Tänane päev möödanikus

Täna 155 aastat tagasi, 1852. aasta 14. septembril suri 83. eluaastal Arthur Wesley (1769–1852). See mees on tuntud ka nime all Sir Arthur Wellesley, veel on ta ajalukku läinud feldmarssal Wellingtoni hertsogina – tegu on mehega, kes võitis Napoleoni Waterloo lahingus.

Ajalooõpikutes on teda mõnikord isegi nimetatud kõigi aegade kõige vägevamaks Briti sõjaväepealikuks. Pärast Waterlood sai temast – tõsi, väga lühikeseks ajaks – veel ka Suurbritannia peaminister. XIX sajandil oli tema populaarsus elanikkonna seas enneolematu.

Kirjanduses on selle kohta suurepärane tõestus: nimelt juhtus hertsogi matusepäeval Londonis viibima vene kirjanik Ivan Gontšarov ja tema reisikirjade tsüklist “Fregatt „Pallada“” (ilmus 1858; e. k. 1958) võib lugeda (minu tõlge – U. K.): „Kogu London oli haaratud vaid ühest mõttest… Isegi kõige väiksemad kaubanduspunktid olid sel päeval suletud.

London jättis kauplemise – pole kahtlust, selle linna elanike kurbus oli siiras. Ma nägin katafalki, mille kõrval seisid kõrgilma tegelased, sõjaväelased ja kõikjal oli tohutu rahvamass, mida ma ühe pilguga haarata ei suutnud…“

Hertsog Wellington maeti otse St Pauli katedraali südamesse, admiral Nelsoni haua kõrvale. Hyde Parki, Wellingtoni kodumaja lähedusesse, püstitati tema mälestuseks triumfikaar.

Kaheksakümmend aastat tagasi, 1927. aasta 14. septembril hukkus Lõuna-Prantsusmaal Nizza (Nice) linnas vägagi rumala juhuse tagajärjel ameerika tantsijanna Isadora Duncan. Ajalookirjanduses on teda nimetatud erakordseks naiseks, kel oli äärmiselt traagiline saatus.

Nimelt oli tal kaks abieluvälist last – ühe lapse, tütre, isaks oli tuntud lavastaja Gordon Craig, tema poja isaks aga Paris Singer (õmblusmasinaid tootva ettevõtte omaniku Isaac Singeri üks paljudest poegadest).

1913. aastal hukkusid Isadora Duncani poeg ja tütar Pariisis õnnetuse tagajärjel – nende auto tegi avarii ja kukkus Seine’i jõkke. 1921. aastal sõitis Duncan kommunistlikule Venemaale, lootes seal näha uue maailmakorra sündi.

Venemaal organiseeris ta kaasaegse tantsustuudio: ta lavastas mitu lühiballetti, milles ta ise tantsis paljajalu ja kandes kreekapärast rõivastust.
Maailmakuulsaks sai ta tänu sellele, et just Isadora Duncan lõi tantsukunstis uue vormi – eitades klassikalist balletti, püüdis ta saavutada loomulikumat rütmilist liikumist ja väljendusrikkust, otsis eeskuju vanakreeka plastikast.

1922. aastal abiellus Isadora vene poeedi Sergei Jessininiga, kes oli temast 17 aastat noorem. Väidetavalt ei kujunenud see abielu eriti õnnelikuks. 1924. aastaks oli Isadora Duncan kommunistliku Venemaa tegelikkuses pettunud ja sõitis Prantsusmaale. Kuid pärast seda, kui tema Jessinin sooritas 1925. aastal Petrogradis enesetapu, katkestas Isadora Duncan kõik esinemised ja ilmus harva avalikkuse ette.

1927. aasta 14. septembril sõitis ta lahtises autos ja tema kaelas olev pikk sall takerdus õnnetul kombel autoratta taha – kuulus tantsijanna suri lämbumissurma. Tookord oli ta vaid 50-aastane.

See traagiline vahejuhtum olevat ameerika tuntud naiskirjanikule Gertrude Steinile (1874–1946) olnud ajendiks lasta käibele terav ütlus: “Nii mõnigi kord võivad kired olla väga ohtlikud.” Kirgede all pidas kirjanikuproua silmas Isadora Duncani kommet kanda väljakutsuvalt pikki salle.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 46 korda, sh täna 1)