Sukeldumismeka Panga pank

Sukeldumismeka Panga pank

 

Saaremaa üks unikaalsemaid loodusharuldusi Panga pank on saamas sukeldajate mekaks. 19. augustil avas Tallinnas ja Tartus tegutsev sukeldumiskeskus Sebak Neptuni kaasabil Panga müüril atraktiivse sukeldumiskeskuse.

Vaatamata sellele, et saarlaste jaoks jääb uudse huvikeskuse esimene hooaeg lühikeseks, piirdudes vaid poolteise kuuga, huvilistest puudust ei tuntud. Tänavu lõpetab keskus Pangal tegutsemise 1. oktoobril. Tuleval aastal aga tulevad Sebaku sukeldumisspetsialistid Saaremaale juba maikuus.

„Mais oleme siin neljapäevast pühapäevani ja suvekuudel pidevalt. Pangaalune meri sobib sukeldujaile suurepäraselt. Augustis ja septembris käisid siinse imeilusa veealuse maailmaga tutvumas sadakond huvilist. Saarlased on aktiivselt võimalust kasutanud. Ikka rohkem ja rohkem on nad teadvustanud, et Panga pangalt saab koostöös meiega sukelduma minna. Ise tunnen küll suurt rõõmu, et oleme suutnud saarlasi selle ala juurde tuua. See tähendab, et sukeldumine ei ole üksnes suurlinnade elanike prioriteet,“ märkis Sebaku eestvedaja Jüri Käosaar.

Eesti ühe mainekama sukeldumisklubi juht oli sunnitud tõdema, et tegelikult olid lätlased esimesed, kes kristallselge mereveega astangulise sukeldumispaiga Saaremaal avastasid.

Alles eelmisel nädalavahetusel olid naaberriigi süstasõitjad ja sukeldujad taas Pangal laagris. Jüri Käosaare sõnul kavatsevad Sebaku keskuse liikmed järgmisel aastal lätlastega koostööd teha. Seniste läbirääkimiste tulemuste põhjal liigub asi positiivses suunas.

MTÜ Panga Areng juhatuse esimees Alver Sagur ei varjanud rõõmu, sattudes sellel suvel kokku õigete inimestega, kelle mõtted haakusid arendaja ideedega.

„Sebaku sukeldumiskeskuse kirjadega auto sõitis siin ringi ja mul ei jäänud muud üle kui „härjal sarvist“ haarata,“ meenutas Alver Sagur sukeldujatega kohtumist.

Pilguse mõisahärra võõrustas sukeldujaid möödunud aastal
Loodusehuviline Pilguse mõisahärra Tiit Arro kutsus möödunud suvel sukeldujaid hülgeid vaatama. Kutse läks kümnesse. „Minu kutse peale küsis Jüri Käosaar kohe, mis kuupäeval me tuleme. Nii lihtne see asi vahel ongi. Eks Alver Saguriga oli samamoodi. Äkk-ideest võib väga hea tulemus sündida,“ tõdes augustis sukeldujate seltskonnaga Pangal viibinud Tiit Arro.
Saaremaa rannikumeri on igal pool erinev. „Pangal köidab meid hämmastavalt avar veealune maailm. Merelt vaadates saad õige ettekujutuse Panga pangast kui võimsast looduseimest. Sukeldujate jaoks on siinne väga hea nähtavusega meri tõeline magustoit,“ hindas Jüri Käosaar sukeldujate jaoks vajaliku keskkonna olemasolu.

Pangal nähtud veealust vaatepilti võrdles Jüri Käosaar liigirikka metsa ja vahelduva maastikulise reljeefiga.

„Metsas jalutades imetleme puid ja põõsaid, maastikul käies mägesid ja orge. Ka siin võib vee all näha mägesid, orge, astanguid ja kaljusid, taimi ning vee-elukaid. Veealune maailm on väga vaheldusrikas ja fantastiliselt ilus,“ tõdes kogemustega sukelduja.

Samas kadestas Jüri Käosaar teisi sukeldujaid, kellel rohkem aega oma huvialaga tegelemiseks. „Olen sel suvel ainult kaks korda saanud vee all käia. Aeg kulub sukeldumiskeskuse asjaajamisele maa peal, ikka selleks, et inimestele sukeldumisvõimalusi pakkuda.“

Sukeldumiskeskuse eestvedaja arvates on eestlastel huvi sukeldumise vastu suurenenud. Seda põhjendas Käosaar ka inimeste heaolu kasvuga.

„Eestlased on hakanud rohkem reisima. Paljudes kohtades on veealune maailm väga ilus. Sellest tulenevalt on sukeldujate hulk märgatavalt kasvanud. Lõpuks on Eesti sukeldujad avastanud Panga panga, Vilsandi hülged ja ka palju teisi huvitavaid kohti. Oleme kummutanud väite, nagu ei oleks meie veekogudes võimalik halva nähtavuse pärast sukelduda,“ teavitas Jüri Käosaar.

Konstantin Pätsu kullalaev ikka veel leidmata

Rahva hulgas liigub legend Eesti vabariigi ennesõjaaegse presidendi legendaarsest kullalaevast, mis kadunud koos aaretega kusagile vetesügavikku.

„Tunnen isiklikult enam kui 80-aastast härrat, kes käib õhtuhämaruses seda kullalaeva otsimas. Mina soovitan aardeotsijail alustada Panga pangast, sest siit olla see laev mööda läinud. Aastasadade jooksul on ka siinkandis laevadel palju vante raiutud. Väga palju vrakke on siin rannikumeres, kaugemal ja lähemal. Paljuski on veealune maailm hobisukeldujate jaoks täiesti avastamata,“ kirjeldas Käosaar ahvatlusi, mis ehk mõnegi mehe akvalangiga vee alla meelitab.

Kõige tähtsamaks peab Jüri Käosaar aga hingerahu, üksiolemist ja vaikust, mis inimest vee all ümbritseb. Veealune maailm on müraga veel saastamata.

Mõisahärra Arrole ei ole Neptuni veealused valdused võõrad

„Laevarahul on Gertrudi vrakk. Seal on hästi palju hülgeid. Arusaamatu, miks see hüljestele nii väga meeldib? Nad tõusevad veepinnast natuke kõrgemal olevale laevatekile, et seal siis peesitada. Sukeldujad on väga distsiplineeritud inimesed ja hüljestele nad halba ei tee. Hülged on samuti distsiplineeritud. Ei ole kuulnud, et hüljes oleks seal inimest rünnanud. Paari meetri kaugusel hüljestega tõtt vaadata – see loob emotsionaal-se meeleolu,“ pajatas Tiit Arro kogetud elamusest.

Oma tõlgenduse andis hüljeste ja inimeste suhetele Laevarahul Jüri Käosaar: „Ma ei tea ühtegi teist paika, kuhu viiakse inimesed hüljestele näha. Selles suhtes on Gertrudi vrakk väga haruldane koht.“

Veealuste aarete otsimisele sukeldujad end tõsimeeli ei pühenda. „Panga pank on iseenesest looduse omapära tõttu kaunis aare. Pilguse on mulle oma looduskoosluse tõttu samuti aare. Füüsilist kulda pole ma vee alla kunagi otsima läinud ega selle pärast maad kaevama hakanud, kuigi mingeid aardeid on Pilguselgi otsimas käidud. Siiani räägitakse viimase mõisniku aardest, mis kusagile mõisa lähedale või hoonesse peidetud,“ teadis Tiit Arro kõnelda.

Igal paigal on oma legendid. Alver Sagurile on vanemad inimesed teada andnud kuldväravatest, mis Pangal kusagil maasse kaevatud. Pätsi hukkunud kullalaevast pole aga arendaja midagi kuulnud.

Sebak aitab inimesed vee alla

Sukeldumiskeskus Sebak tegelebki sukeldumishuviliste koolitamisega, viies läbi kursusi mitmel pool Eestis.

6. ja 7. oktoobril on sukeldumiskursused Saaremaal. Teoreetiline õpe toimub Kaali külastuskeskuses. Sebaki koduleht www.sebak.ee annab teada, et kursused on võimalik lõpetada Kreetal. Kogu vajamineva info saab huviline sukeldumiskeskuse kodulehelt.

Sukeldumishuviline ei pea ise ka varustuse muretsemise pärast vaeva nägema. „Siiamaani oleme suutnud ka kõige nõudlikuma sukelduja soovid täita. Me oleme otsekontaktides paljude varustust tootvate tuntud tehastega üle maailma. Muretseme oma liikmeile ja üldse soovijaile ainult kvaliteetset kaupa,“ mainis keskuse juht.

Rääkides sukeldujaile esitatavatest füüsilistest nõuetest, kummutas Käosaar levinud müüdi, nagu peaks selle alaga tegeleja olema väga heade füüsiliste eeldustega.

„Kui ma veidi noorem olin, siis tahtis mu vanaema minuga koos sukelduma tulla. Kahjuks jäi meil küll õigel ajal vee all käimata, aga võin öelda, et see ei ole raske ega keeruline ettevõtmine. Ükskõik millises füüsilises vormis inimeselt eeldab sukeldumine normaalse koormuse talumist.

Sukeldumiseks ei pea end korrapäraselt treenima. Ei näe põhjust, miks mõni inimene ei võiks sukelduda. Muidugi, ujuda peab oskama,“ julgustas Jüri Käosaar saarlasi.

Tiit Arro aga hoiatas, et sukelduja ei tohi midagi uisa-päisa toimetada. Vee alla minek nõuab tähelepanu ja eelnevat koolitust.

Sebaku spetsialistide käe all õpetust saanud Alver Sagur käis samuti Panga rannikumeres vee all ja ei jõudnud nähtud ilu ära kiita.

„Sukeldumiskeskuse inimesed on väga meeldivad ja koostöö nendega sujub. Perspektiivis tahame Pangale rajada rahvusvahelise statsionaarse sukeldumiskeskuse,“ andis Alver Sagur uhkest plaanist teada.

Jüri Käosaare meelest ei ole selles ettevõtmises midagi keerulist. „Kui härra Sagur ühel päeval ütleb, et näete, siin on teile maja, kuhu saate oma kompressori ning varustuse panna, siis on kõik OK. Meie hooleks jääb heisata rahvusvahelise sukeldumisorganisatsiooni PADI lipp ja ongi asi tehtud,“ näeb Jüri Käosaar Panga tulevikku vaimusilmas ette.

Lugu sobib lõpetada sellel suvel sukeldumiseks litsentsi saanud Jaanus Paevälja hinnanguga, kes keskuse avamise päeval kiitis mandriinimeste ja saarlaste koostööd. Mees ise oli just veest välja tulnud, edastades maapealsetele veealuseid tingimusi.

“Põhjas 14 meetri sügavusel oli 17 kraadi. Päris soe ikka. Nähtavus oli nii 7–8 meetrit. Lesta sai isegi käega püüda. Kalad lebasid põhjas ja neid oli kerge kätte saada. Mida veel tahta!“ ei suutnud sukeldaja emotsioone ainult endale hoida.

Esimest hooaega sukeldumisega tegelev Jaanus Paevälja võlus veel allveegeoloogia. „Siin on väga huvitavad astangud, nagu katuseta koopad, sellised sügavad tranšeed – kahel pool umbes neli meetrit kaljuseina. Ühest sellisest „koopast“ leidsin raskusvöö.

Sukeldujat küll küljes ei olnud. Vöö oli päris kaua lainete uhtuda olnud, tina korralikult ümaraks lihvitud,“ olid sukelduja värsked muljed ebatavalistest katusteta koobastest ja leiust.

Samas lähedal peidab meri mitut vrakki. Sukeldujadki ei jätnud neid külastamata. Loodetavasti ei lähe enam palju aega, kui näeme Pangal lehvimas rahvusvahelise sukeldumisorganisatsiooni lippu. Kogenud sukeldujate hinnangul on see paik selleks nagu loodud.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 245 korda, sh täna 1)