Ma olen õnnelikum kui ei keegi teine (2)

Ma olen õnnelikum kui ei keegi teine

 

ütleb tuleva aasta 17. augustil oma 85. sünnipäeva tähistav Anseküla mees Arnold-Heinrich Niit oma elu kohta. Kuigi aastad on pika mehe turja veidi vimma vedanud, õhkub temast vitaalsust, rahu ja elujaatavust. Tean tema kohta vaid kolme märksõna: vanus, vabadusvõitlus ja kirimale.

Saksa sõjavägi ja Punaarmee

Vabadusvõitluse kohta ütleb Arnold, et oli Saksa sõjaväes, kust pääses ühegi kriimuta. Kõige täbaram olukord oli Porhovi all, kui difteeria viis mehe esmalt Pihkva haiglasse, mille venelased puruks pommitasid. „Ma olin nii palju tervem, et jooksin kõrvalmaja keldri. Need, kes sisse jäid, need jäid, sest haiglast ei jäänud midagi järele,“ meenutab Arnold. Pihkvast evakueeriti haigla Riiga, kust tekkis mõte koju tulla.

„Kuid ma ei teadnudki, mis väeosas ma olin, sest Venemaal oli kõik segamini, seal pole mingit korda olnud – keine Ordnung! – nagu sakslased ise ütlesid. Püssid meil olid, padrunitaskut pole antudki, laskemoon, nii palju kui seda oli, oli taskus. Ja venelased olid 300–400 meetri kaugusel! Hakkasin siis ühe talu poole minema, ma teadsin, et seal oli padruneid. Sakslane ähvardas mind maha lasta! Õnneks oskasin ma saksa keelt ja sain talle ära seletada, et ma lähen padruneid tooma,“ kirub Arnold tagantjärele lennuväe abiteenistuses valitsenud korralagedust.

Arnoldit koju ei lastud, vaid pandi tervistparandavasse kompaniisse, kus ta oli eesti ohvitseridele toapoisiks. Tema põhitööks oli ahjude kütmine.
Seejärel pandi Arnold autokooli.

Arnold mobiliseeriti Saksa sõjaväkke 10. mail 1943 – ja vabanes Punaarmeest 10. mail 1947, teenides Eesti Laskurkorpuse tagavarapolgus 1944. aasta 28. novembrist ehk ajast, mil Saaremaal sõda lõppes.

Kuidas see võimalik oli?

„Saksa sõjaväest tulin ära! Meil oli see rünnakkahurite divisjon, need olid iseliikuvad suurtükid, mille kahur ei keera. Algul olime Krivasoos, seal oli üsna vaikne. Kui Tartu all läbimurre oli, siis me tormasime sinna, kuid kahe päeva pärast anti käsk tagasi tõmbuda ja nii taganeti läbi Paide ja Viljandi ning jõuti Häädemeeste kanti.

„Vaatasin, et Eesti riik hakkab otsa saama – kus sa nüüd lähed?“ oli Arnold raske küsimuse ees. Õnneks aga jäi kolonn tihedas männimetsas seisma ja Arnold, kes oli abiautojuht – kuigi sõita suurt ei osanud, sest sakslastel polnud koolituse tarvis enam bensiini –, jalutas metsa. Keegi sellele tähelepanu ei pööranud.

Edasi andis Arnold jalgadele valu, jõudes lagendikule, kus parasjagu sõi hobune. Kohalik naine pidas Arnoldit hobusevargaks, kuid eesti keelt kuuldes muutus rõõmsaks ja kutsus sõdurpoisi enda juurde. Pööningul sai väsimus välja magatud… Kui Arnold oma arust hommikul pererahva tuppa astudes neile viisakalt tere hommikust soovis, vallandus naerupahvak, sest päike oli juba loojumas. See oli 1944. aasta oktoobris.

Koju Saaremaale ei julgenud Arnold tulla, kuna kuulu järgi nabiti noored mehed väina peal kinni. „Tegelikult ma oleks võinud minna küll – mul oli pass kogu aeg taskus –, ma pole seda ära andnud, kui Saksa sõjaväkke võeti,“ naerab Arnold tagantjärele.

24. novembril mobiliseeriti mees Punaarmeesse. Rakveres moodustati marsiroodud, kes Kuramaale saadeti. Ja kuigi Arnoldi Saksa sõjaväes teenimisest erilist numbrit ei tehtud, marsiroodu võtta teda siiski ei usaldatud, selle asemel saadeti ta 93. tagavarapolku.

„Tänu sellele pääsesin Kuramaast ära ja jäin ellu, sest uutest, kes sinna saadeti, said väga paljud surma,“ on Arnold tagantärele saatusele tänulik. Ta töötas seejärel Narvas, käis Ust-Luugas heina pressimas ja jõudis otsaga taas Tartusse, kus elamistingimused juba paranema hakkasid – seniste okstega kaetud naride asemel tulid juba voodid.

„Ühel hommikul magasime kella 9-ni, muidu oli äratus ikka kell 6. Ei saanud aru, mis lahti, mõtlesime, et kas venelased on läind? Aga siis öeldi, et sõda on lõppenud! Eks vanad rindemehed pummeldasid kõvasti,“ on esimene rahuhommik Arnoldil hästi meeles.

1945. aasta augustis saadeti Arnold Tallinna tööpataljoni, kus temast sai laevaremonditehase kompressori motorist, kelle töö seisnes elektrimootori käivitamises ja seisma panemises.

Et aega jäi üle, hakkas Arnold taskunugade valmistamisega lisaraha teenima. „Nõudmine oli suur, ma ei jõudnud nii palju teha! 70 rubla oli tükk, vanas rahas muidugi. Narvas maksis leivapäts 90 rubla, soldati palk oli 3 rubla,“ on Arnoldil täpselt meeles. See andis võimaluse saia, leiba ja sepikut osta, sest „tööpati“ toit oli äärmiselt vilets. „Kuramus! Ülemus oli vist mingisugune juut, nad varastasid selle toidu ära, ma arvan. Hirsisupp ja tursapea koos kontidega – see oli nii vedel, et paistis läbi,“ tõmbub Arnold veel praegugi turri.

ETKVL-i autoremonditehases, kus Arnold hiljem töötas ja vanu autosid lammutas, anti lõuna ajal juba süüa.

Tagasi Saaremaale

1947. aastal lõppes teenistus ja Arnold tuli Saaremaale tagasi. Et sünniküla Kaimri oli sakslaste poolt maha põletatud, elati koos isa-emaga, kes küll Saksamaale viiduna olid siiski enne Arnoldi tulekut kodumaale tagasi jõudnud, Ansekülas sugulaste juures.

„Noh ja, seal oli peretütar ja sedamoodi jäigi pereks,“ annab Arnold vihje tulevase naise kohta, kellega abiellus 1951. aastal. 35 aastat kestnud abielu lahutas naise surm, kelle hingehaavad pärast esimese poja traagilist hukkumist autoõnnetuses ei paranenudki.

Pojad Jaagup ja Enno on mõlemad lõpetanud tolleaegse J. Gagarini nim näidissovhoostehnikumi ja nende töövaldkond on keskküttesüsteemid. Tütar Elve töötab erametsanõustajana. Lapselapsi on viis, aga lapselapselaste kohta ütleb Arnold naerdes: „Neid ma arvasi… peaks olema ka viis. Tõesti ei tea, mälu on ka nii kehva. Jaagupi pojal, see on juba ka vana mees, elab Tallinnas, ma olen seal üks kord käinud, siis ei olnud lapsi. Võib-olla nüüd on…“

Kalurist sai viiekümneks aastaks traktorist

Pärast väeteenistust Arnold tööle ei läinud, kodus oli lehm, peeti siga, natuke oli maad ka. Müüdi piima, võid, heina, kuni kolhoosid tulid ja Arnoldist pärast seitsmeaastast vaheaega põllumajandusühistus „Ühisjõud“ taas kalur sai. Kuigi Arnoldil pole püüniseid olnud (need hävitas sõjatuli), kutsuti ta seitsmendaks liikmeks, sest vähemaga ei saanud artelli moodustada.

Jõukuse kasvades soetati mõrrad. „Tohutu palju oli angerjaid! Kõige suurem loomus oli poolteist tonni ühe vaatamisega! Aga nende eest ei tahetud suurt midagi maksta – 2 rubla oli kilo. Turska püüdsime, kolme mehega käisime, igal mehel 500 õnge ja tavaliselt saime ikka paadi täie. Nüüd pole turska enam kuskist poolt saada,“ kiidab Arnold sõjajärgset kalarikkust.

Kui elektrifitseerimisega alustati, osteti Ansekülla DT-54 baasil töötav diiselgeneraator ja Arnoldist sai 1957. aastal motorist. „Elektriasjandust õppisin natukse raamatust ka, ega ma siis päris loll ei olnud,“ muheleb Arnold uue eriala omandamise üle. Head eksamitulemused andsid 3. kategooria elektriku tunnistuse, mis hoidis leiva laual kuni 1960. aastani.

Kuna motoristitöö kõrvalt jäi palju vaba aega üle, siis otsustas Arnold 1959. aastal maja ehitama hakata ja aasta pärast koliti juba sisse. Majakeses, kus generaator paiknes, oli kaks ruumi ja kilbiruumi tõi Arnold ruipingi sisse, kus uksi ja aknaid tegema hakkas. „Pole ma ennem teind olnd, aga valmis sain,“ ütleb Arnold pisikese uhkusenoodiga. Kui avaldan arvamust, et ega need aknad siis enam ees pole, üllatun vastusest: „Jah on! Need on 47 aastat olnud ja mitte kuskilt pole mädanenud.“ Uurin aknaid lähemalt ja olen tõsiselt hämmingus – peaaegu nagu uued…

Kui generaatorite aeg lõppes, jäi Arnoldi ülesandeks arvestite kontrollimine, samuti tuli kohaliku raadiosõlme kaudu brigadiri töökäsud järgmiseks päevaks ette lugeda. Arnold kõpitses üles ka ühe traktori, millele hobuniiduki taha sättis ja heina niitis, enne kui sai n-ö päris traktori ja 3. liigi load. Traktoristiametit tulebki kokku 50 aastat, kuigi praeguse kohta ütleb Arnold, et teeb seda tööd siiski vähe. „Noh, eilegi võtsin siin ühel naabrimehel kartulid üles,“ paneb Arnold oma vastusega mind kahtlema, et kas see „vähe“ on ikka nii „vähe“…

Kokku on kuivanud ka tööpõld, sest kellele sa ikka heina teed, kui Ansekülas on vaid kümmekond suitsu alles ja üks lehm, Kaugatomas kolm.
Aga praeguse elu-olu, võrreldes tollase vabariigiga, hindab Arnold mitu korda paremaks.

Poiitikaga pole Arnold end sidunud ja arvab, et küllap tollase Eesti vabariigi aegu käis sama kisklemine nagu praegu. „Jo siis midagid ikka oli sel ajal ka, lehes kirjutas, kuidas põllumajandusminister Tupits kellelgi prillid oli segamini löönud,“ naerab Arnold. Teda ennast kui eesrindlikku töötajat üritati ka mitmel korral NLKP-sse ajada, isegi linnast käidi kohal, kuid Arnold jäi endale kindlaks: astub parteisse siis, kui päike läänest tõusma hakkab. Rahule jäeti.

Meistrikandidaat kirimales

Spordiga on Arnold kogu elu tegelenud, kuigi ütleb ise, et ega mingit treeningut ta küll ei teinud. Põhilised alad olid kergejõustik ja võrkpall. Tulemustest meenutab Arnold esimesena 50-ndatel aastatel Kuressaare lossihoovis toimunud „Jõudi“ võistlust, kus ta esmakordselt teiba kätte sai ning 2.90 hüppas. Kõrgushüppe tulemuseks jäi 1.60, kaugushüppes 5.45 ning ka kolmikhüppe 11.06 olid tolle aja kohta ja ilma treeninguta saavutatuna kõva sõna. Kettaheitekaar küündis samuti 33 meetrini.

„Mul oli vähe jõudu,“ itsitab Arnold ja viib jutu Rootsis elavale 86-aastasele vanemale vennale Oskarile, kes treenib veel praegugi ja kellel ette näidata Stockholmi Vanapoiste meistritiitel tõstmises.

Male kohta on Arnoldil oma seisukoht: „Malet peab ju mängima, muidu läheb mõistus käest ära.“

Kirimalega alustas Arnold juba 60-ndatel aastatel Spordilehe kaudu, kolm-neli aastat tagasi aga loobus.

„Enam ei tasu mängida – kõik mängivad arvutiga, igal pool on kuramuse programmid. Oli üks mees, keda ma ikka ära võitsin, tavamales ka, aga enam vastu ei saa, tee mis tahad! Küsisin, et mis kuradi asi see on, kuidas sa nii kõvaks äkki läind oled? Ta pole rääkind ka,“ ei mõista Arnold.

Küsin ka Tõnu Õimu kohta, kes kirimales kaks korda maailmameistriks tulnud, kuid Arnold rehmab naerdes käega: „Äi, nii körgele pole ma tõusnud!“ Kuigi arvuti teel saaks samuti teistega mängida, ei pea ta sellest midagi: „Näiteks 250 (mängija number – J. K.) on su kutse vastu võtnud, aga ma ei tea, kes see on? See pole huvitav – inimestega on huvitav mängida.“

Samas on Arnoldilgi programmid. Venna saadetud Fritz 8-le pole ta aga vastu saanud. Ka Fritz 10, mis väga kõva sõna, on juba olemas. Kergemaid kompuutrivariante on Arnold võitnud, sest nagu ta ise ütleb – sa tabad selle süsteemi ära, sest „ta teeb ikka ühed ja samad käigud“.

Tavamalet aga kellegagi mängida pole, sest mees, kes Arnoldile vastu sai, on viinakuradiga kimpus.

Küsin, kuidas Arnoldil suhe viinaga on?
„Ma võin seal ujuda, aga suhu ta äi lähe mul!“ vastab Arnold ja rehkendab, et terve eluea jooksul on ta võib-olla kaks liitrit ära joonud. Õlle kohta ütleb: „Ma joon vett.“ Suitsupaki pani ka pärast merelt tulekut ja motoristiks hakkamist elektrikilbi peale. Lõplikult.

Malest rääkides tuleb välja, et kodus on kaks arvutit, neist ühe oli Arnold sunnitud juurde ostma just malemängu tõttu: „Ega ma ei saa siis malet mängida, kui teised seal juures sagivad.“ Ja kuigi kodus käib Postimees ja Maaleht, loeb Arnold teisi lehti internetis.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 77 korda, sh täna 1)