Orjakul enne ümbermaailmareisi

Orjakul enne ümbermaailmareisi

 

Olin mõnda aega enne Hillar Kukega kohtumist kuulnud mehest, kes tegutseb selle nimel, et purjetada ümber maailma. Alguses tundus see plaan mulle arusaamatu, sest au pärast pole ju mõtet seda teha – alles see oli, kui Lennuk ümber-palli-reisilt tuli.

Olen ise unustama hakanud, miks merele ihatakse ja kaugetele ookeanidele tükitakse. Hillar tuletas seda mulle meelde. Nüüd on kapten koos meeskonnaga oma ümbermaailmareisil juba Portugali jõudnud.

Jaanipäeva paiku alustatud reisil püsitakse kenasti graafikus ja selja taha on jäetud üle 20 sadama. Olin rännumeeste teele saatjate hulgas ja elan nende reisile siiani kaasa ning kindlasti olen neil vastas, kui nad 2009. aasta keskel naasevad.

Päev enne maailmareisi seisis purjelaev Martha Orjaku sadamas Tuletorni kai ääres ja ei olnud märkigi sellest, et toimuks mingi sebimine ja tassitaks meeletult varustust laeva.

Paari kohaliku mehega juttu ajades selgus, et viimased päevad on sadamas nii vaikne olnudki. Teavad küll, et oma küla mees pikka maailmareisi ette valmistab, aga ega siis orkester pea kogu aeg juures olema. Lubasid, et kui pühapäeval minekuks läheb, küllap siis ütlevad head soovid kaasa ja lähevad oma kakuaamiga merelegi saatma.

Martha juures kohtusin kõigepealt Hillari poja Taneliga, sadamakoer saatjaks. “Hillar tuleb kohe,” teatas ta ja täpsustas, et ei tema veel meeskonnas ole. “Praegu ma kaasa ei lähe, võib-olla mingi etapi teen kaasa. Veel ei tea, millal ja kus. Praegu laps väike, minek ei mahu plaanidesse”. Taneli olekust võis märgata pisut nukrust, et ei saa pika merereisiga ühineda.

Hillar saabus laeva juurde tõtakal sammul. Juba esimestest hetkedest peale olin tema positiivsest olekust lummatud.

Kui tekile astusime, helistati Hillarile. “Meil on selline plaan, et homme kella poole ühe paiku sätitame teelesaatmist… eksju… Ühe tuuris proovime siis välja sõita… Okei… Ahah. No siit me sõidame reidile ka tund või… mitte päris tundi… no ütleme kolmveerand kaks seal… Sõrult peaks tulema mõned paadid veel, siit Orjakult peaks tulema kusagil… neli-viis alust saatma… Kalurid lubasid lappajaga tulla…Ei midagi erilist … Eks see sõltub ka ilmast. Täna vilu, aga homme lubab siin tuulevaikust… Eks oleneb, kuidas tuul on… Eks seda näeb ja kuuleb, saab ju üle helistada… Jajajajaa… Jajah. Eks tee täpselt nii, kuidas turvaline tundub… Näeme igatahes homme. Olgu. Aitäh!”

Aimasin, et helistajaks on Herkki Haldre kaljaselt Iris. Tema oli juba Sõru sadamas puulaevade kogunemisel kai ääres koha sisse võtnud ja uuris järgmise päeva plaane, et õigeks ajaks Orjaku reidile jõuda.

Martha on pikaks reisiks valmis alati

Hillari kutsel laskusime laevaruumidesse. Esmalt köitis mind see, et laev on seest nii ruumikas ja kõrge. Asusin kohe ringi vaatama ning püüdsin kõiki detaile haarata ja meelde jätta. “Ettevaatust!” kuulsin Hillarit ütlevat, kui tööriistu pildistasin. “Vaata, arvutijuhe jäi sul jala alla.” Vaat kus mees, silmad teisel lausa kukla taga. Vana merekaru ikkagi.

Küsisin, kas tänu ookeanireisile on ka varustuse koha pealt midagi täiendavalt juurde hangitud?

“Eriti ei ole. Mul on kogu aeg laev pikale reisile vastavalt varustatud, Atlandi ületusest pole palju aega möödunud. Vaid rakettidel sai tähtaeg läbi, need tuli vahetada… Loodame, et neid vaja ei lähe, aga on hea, kui need olemas on. Päästeparv ja satelliitsideseadmed on algusest peale olemas.”
Märkasin petrooleumilampi kambüüsiosa seinal.

“See on puhtalt ökonoomsuse pärast. Akusid pidevalt valgusele kulutada ei ole mõistlik. Samas – elav tuli on elav tuli. Sooja saamiseks on meil diiselküttel kamin. Merel ei ole ju elektrienergiat piiramatult käes ja see kulub navigatsiooniks ja külmikule. Kajutite soojustus on õhkküttel.”
Pole aega halba mõelda

Uurisin Hillarilt, kaua ta oma meeskonnaliikmeid teab.
“Koos oleme merel palju aega veetnud. Aga lõpuni ei saa ju teist inimest kunagi tunda. Vaid kriitilistes olukordades või pikka aega koos olles tulevad inimese loomupärased omadused mõnevõrra esile. Usun, et Simmu ja Jaanus veel üllatavad mind positiivselt ja rasketel hetkedel ilmneb just nende parem pool.”

“Mis seal ikka,” ütles Martha kapten optimistlikult, “see mis juhtub, ei jää tulemata. Kui läheb tuksi, siis läheb tuksi. Samas on mõttetu aega raisata halvale mõtlemisega. Et mis kõik võib juhtuda… Ikka hästi tuleb mõelda. Ja valmis tuleb olla kõigeks, aga rääkida asjadest siis, kui need käes on, ja mõelda lahendusele.”

Taas helisesb telefon. Tegelesin sel ajal laeva pildistamisega. Kõne lõppedes ütlesin meestele, et ega enne rahu tule, kui otsad antud on. “Ega tule jah, lähmegi Ruhnu lõõtsutama.”

Kaks aastat perest ja sõpradest kaugel

Kas tähelepanu on olnud piisavalt, küsisin kaptenilt. Ikkagi ümbermaailmareisile minek.

“Tuli mu hea tuttav minult intervjuud võtma ja kukkus kohe küsima, kuidas te kolm meest ikka kaks aastat ilma naisteta hakkama saate ja palju reis maksab. Ütlesin talle kohe, et hea sõber, oled ilmaasjata Hiiumaa tee jalge ette võtnud…Vähe sellest, et kollases ajalehes töötad, tuled nüüd rumalate küsimustega lagedale…” Hillar muigas: “Ütlesin talle, et on kaks võimalust, kas räägime sellest, millest mina tahan, või hakka kohe astuma.

Kokkuvõttes sai ta siiski üsna hea üllitisega hakkama. Meile meeldis. Ma tunnen teda hästi, seepärast lõõpisin temaga, oleme koos malevas olnud.”

Ajakirjaniku küsimusele vastuse leiab Martha reisiveebilt Simmu sõnade läbi:

„Tuleb tunnistada, et oma igapäevase eluga lahkuminek ei ole kerge. Isegi paljude inimeste unistus tulla ära töölt ja tegeleda millegagi, mis meeldib, ei ole üldse lihtne samm. Minna purjetama kuuks ajaks on hoopis midagi muud kui lahkuda enam kui kaheks aastaks. Viimased hetked töö juures olid minu jaoks kurvad. Lahkumispäev tähendas ühe toreda eluetapi lõppemist ja hüvastijättu inimestega, kes olid igapäevaselt sinu kõrval.

Kolleegid olid nii iseenesest mõistetav osa minu päevast, et elu ilma nendeta muutus oluliselt. Ka kõigest muust igapäevasest ja harjunust tuleb puudus kätte. Eelkõige perest ja sõpradest, kes varem olid koguaeg võtta, aga nüüd vaid läbi telefoni ja arvuti kättesaadavad. Tore on aga see, et olen leidnud kontakti inimestega oma varasemast elust, kellega pole aastaid kohtunud ja kellega nüüd on hirmus tore suhelda. “

Miks mitte müüa miile?

Mind huvitas, kuidas miilide müümise idee tekkis? Minu arvates üks vägagi originaalne mõte ja vääriks lausa patenteerimist.

“Idee tekkis sügisel, ühisel ajurünnakul. Idee ei ole iseenesest midagi imelikku. Müüakse ju ka krunte kuu peal,” naeris kapten. “Olgugi et miilide müümisel on oma rahaline eesmärk, on huvitavam hoopis see, milline side miili ostjal tekib selle jupiga laevateest, mida läbime. Millise saare või linna juurest möödume, millal läbime sinu “isiklikku” miili, mis jääb veel sellesse sektorisse, kus miil asub? Milline ajavöönd on seal? Millised mäed ja järved põhja- või lõunapooluse suunas? Miili omanik on ka netigloobuselt näha ja sertifikaadi saab samuti enda jaoks välja trükkida. Tekib kohe mingi side miili läheduses asuva paiga geograafiaga.”

Veel uurisin, et ega iga kilogramm laevas arvel ei ole. Et kas väga raskeid asju tohibki kaasa anda?

“Sellel laeval kama kaks. Ballasti kohta me arvestust ei pea, kahekümne tonni juures see mõni kilo ei määra midagi. Kuhu meil kiiret? Vaikselt kulgeme.”

Ja Martha asuski teele

Orjaku sadamasse oli kogunenud suur rahvahulk. Hillar peab tagasihoidliku tänukõne. Simmu ja Jaanus mõtlikult kõrval, omades mõtetes.

Järgemööda said sõna meremeeste tuttavad ja sõbrad. Häid sõnu ja soove oli kõigil öelda. Sõnadest enam huvitas mind see aura ja fiiling, mis Orjaku sadama kohal hõljus. See, mis jäi ridade vahele ja südamest omaette öeldi. Sõnadest rohkem rääkisid kingitused ja meened, mis kaasa anti.

Lennukiga kaasa reisinud Eesti lipp ja meditsiiniraamat saadeti koos Martha meeskonnaga uuele ringile, praeguse presidendi soovidega. Meeskond sai kaasa ka kolmeharulise pihlakaoksa, millel teatavasti hea aura. Anti rummi ja raamatuid, veeteede ameti värskelt ilmunud kokkupõrgete vältimise reeglite eestikeelne väljaanne. Nii igaks juhuks.

Kui kõik käepigistused ja soovid edasi antud, tekkis väike kohmetus… Meeskond otsustas, et nüüd on minek. Martha masin pandi tööle ja Hillar puges roolimajja. Jaanus ja Simmu korjasid sildumisotsi kokku, mis Tanel neile ulatas. Ja Martha asuski teele. Pikki kaid sai veel Marthaga kaasa kulgetud ja lehvitatud, kui ta oma akvatooriumist lahkus. Edasi sai Marthat vaid ahtri poolt pildistatud.

Martha reisi veebilehelt: “Teelesaatmine oli tõesti liigutav. Taolist kaasaelamist ei osanud mitte uneski näha. Südamest tulnud head soovid võtsid lausa silma niiskeks ja andsid tunnistust asjaolust, et meie ettevõtmine läheb siiski üllatavalt paljudele korda.”

Tahaks isegi merele

Kogu melu, publiku meeleolu ja merekarude nägusid jälgides tundus mulle, et tahaks isegi taas merele tagasi. Mäletan hästi seda tunnet, mis iga kord laeva sadamast lahkudes valdas. Mere ja kaldajoone vahel on kui sein, mille eri pooltel on aeg ja ruum erinevalt tajutavad.

Tuli meelde, miks ma isegi omal ajal merele igatsesin ja miks pärast mõningast maalviibimist taas tagasi kippusin. Simmu küll kirjutas, et kahju on senine elu ja rutiin maha jätta, aga omalt poolt lisaksin, et maapealsest sagimisest eemalolek on samuti väärtus omaette. Otsi ära andes tunned, kuidas saad maapealsetest muredest mõneks ajaks priiks.

Julged on need, kes on valmis pikaks ajaks lahkuma. See nõuab otsusekindlust ja julgust. Igaühel seda ei ole.

Kui kai peal veel pikalt Marthale järgi vaatasin, sain aru, miks mehed ümbermaailmareisile läksid. Ei mingi au ega võistlemise pärast, vaid mingil muul põhjusel, mida ei saa sõnadesse panna. Samamoodi võiks küsida, miks rähn puusse kipub?

Meenus veel eelmisel päeval Hillari silmist kumanud usk reisi kordaminekusse.

“Kui oleme kõik miilid müünud, siis ostjate vahel loosime välja ka üllatuse. Mis see on, ma praegu ei ütle, aga nii vägev see on, et miilile kulutatud 15 euri ei ole selle kõrval midagi. Ülejäänud raha tahan kuhugi heasse kohta panustada, me ei ole ju ahnuse peal väljas. Pigem selle reisiga inimestele anda midagi, mis meelde jääb ja hingest liigutab, me ei reisi vaid enda pärast. Väike seiklus ja mängulust see meie jaoks on, aga mitte ainult. Võib-olla toetame noori purjetajaid või leiame kellegi, kel lisaraha meist enam ära kulub. See annetus ja reis on kindel sõnum, mida tahan teistele edasi anda. See on üks reisi mõnedest eesmärkidest.”

Neil põgusatel kohtumistel Marthaga seotud inimestega tundus, nagu oleksin sattunud kuhugi aegu tagasi. Seda ootusärevust, energiat, optimismi, aga ka mõnetist kurbust ja oma väiksuse tajumist maailma ees oleksin ma justkui kunagi varem näinud ja kogenud. Mitte millalgi varem selles elus, vaid võib-olla eelmises või üle-eelmises elus. Märku andis endast mälu, mis on geenidesse talletatud, ja tekkis äratundmine. Ja teadmine, et see ärasaatmine on vaid selleks, et neid taas näha.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 42 korda, sh täna 1)