas on kõik madalapõhjalised bussid, aga meil on ainult mõned üksikud vanad. Tartus ja Tallinnas käib tugev võitlus linnaliinibusside kaasajastamise eest, aga siin seda ei ole, ja me ei nõuagi, sest me teame, kui kallid on uued bussid.

Kas inimesed ka invataksot tellivad?
Selle kohta on meil anekdoot: invataksot saab tellida haiglasse, kirikusse ja surnuaeda sõiduks. Kui nüüd tõsiselt rääkida, siis invataksot saab tellida ainult linna sotsiaalosakonna vahendusel ja päev ette.

Aga liikumispuudega inimesel ei ole see mõeldav, sest kui on halb ilm ja inimesel on vaja kuhugi kiiresti minna, kas või apteegist rohtu tooma, siis ta seda sel päeval ei saa, sest oleks pidanud eelmine päev auto ette tellima…

Ma leian, et see ei ole ka päris õige. Igal liikumispuudelisel on vaja sõita kas või kuskile sünnipäevale või külla. Ja ta peaks ka selle sõidu saama teha taksoga. Arvest tasub inimene ise 1/3, kuid ka see on üsna suur summa.

Kas te oma murega Kuressaare linnavalitsuse poole olete pöördunud?
Kui me oleme linna poole pöördunud, siis olen alati abi saanud oma maja probleemidele. Oleme siin istunud proua linnapeaga ja oleme abi saanud. Linna sotsiaalosakonnaga on küllaltki head suhted, aga kõiki probleeme ei saa ju meie linna lahendada.

Kes siis saaks?
On probleeme, mida peaks lahendama sotsiaalministeerium. Ei ole ju ainult jalutud inimesed liikumispuudega, kes vajavad karke, keppe ja ratastoole. Liikumispuudelised inimesed on ka need, kellel puuduvad käed või siis ei tee nende käed tööd. Nendel on ka vaja elektrilisi koduabivahendeid, et oma eluga toime tulla.

Näiteks kui inimesel üks käsi täielikult puudub, siis on vaja ju kodus toimetamiseks automaatpesumasinat, sest ta ei saa ise pesu väänata. Kuid pesumasinat ei ole eluks vajaliku hinnakirjas, et puudega inimene saaks selle kuidagi soodushinnaga. Toidutegemisel on vaja igasuguseid miksereid, kartulikoorimismasinat, juurviljalõikureid.

Need peaksid olema puudega inimese igapäevaseks toimetulemiseks vajalikud abivahendid. Minu arvates peaks need välja kirjutama taastusravi- või perearst, et sellele inimesele kompenseeriks siis maavalitsus 90 protsenti maksumusest, nagu on praegu proteesidel, ratastoolidel.

Teine suur probleem on see, et juba mitmeid aastaid ei tule sotsiaalministeeriumi kaudu piisavalt abiraha. Selle aasta abivahendite rahad olid juba juuli lõpuks otsas. Abivahendi saamiseks maksab inimene 10% ja ülejäänu kompenseerib maavalitsus. Sellel aastal oli riigipoolne 90-protsendiline rahaline kate otsas augusti alguseks.

Kuidas siis inimesed oma abivahendid kätte saavad, kas peavad ise välja ostma?
Nad ei saa isegi välja osta, sest mismoodi saab inimene endale muretseda jalaproteesid, kui üks maksab 23 000 kuni 38 000 krooni. Puudega inimesele on juba see kümneprotsendiline omaosalus ülejõukäiv.

Need ei ole meie maakonnas lahendatavad asjad, vaid need on lahendatavad ministeeriumite ja valitsuse tasandil, aga meie puutume nende probleemidega iga päev kokku.

Kui suured puudega inimeste pensionid on?
Pension on puudega inimesel väiksem kui on vanaduspension, umbes 2500–3000 krooni, aga tal on vaja ratastooli, muid abivahendeid ja ravimeid.
Tal on veel tuhat asja, mida ma praegu siin mainima ei hakka, aga pension on väike ja palju sellest üldse toiduks saab jätta, sest tal on vaja muretseda ka koduabiline. Meil on kõik need mured jäetud pere kanda. Pere peab kõige eest hea seisma, et see puudega inimene saaks kuidagi elatud. Üldiselt on meil puuetega inimeste elu väga vilets. Aga noh… peame hakkama saama.

Arst-ortopeed Aili Haamer käib Kuressaares kord kuus

Olen selle ametiga tegelenud kaua. Siin majas võimaldatakse meile ruumid ning meil on siin alati soe ja ühingu poolt hästi organiseeritud vastuvõtt.
Saaremaal on palju minu abi vaja, ilmselt on niiskem kliima liigestehaiguste põhjuseks.

Laste lampjalgsusele tuleb palju tähelepanu pöörata, sest lampjalgseid lapsi on palju, aga kui nad õigel ajal saavad spetsiaalsed tallatoed, siis kasvab see loodetavasti välja.

Kurb on see, et kindlustusraha, mis kompenseerib lastele ja invaliididele 90% abivahenditest, on selleks aastaks otsas.

Mulle teeb suurt muret, et rahvas on vaene ja nad ei saa alati osta vajaminevaid abivahendeid, millega oma elukvaliteeti parandada. Näiteks inimene, kellel teine jalg on lühem, saab jalatugedega kohe seljavaludest lahti, kuna selg vabaneb pingest.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 84 korda, sh täna 1)